teraapiast

on viidatud, et võiksin pikemalt rääkida. eks ma siis räägin, mida see teraapia endast kujutab ja mis värk on.

tähendab – mulle ütles terapeut selge sõnaga, et kuna mul on selline “vaimline” taust, teeb ta minuga paljut teistmoodi, nii et kui teie sinna läheksite, v-o kogeks te hoopis midagi muud.

aga põhimõte on selles, et ma käin kord nädalas end lahti rääkimas. süstemaatiliselt. avastan oma käitumis- ja mõttemustreid.

nüüd võib küsida, et mis vahe on sel senise praktikaga ja meite liini õpetusega.
ega suurt olegi, väga palju asju on samad, ka terapeut on korduvalt öelnud, et mul lähevad mitmed asjad lihtsamalt, kuna olen põhimõtteliselt sama asja harjutanud.
vahe on peamiselt kahes asjas: a) süstemaatilises lähenemises, mida üksi on väga keeruline teha ja b) tagasisides.

ma jõudsin viimati järeldusele, et see õpetus, mida olen aastaid järginud, ei ole minu õpetus ega ole selle liini Õpetaja minu Õpetaja.
ta on kahtlemata minu Meister, s.t. üks õpetajatest, aga mitte Õpetaja.

õpetusel endal polegi midagi häda, ma olen 100% sellega nõus, aga vähemalt sellisel viisil edasi antuna ei sobi see minu loomusega. häda on selles, et PUUDUB OBJEKTIIVNE TAGASISIDE.

kui inimesel on varajasest ajast ära õpitud tunnete allasurumine, saab antud õpetust kasutada täiesti ideaalselt sellesama tegemiseks. õpetus seda küll ei õpeta, aga on väga lihtne neist juhenditest nii aru saada. hästi allasurutud tundega nimelt jääb üsna sarnane mulje kui lahendatud tundega. seda väga õrna vahet teeb ainult teadlikkusega – aga ka seda on võimalik segi ajada. ja seda on nähtud rohkem kui küll.

ehk siis – ma sain sügisel aru, et olen õpetust kasutanud suures osas uue ja ägeda relvana tunnete allasurumiseks.
minu soodumus (titena sisseharjutatud muster) on seda teha.

… seepärast mul tulevadki kõik tunnete lahendamised välja hoopis läbi tunde lubamise. luban endale tunnet tunda ja mõistan siis, et see on nüüd läbi.
ikka täiesti vastupidine sellele, mida räägitakse.

asjade lapsepõlvele (või pubekaeale) taandamine on tõesti poolik, nagu enne mainisin, aga seal on taga oma loogika. nimelt õpime titena ja noorena ära teatud hoiakud, veendumused ja käitumismustrid, mida seejärel uuesti ja uuesti üle kordame ja süvendame. nii et igapäevasündmused mõjutavad loomulikult, aga mustri JUUR on varasemas ajas.

protsess käib põhimõtteliselt nii, et ma tuvastan mustri, seejärel leian, kust see pärit on.
siiamaani kõlab nagu senine õpetus, eksole? edasi läheb vastandiks…

nimelt annan seejärel endale LOA JA ÕIGUSE seda kõike tunda, olla vigane inimene, olla katkine, olla egoistlik, olla, mida iganes ma olen. täiega.
… seejärel lõpetan teema, mis oli ning õpin teadlikult ära uue mustri. ja siis harjutan seda. panen tähele, kui hakkan vana mustrit kasutama ja asendan selle uuega. ja nii iga kord. ja see kestab ja kestab.

ja see, mu kallid, on räme ja ropp töö ning üldse mitte lihtne.
esiteks tuleb välja, et ma ei oska lõpetada.
teiseks on see uue mustri teadlik õppimine… oeh.

