ühes eelmises teemas läksin kommentaariumis märkimisväärselt teemast kõrvale, sp teen omaenda kommid uueks sissekandeks. parandustega.
ma praegu muidu vaatan, et olen kohati ikka erakordselt relatiivse maailmanägemisega ning ei taha mõnes osas kuidagi hinnanguid jagada. mis on ilmselt sellest, et mõned aastad tagasi ma tglt ekstra harjutasin end hinnangutest vabastama.
hinnang on midagi stiilis halb, hea, rõve, ilus, kole. mõttes, et “mu telefon on 6 aastat vana” ei ole hinnang, vaid fakti nending, aga “mu telefon on vana juust” juba on… sõnaga – hinnang on midagi, mis on väärtustepõhine, seega põmst vaieldav, kuivõrd väärtused on igal inimesel erinevad. fakti nending on miski, mis lihtsalt nii on.
ma tabasin ära, et ma (ning “ma” on siinkohal kindlalt isikuline, s.t. ma tabasin asja ära enda kohta ja ei tea, kuidas teistel on!) jagan hinnangu ainult siis, kui asi mind puudutab… kui teema on neutraalne, siis ma hinnanguid ei jaga…
tollest ajast oli ühes listis järgmine kirjavahetus kah:
esiteks a., kellele olin oma tehnikat reaalis näidanud, soovitas sellest listi kirjutada:
siiski loodan, et jõuad oma enesepeegelduse idee peatse väljendamiseni. see oli geniaalne oma esemelisuses. oma konkreetsuses. vahetu, mitte mingi abstraktne bla-bla-blaa. selliseid reaalseid asju ongi vaja. meil on vaja teostada mingi reaalne akt. nagu castaneda, kes pidi kinkima pereautosid ja kasukaid. midagi kehaliselt tunnetatavat… hmmmm … hakkas mõtlema… võibolla tegelikult oleks seda vaja mitte seletada, vaid näidata? mis arvad? ehk see on hoopis näitamise idee? vihjame siin ja rohkem ei räägigi?
———————————
minu kiri:
hinnangutega, nende andmise ja nende ‘päris’ vastavusega olen erinevatel põhjustel tegelenud kevadest saati. eile aga jõudis kohale selline nüanss – me ei anna hinnangut iial siis, kui asi meid ei puuduta kuidagi seesmiselt, ei kaja vastu. millest tuli loogiline järeldus – iga kord, kui ma annan hinnangu, annan ma selle tegelikult endale.
niisiis kannan ma praegu kotis kaasas taskupeeglit. meiki sellega ei kohenda
, see ongi ekstra ‘hinnangute andmise, omistamise ja tagamõtete otsimise peegel’. ehk siis – iga kord, kui mul on kellegagi midagi pistmist, vaatan ma sinna.
hea küll, tegelikult küll ei vaata, arvestades seda, kuidas ma kogu aeg hinnanguid jagan, ma peakski ringi käima, peegel näo ees pidevalt
. aga ta on reaalne ja käegakatsutav meeldetuletus. ja tõesti uskumatult efektiivne, kui TÕEPOOLEST mõnikord peeglisse vaadata.
(nüüd pall tagasi a.-le – see filmiepisood näiteks meeldis mulle, ehk mainid siin listis ka?)
enne aga mainisin, et mul jooksis juhe täna tõsiselt kokku.
mentaalne paus tekkis pidevalt, sest aju jooksis lühisesse pärast seda, kui sinna kohta, kust tulevad minu pidevad-pidevad-pidevad hinnagud, jõudis arusaam, et MA EI SAA ENAM ÜHTEGI HINNANGUT ANDA.
EI SAA…
JA EI SAAGI!!!