nt õpin ma iga kord uuesti asju lõpetama. suvest saati ja iga äraneetud uue ülesandega õpin ma seda uuesti. sest iga kord on aje asi ära visata, peitu pugeda ja mitte lõpetada. IGA KORD teen ma teadlikult teise valiku. ja siis vahel libastun automatismi. ja siis teen uuesti teadliku valiku.

kui ma olen ikka pea 30 aastat teadnud, et Asjad On Nii – ja see uskumine on automaatne – siis teadlikult end veenda muud mõtlema…

see on teine häda igasuguste vaimliste õpetustega – veendumus, et kontseptsionide või tunnete lahendamine käib läbi katarsise ja on hetkeline.

sittagi.
see on lihtsalt järjekordne emotsionaalne rollercoaster.
katarsis on tore asi ja lahe kogemus, narkootikum nagu iga teine, aga ei anna suurt midagi juurde.
faktiline lahendamine käib ikkagi igapäevaselt ja läbi teadlike valikute.

ehk siis.

kui mu vanemail ei olnud aega ega tahtmist minuga tegeleda, kui see vajalik oli, vaid said teise lapse selleks, et “nii on kombeks”, siis oli see nende suur ja sügav viga.

aga kui ma nende viga ise ei paranda täiskasvanud inimesena, nagu ma olen, on see minu enda suur ja sügav viga.

ma olen küll JÄLLE 8 või 12 või 15, tundes neid tundeid, mida ei lubanud endal tunda siis ja mida surusin alla.
aga samal ajal olen ma tegelikult ka 29-aastane täiskasvanud naine.

naine, kes võiks olla ema. näiteks 8-aastasele tüdrukule.

nii et see 29-aastane mina tegeleb iseenda kasvatamisega.
29-aastane mina juhendan seda hüljatud ja õnnetut mind, kes on jäänud pidama kõigi nende aastate taha.
29-aastane mina ütlen 12-aastasele minale seda, mida ma tahtsin siis kuulda.
29-aastane mina kasvatan 8-aastast mind ja esitab endale nõudmisi, sest 8-aastasele on piire vaja – turvalisuseks -, öelgu see spock, mida iganes ta soovib (või tõlgendagu lapsevanemad spocki, kuidas iganes nad soovivad).
29-aastane mina ütlen 15-aastasele minale, et on okei purustada piire ning avastada maailma ning samal ajal turvata ennast ja öelda, et on okei läbi kukkuda ja saada haiget.

ma ei ole tervenisti katki ja lapsepõlve pidama jäänud.
suurem osa minust on täieskasvanud naine.
tark, intelligentne, südamlik ja empaatiline.

ma lihtsalt pean selle kinnijäänud osa endast vabaks laskma ja laskma tal järele tulla. et ma saaksin tervikuna olla 29.

see on kogu teraapia mõte.

küsimus

… laiemale ringile.

kas on kusagil võimalus õigeusu kirikukooriga ühineda tallinnas?
ilmselt mitte sel hooajal, aga põhimõtteliselt?
õigeusu kirikutel üldse on koorid?

mulle VÄGA meeldib õigeusu kirikumuusika…

irw

mul on alati olnud komme aeg-ajalt arvutit sõimata, kui too mäkra mängib. ma kipun üldse elutute asjadega suhtlema. see selleks.

istusin täna raamatukogus ja kirjutasin. arvuti hakkas korraks hanguma.
“kle, mine metsa!” sosistasin arvutile.
“ma parema meelega ei läheks,” sosistas muiates mees, kes minust üle laua istus.

…

ma kirjutan seda siin ja parooli alt väljas, sest mul on tunne, et kellelgi on seda vaja.

——————

ma olen juunist saati käinud ps-terapeudi juures.
terapeut hoiatas kohe alguses, et mingil hetkel võib minna hullemaks. noh, et kui pealt kihte ära koorida, siis jõuab nende PÄRIS asjadeni uuesti tagasi. ja siis enam endale valetada ei saa.

nii on.

ma arvasin siiani, et kõige lapsepõlvele taandamine on selline… tugitoolipsühholoogia, mis eriti tõele ei vasta. nagu suurem osa igasugusest populaarteadusest on. poolik. nt kui ma mingit keskkonnateaduslikku asja (eriti just OA-de osa) loen kusagilt ajakirjast, siis ma reeglina võpatan umbes iga viienda lause juures piinlikkusest, sest kuigi faktid kui sellised on tüüpiliselt õiged, on järeldused… noh… poolikud.

eks ta ongi poolik, sest loogiline, et meie igapäevateod mõjutavad samamoodi, aga, pekki, asi TAANDUB lapsepõlvele. käitumismustrid ja uskumused õpitakse siis ära. hiljem on neid võimalik muuta, aga see on esiteks keeruline ja teiseks tuleb seda rohkem või vähem teadlikult teha…

mina olen nüüd üle poole aasta kaapinud maha kihte…

… ja ma ei tea enam, kes ma olen.
mul pole enam identiteeti.
kõik, mida ma olen enda kohta arvanud ja teadnud, on kokku kukkunud.
sest kõik, mida ma olen enda kohta arvanud või teadnud, on kellegi poolt antud hinnang, mida ma olen uskunud, et endale identiteeti luua.
ja hull lugu on, et neid arvajaid on palju ning arvatud on väga erinevaid, kohati lausa äärmuslikke asju.

teraapiaga ma siit veel edasi jõudnud pole, küll aga läksin edasi meditatsioonis.
mis jääb alles, kui ma lahutan maha kõik, mis on teiste hinnang.

alguses ma vaatasin, et mitte midagi ei jää alles.
seepärast ma ütlesingi – mind ei ole tegelikult olemas. on ainult kest.

siis vaatasin lähemalt ja… pagan… väga palju jääb alles.
aga see on… õudne… ja defineerimatu.
ja mul on surmahirm selle ees. ilma naljata.
ma ei julge seda pikemalt vaadata, rääkimata sellega tutvuse loomisest.

ja nii ma siis hoiangi juba nädalaid kinni meeleheitlikust mõtlemisest. olen end sõna otseses mõttes segaseks mõelnud. ise tajun seda ja saan sellest aru. lihtsalt et… nii hulluks, kui see mind ka ei aja, on see etem kui selle õudusega silmitsi olemine. pöörane mõtlemine on minu tuttav turvapaik hetkel. kah kohutav ja õudne, aga see vähemalt ei tapa mind.

teiseks.
kihtide mahakoorimisega jõudsin tagasi. ja ma mõtlen – TAGASI.
mitte, et mul on aktiivselt meeles, mida ma tundsin… noil korril.
vaid et ma olen neis sündmustes tagasi.
seda on keeruline seletada, aga ma tõesti elan PRAEGU uuesti läbi neid sündmusi, mis olid siis, kui ma olin 15. või 12. või 8.
ma reageerin, nagu oleksin 15. või 12. või 8.
ma nutan nende sündmuste pärast, mis olid siis, kui ma olin 15. või 12. või 8.
ja mitte üks ratsionaliseerimine ei aita.
ma olengi uuesti 15. või 12. või 8.
ma tunnen neid tundeid, mida tahtsin tunda siis, aga ei tohtinud. ja ma tunnen, et ma pean neid tundma, et see on vajalik, aga see on KURADI VALUS. keelule vastuhakk…

kõige toredam, et välja on tulnud sisuliselt, et tegelikult on mul sisuliselt nii 4-5 emotsiooni… või isegi pigem vajadust… mida ma olen tahtnud väljendada. aga kuna neid pole väljendada tohtinud, siis olen ma need edukalt alla surunud… ja väljendanud igal pool mujal.
näiteks kõik kaklused emaga on seepärast, et ma olen olnud vihane, et ta mind hülgas, kui nad isaga lahutasid… aga ma ei tohtinud olla, sest “emal oli raske” ja ma pidin mõistma teda.