—————————
a. vastus:
ah, see oli episood mingist filmist, mingi austraalia teemadel, suhtkoht jälgimatu, nagu kõik need seebid, tavaliselt vaatan taustaloodust, keskonda, ruumide kujundust.
seal siis saan aru, et mingi piiga avastas, et ta oli adapteeritud ja mingi oma ema väljailmumise teema oli, sattusin muude tegevuste käigus aeg-ajalt teleka nägemisvälja, ei tea täpselt, väga veenev ei olnud mäng… ühesõnaga see tüdruk põgenes kuhugi ja mingi tüüp leidis ta ja püüdis olukorda rahustada. ja siis nad olid sellises lagedas veidi oruga paigas ja tüüp rääkis, et tema nooruses oli ka mingi sarnane asi ja siis ta läks ja karjus karjakoplisse kogu oma viha välja.
ja siis soovitas tal ka proovida. ja röökis täiest kõrist:
täiest kõrist: IDIOODID!!!! iid–iid—id!!! kajas väljadelt tagasi.
kutt vabandas, et ta naiste juuresolekul katsub rängemaid sõnu mitte kasutada.. ja palus tüdrukul ka proovida
tüdruk ka siis proovis:
valetajad!
kas hakkas parem?
ei hakanud
esimese korraga tavaliselt ei hakkagi. proovi uuesti.
täiest kõrist: VALETAJAD!!!!!!! ajad–ajad—-ajad!! kajas vastu.
selline röökimine siis.
jällegi midagi sellist, mida peab nägema.
mida peab läbi tegema. sõnad kehvakesed.
endast kõik see välja saada.
elada oma viha välja.
elada, mitte marineerida.
——————————
mu vastus:
see a. kirjeldatud filmiepisood meeldis mulle eelkõige just peegliefekti pärast.
karjud välja hinnangu: VALETAJA!!!
maailm hõikab vastu: VALETAJA, valetaja… valetaja…
niipalju siis hinnangute andmisest, eksole…
toona, kui “ma ei saagi enam ühtki hinnangut anda!!!” seisund tekkis, oli ikka kole olla küll. oli midagi, mis väga läbi raputas. terve elu kestnud harjumus, mis oli pea et maailma aluseks… ja see kadus järsku käest…
kirjavahetusest on näha, et ma alguses ei kirjutanud sellest – just samal põhjusel
samas mäletan hästi (ja see oli ka praeguseks maha võetud vanas blogis kirjas), et oli pea füüsiliselt tunda, kuidas aju otsis võimalusi “legaalseks” hinnangute jagamiseks. mingit salateed, kus hinnang poleks nagu enam hinnang. s.t. üritasin iseennast salaja ära petta 
ka see oli väga kole olek. hajuv.
lõpuks ei pidanudki ma enam vastu, vaid andsin endale loa hinnanguid edasi anda. mõistsin, et kuni ma zen-meister pole, on hinnangute tekkimine kui selline ilmselt teatud määral paratamatu, sest aitab mul suhestuda ümbritsevaga.
aga üks asi muutus küll ja on jäänud siiani – ma ei võta oma hinnanguid üldiselt (!) enam tõsiselt. nad on pigem nagu tööhüpoteesid, mida olen valmis igal hetkel korrigeerima. midagi, mida kasutan parema puudumisel selleks, et edasi minna. cc-s öeldakse selliste asjade kohta ka “kontrollitud narrus”.
umbes nii, et ma olen mingil seisukohal, sest nii on hetkel parem olla, aga ma tean, et mu seisukoht on mul iseenda ja mitte teise pärast.
mu hinnang ei pruugi olla adekvaatne.
ja see kehtib kõiges.
muidugi – kui mingi sügav teema ette tuleb, lajatan siiamaani hinnanguid, nii et maa must 
nt on mu lemmik-kompleks “kui lolliks sa mind õige pead”. mis tähendab, et kui keegi mu mõistmisvõimet kritiseerib, kaob igasugune kontrollitud narrus ja ma hakkan kohe päris ehtsalt ja siiralt lõrisema.
samuti lähen ma alati teise mõistmisvõime ja intelligentsi kallale, kui teist solvata tahan… nt välimust, raha, positsiooni vms ründamise peale ei tule ma äkkvihastades kunagi, kuigi see teinekord väga kättesaadav ja isegi et loogiline võiks olla (ja teeks ehk teisele rohkem haigetki, seega oleks eesmärgipärasem). TEISE nõrka kohta ründan ma alati hiljem – kui on aega mõelda olnud… seni ründan ainult kohti, mis mulle vaikimisi nõrgana tunduvad – s.t. enda omi
oma keelega räägin ma oma nõrkustest ja sellest, millest maailmas juhindun. oma uskumustest ja väärtustest. ainult ja ainult iseendast.