need 4-5 emotsiooni ongi kõik “mind on hüljatud”, “mind on reedetud”, “mind ei ole vaja”, “mul ei ole tähtsust”, “minuga ei arvestata”, “minu vajadustel ei ole tähtsust”, “minule võibki haiget teha”, “ma olen üksi” ja samas vaimus edasi… ja ma tõesti elangi neid PRAEGU läbi…

ma olen üksi.
mind on hüljatud.
mind on reedetud.
mind ei ole vaja.
mul ei ole tähtsust.
mulle võibki haiget teha.

2012

traditsiooniline aastavahetuse sissekanne.

alguses mõtlesin ma seda üldse mitte teha, siis mõtlesin teise bloggi teha… ja nüüd leidsin, et teen siia.

kõigi lubatud teemadega olen tegelenud. ühegagi pole lõpuni jõudnud.

aga tegevuse käigus on selgunud, et nt nii emaduse kui ema taak on NII kuradi sügav, et siga ka ei söö. ühtlasi on suslik otseselt seotud ema taagaga (ja kogu ülejäänud pere teemaga).
samadel põhjustel pole ka zenist asja saanud. see ON pikk teema ja ma ei lahka seda isegi teises blogis mitte… võib-olla varsti tulen ja räägin sellest siin… kui ma end nii avada suudan.

keha eest sai vägagi hoolitsetud, nii tervislikkuse kui liikumise osas. peamisena aga sai kevadel kaalunumbrit kõvasti vähendatud… tõsi, minu massi juures toimib mersuefekt*, nii et ega seda keegi tea

suvel jäi kaalulangetamine paigale, osalt meelega (sest mul läks pekk vedelaks ja see oli RÕVE), osalt tüdimusest, osalt seepärast, et vähemalt minu puhul on mass seotud otseselt emotsioonidega, nt 15 kilo olen ma endale täiesti ühel konkreetsel põhjusel selga söönud (rääkimata sellest, et ma end söömisega lohutama kipun) ning eelmiste teemadega tegeledes jõudsin ma välja kihini, mis tahab pikemat tegelemist. laheneb see, läheb ka jälle jupp kaalu maha. tagasi pole mul iseenesest pärast teema pausile panemist midagi tulnud, nii et see tõestabki mu jaoks kenasti, et vähemalt minu pekk on mul emotsionaalne. emotsionaalne pekk.

—————

aga mis uude aastasse puutub, siis…

annan lihtsalt teada, et olen omadega nii perses seisus, et sellist asja pole enne olnud.
ma olen viimase viie nädala jooksul kuus korda läinud end täie teadmisega tapma.
iga viimane kui kord olen jõudnud järeldusele, et ma tegelikult ei taha seda teha.
sest asi ei ole selles, et ma tahan end tappa, vaid selles, et see oleks kõige ratsionaalsem tegu.
hetkel mu emotsioonid lihtsalt saavad mõistusest võitu.

kellelegi midagi näidata ma ei soovi, samuti ei soovi kelleltki midagi saada. sest et midagi lihtsalt ei ole saada.
ma pean end tapma, sest mind ei ole sisuliselt niikuinii olemas. seega oleks viisakas ära koristada ka see füüsiline kest.
minu olemasolu on viga, nii et mõistlik oleks teha vigade parandus.
ja mina, loll, ei taha.

seega on 2012. aasta ülesandeks lõpetada selline tühja kesta püstihoidmine, juhtugu see siis kesta kustutamisega või enda identifitseerimisega.

* mersuefekt: kui mersu hinnast 2000 krooni alla saada, siis seda nagu eriti ei märka, kuigi 2000 krooni on ju tegelikult väga suur summa…

————-

eelmised:
2008
2009
2010
2011

ööklubi

ma olen elus vist viis korda ööklubis käinud. täna öösel tuli meelde, miks.
oli sugulase sünnipäev, mis lõppes ööklubis. mina olin muidugi sellises parajalt purjakil olekus (sest ega ma adekvaatsemas olekus läinud olekski). tantsisime omavahel, väga lõbus oli.

siis haaras üks mees mu tantsima. umbes poole minuti pärast küsis minult: “kas sa seksid minuga täna öösel?”. minu eitava vastuse peale tõstis käed, pööras ümber ja lahkus sõna lausumata.
… jah.

tantsisime rõõmsalt edasi, haaras teine mees mu tantsima. too, kusjuures, isegi oskas tantsida. tolle tüübiga õnnestus mul lausa terve laul ära tantsida enne, kui tüüp uuris, kas ma tema JA TEMA SÕBRAGA hotelli läheksin.

sõnaga… mida hekki?
ma ei ole just väga pipar naisterahvas, aga no see on ikka natuke liig. mis nii need asjad käivadki tänapäeval või? või ma paistan välja nagu naine, kel standardid ÜLDSE puuduvad, et iga suvalise tölliga pärast paari tantsusammu hotelli kebensit tegema ronib? no ilmselgelt paistan jah…

ma saan aru, et aja kokkuhoid ja ilmaasjata pole mõtet kätt hoida, kui äkki asja ei saagi jne. aga arumaitaipa, kuidas nii paljudele meestele ei jõua kohale, et ÕIGET ASJA PAKKUDES saab absoluutselt iga naise kiirelt voodisse. jah, iga naise. see on elementaarne nlp.

pakkuma peab lihtsalt õiget asja ja see õige asi on iga naise juures erinev. kes tahab turvalisust, kes tahab end tunda printsessina, kes tahab end tunda targana. nagu see naistesebimise tõde: inetut naist püüa tema välimust kiites, ilusat naist tema mõistust kiites…

sealjuures saab seda kõike teha nii, et enda ülimalt ajutistest kavatsustest ei tehta mingit saladust ning sellest ei tule iial probleemi. ning, jah, ma räägin praegu kahest konkreetsest mehest, kellega ma ise kummagagi linade vahel käinud pole, aga see-eest olen pealt näinud, kuidas nad naisi sebivad. täiesti geniaalsed mehed. ja kõik naised on õnnelikud!

ehk siis. moraal.

mehed, kui te selliseid trikke teete, siis olete te väga sitad mehed ning voodisse pole teiega juba seepärast mõtet minna, et te ilmselgelt ei tea, mida naistele vaja on, seega ei oska te voodis midagi teha.
mu vibraator kaalub teid iga kell üles. mõelge sellele. mõelge kohe hoolikalt. te jääte alla patareidega plastjublakale… suured isased indeed.

nii need asjad ikka ei käi.

korsett

mul on üks tuttav moekunstnik. esimesest päevast saati, kui r.-ga tuttavaks saime, rääkis ta, et tahab mulle korsetti teha, sest mul pidada olema ideaalne korsetifiguur. r. jutu järgi nimelt olla parim korsetifiguur laiemapoolsete õlgadega suurerinnaline naisel, kel puusad sama laiad kui õlad. taljet olema ei pea, sest talje tekitab korsett ise. suurerinnalise puhul tähendab see, et taljet väga kokku võtma ei peagi, sest liivakellafiguur tekitatakse hoopis läbi rinna tõstmise.

ja no millisele naisele ei meeldiks kuulda, et tal on ideaalne figuur
(eriti meeldib seda kuulda minu massis naisel, uskuge mind)

seetõttu me siis ükskord selle korseti ära tegimegi.
ja, noh. jah. sellega on igasugust nalja saanud. ja väga… ee… siiraid reaktsioone meestelt. kusjuures mitte ühtegi roppu või nilbet, mida ma saan pigem siis, kui olen kurguni kinni nööbitud, vaid kõik ongi olnud… siirad.

vahepeal see mulle selga ei läinud, aga nüüd läheb jälle.
nii et lasin selle nüüd r.-l ära parandada ja natuke ümber teha (enne oli see “pluusi” osa nt valge ja poolpikkade varrukatega). no nagu uus.
ning nüüd, reedel, käisin sellega ässamas.
must sametseelik (see kolmekilone) juurde ja…

pilt on kole ja kaka, aga mõte oligi korseti jäädvustamises.
k. tegi ka minust pilte, aga ma pole neid veel kätte saanud.

aga üks asi, miks too korsett mulle nii oluline on…
ma olen veendunud, et aeg-ajalt on kõigil naistel vaja kogeda, kuidas sa vaatad peeglisse ja mõtled: “rsk, ma olen ikka ilus naine!”
olgu see siis tõsi või mitte.
TUNNE on oluline. tunne.

…

et elu igavaks ei läheks, sukeldusin, pea ees, uude deitimislainesse. seda teadis juba vanarahvas, et ühest mehest üle saamiseks tuleb teise mehe alla heita.

allaheitlikuks ma küll pole veel otseselt hakanud, sest ma otsustasin, et seksipuudust mul ei ole. aga see-eest tahan ma remontikat, pea sassi ajamist, moosimist ja tagaaetud saamist. noh ja allaheitlikkus mõnevõrra takistab neid asju, näitab ajalugu. nii et ma mängin siivsat tütarlast, istun, jalad koos, ja löön malbelt pilgu maha, kui deiditav mees kätt vargsi ümber piha hakkab hiilima.

praegune saak on kaks meest.

üks minust tiba noorem ja täitsa-lõpp-kui-armunud. seepeale on minus välja löönud muidugi suhtefoobik. tegelikult ei ole ma temast absoluutselt huvitatud. samas ma tõesti ei tea – võib-olla isegi oleks, kui ta nii peale ei suruks ja kutsikat ei mängiks. suhtefoobik minus on nii foobilises seisus, et ei suuda kutti üldse neutraalselt vaadata.

samas pean päris ausalt tunnistama, et ego kõditab selline asi kohe väga. no ikka väga väga. nii et ma siis nüüd lasen tal siblida. las jahib mind ja tõstab mu ego.

sest et lõppeks – teate – MINA VÕIN KA NII TEHA!!! kui sellisele käitumisele MINGEID tagajärgi ei järgne ja südametunnistuspiinu ei tunta, ei ole mul ka mingit vajadust teiste tunnetega arvestada. ausõna, narr on kuidagi ainus aus inimene maailmas olla.

teine mees on aga clive oweni häälega. ausalt. ning teatavasti on clive owen minu meheideaal, suures osas just hääle pärast. nii siis ongi, et tüüp räägib ilusat mesijuttu, mina kuulan ja sulan kui jäätis ning aeg-ajalt avastan, et tüübi jutus on tegelikult isegi SÕNAD, mitte ainult rütm, meloodia ja puhas auditiivne seks. nii et vahelduse mõttes ma ei räägigi meest surnuks, mis muidu mu viga kipub olema.

häda on ainult selles, et clive oweni häälega mees on abielus. tõsi, avatud suhtes (jah, päriselt kah, mitte ainult mehe jutu järgi, kontrollisin üle), aga siiski. pealegi on tegu väga avalikult litsi mehega. mainis jutu sees oma “haapsalu sõbrannat”, näiteks ja. pead ajab ta mul küll eeskujulikult sassi ja kõik on kena, aga ma kardan, et teen sama vea, mida juba teinud olen…

nii et ma nüüd nagu ei teagi.
aga nagu öeldud – kesse siis veel elu põnevaks teeb, kui ise ei tee.

seksikatest häältest.

abi vaja

siinkohal on mul palve laiale publikule.

öelge mulle ÜKS vettpidav ja kandev põhjus, miks ma EI PEAKS võtma ühendust sulev rattiste naisega ja talle ütlema, et ta abikaasa keppis terve ta raseduse ja nende poja eluaja mind (ja arvatavasti veel teisi naisi), keppis enne seda ning kepiks siiani edasi, kui ma ei oleks mehe, keda mina teadsin kui vallalist lahutatud meest, abielustaatusest ja lapsest juhuslikult teada saanud… poleks naine abielludes mehe perekonnanime võtnud, ei oleks ma teada saanud.

ÜHT põhjust.

mul on kõrini sellest, et kõike, mis mulle oluline, võib purustada suvaliselt ja ilma igasuguste tagajärgedeta. miks peaksin mina nüüd hoolima mingi perekonna purunemisest? miks peaksin ma olema hea inimene? niikuinii olen ma juba jälk olend, kes rasedate naiste mehi kepib. lits mis lits. ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta.

—–
edit:
küsisin sulevilt kah, et mis ta asjast arvab.
tüüp vastas, et ta ei saa üldse aru, miks ma end kuidagi puudutatuna tunnen, sest et ta “ei ole ju kunagi midagi salanud”.

…

…

… jah.

(ma panen nüüd sellele postitusele “huumor” sildi juurde)

——
edit2:

mõttes, et ega sulev ju ka oma naisele ole kunagi salanud, et ta terve nende tutvuse, abielu, naise raseduse ja nende poja elu jooksul on käinud regulaarselt, s.t. vähemalt kord nädalas, teises linnas teist naist põrutamas. ta naine lihtsalt pole kunagi küsinud seda ta käest!

üdini aus mees, midagi pole öelda.

õppetund, naised. nüüdsest edaspidi tuleb oma sekspartnerite ja kaasade käest küsida perioodiliselt: “kallis, kas sa põrgatad kedagi teist?”.
ja vabasuhte puhul: “kallis, ega sa vahepeal abiellunud ole?”
ning: “kallis, ega sa vahepeal kedagi rasedaks teinud ole?”

————
edit3:

välja mõtlesin!

nimelt – kuna ma EI teadnud, siis ei ole see lihtsalt minu asi. või, noh. minu asi on see, et mees mind pettis, jättes mulle rääkimata selle ainsa asja, mis oli üldse suhtlemise tingimus – et perekonnaseisu ja/või laste arvu muutusest tuleb mind teavitad. selle eest on ta juba vastu kõrvu saanud.

see, et mees oma abikaasat pettis, ei ole minu asi, kuna ma ei teadnud. see on puhtalt sulevi ja tema (nagu juuresolevalt jooniselt näha, siis) ilmselgesti väga sügavalt austatud abikaasa suhte vaheline asi. kuivõrd hella armastust ja austust eelkõige valetamisega väljendataksegi, teatavasti.

kui ma annaks teada, hakkaksin ma ise selles suhtes kolmandaks ja segaks end vahele.

… ning ei saa öelda, et selle mehe elu just väga pilvitu oleks, kui sellised varjamised seal on.
tal on ainult illusioon heast elust.

… ja vale ei seisa kotis.

valuvaigisti

tänase päeva avastus on, et emotsionaalne tuimus on kõige parem valuvaigisti.
mul on parasjagu meesterindel väga segased ajad (kuigi millal nad seda olnud pole, onja). eile pettusin ühes mehes lihtsalt kohutavalt. selle pettumuse suurust ei anna sõnadesse panna. ma ei ole isegi vihane, lihtsalt pettunud.

noh, aga täna oli vahatamise aeg. et kõikvõimalikud intiimsed piirkonnad jne. vahatamine on muidu ikka põrguvalus, iga viimane kui kord teen nägusid ja kraabin tekki jne.
täna polnud mitte mingit tunnet.

moraal: kui valulikke iluprotseduure teha tahate, hankige endale enne üks tõsine emotsionaalne pauk. töötab.