…

asutuse jõulupeol oli mul väga blond hetk. jõudsime pärast tunnist bussiga loksumist peopaika, kus meid ootas ees hõõgvein. “mmmm…” mõtlesin ja imesin kiirelt kaks tassitäit sooja vedelikku sisse tühja kõhu peale. kui maicvakesega suitsule läksime, tundsin juba, kuidas kerge sumin hakkab looma, tuju heaks minema, jutt jooksma ning leidsin, et pidu on alguse saanud.

kui haarasin kolmanda tassitäie ning teiste juurde lauda istusin, sain teada, et hõõgvein oli alkoholivaba. seepeale läks mul igasugune sumin üle ning olin päris mossis – oleks ju põnev olnud näha, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui ma EI oleks seda teada saanud.

… rääkides platseeboefektist, eksole

ma olin sellest hõõgveini-tüngast nii pettunud, et otsustasin terve ülejäänud õhtu kohelda igasugust alkoholi alkoholivabana. nii siis juhtuski, et mina, kes ma üldse väga harva alkoholi joon, siis ka just lahjat, õpetasin väga suure massiga täiskasvanud meestele (ehk siis inimestele, kel peaks olema parem kandevõime), kuidas viina juuakse* – ja jäin sealjuures tibukaineks… samas, kui mehed ära vajusid.

ma olen ennegi täheldanud, et purju- või kaineksjäämine sõltub rohkem otsusest kui alkoholist, s.t. on rohkem meelelaad või samastumine (sama kehtib ka teiste aju mõjutavate ainetega, k.a. illegaalsed ained). mõttes, et kui alkoholi juua, siis alkomeetri puhub ikka põhja, sest füüsist on ju mõjutatud ning keemia toimib. lihtsalt see, kas ja kui palju mõtlemisvõime ja näiteks koordinatsioon mõjutatud saab, on enda otsuse küsimus.

see on ka peamine põhjus, miks ma eriti alkoholi tarbida ei viitsi. ajalugu näitab, et kui ma just täie teadmisega end purju juua ei taha nt valu hetkeliseks tuimestamiseks (seda sai mõned aastad tagasi teatud põhjustel paar korda tehtud), on taotlus selgusele üldiselt nii suur, et üle mingi piiri (ja see on end järjest madalamale ajanud aastatega), hakkan ise selgust otsima ning kainenema. ma arvan, et mõned inimesed suudavad siiani meenutada, kuidas ma omal ajal puhta tahtejõuga end 15 minutiga kaineks sain pärast meetri tekiila ärajoomist kihlveo peale…

tehnika, muuseas, on peagu sama, kui unenägemisharjutuste tegemisel, nt kindla koha ettemanamisel või mõne ülesande läbiviimisel – taotlemine, tähelepanu valdamine ja kindladele objektidele keskendumine. kainenemine on isegi lihtsam, sest siinse, materiaalse reaalsuse objektidele on lihtsam keskenduda, kuna need ei kao ega muutu ka siis, kui tähelepanu peaks hajuma.

igatahes.

jõulupeol jõudsid ka kõrvallaua mehed ühel hetkel järldusele, et minu peale pole mõtet kallist kraami raisata – purju niikuinii ei jää – ning vedasid mu tantsima. hommikuks olid mul jalad villis ja päkad valusad. 8 cm kontsad ei ole ilmselt parimad jalavarjud öö läbi tantsuvihtumiseks…

* pubekaeas olin ma nimelt tuntud just viina tarbijana ning mulle eneselegi üllatuseks tuli välja, et see “õige” randme- ja pealiigutus on nagu jalgrattasõit – kui kord omandatud, ei lähe enam käest

tunnistus

tere, mina olen e. ja ma olen kontrollifriik.
täna jõudis kohale, aga ma olen liiga väsinud, et seletada. ehk homme.
aga tunnistus oli vaja kohe ära teha.

head ööd.

—————–
edit:
tglt on seda keeruline lahti seletada. taipamine käis ühe detaili kaudu, aga, jah, tõesti – ma nägin, et see kehtib küll paljus, kui mitte kõiges, mis mu elu puudutab. ma tahan, et suudaksin protsessi käiku ennustada, õigemini, et ma teaksin kõiki võimalikke stsenaariume. see võib tähendada nt, et mõtlen välja kõikvõimalikud stsenaariumid, nii meeldivad kui ebameeldivad. aga ei suuda taluda, kui toimub mingi stsenaarium, millega arvestada ei osanud – ka siis, kui see on miski, mis mulle väga meeldib. ning kui tunnen, et ei suuda protsessi käiku mõjutada, ei taha sellega üldse tegeleda. ehk siis üks põhjuseid mu põgenemisele nt ka koolist.

koomiline moment on aga see, mille kaudu asi kohale jõudis – amoraalsustega tegeledes. taipasin järsku, keset amoraalsust, eksole , et nii oma kui teise rahulduse nimel tegelen ma ise. teist poolt kuulan ka loomulikult, jah, sest seks on kahepoolne improvisatsioon… aga “minu” rida peab igal juhul sisse jääma. seda paradoksi on natuke keeruline seletada. sõnaga – mingi avatus ja voolavus on puudu. ma ei pruugi otseselt “oma rida” läbi suruda, aga samas ei anna iial varianti, et improvisatsioon võiks viia täiesti “teise” variandini – ma lihtsalt ei tule sellega kaasa. ei usalda. ning seega pole improvisatsioon tõeline ega vaba.

ja ma ei mõtle siin mitte passiivsust-aktiivsust, vaid just teatud vastuvõtlikkust ning avatust ja oma rea ajamist. ka aktiivselt saab vastu võtta ning passiivselt oma rida ajada.

tegelikult on mul üks kogemus iidsest ajast, kus andsin kontrolli käest… ma detaile ei täpsusta, kuidas see juhtus… kus ma tõesti lasin partneril tegutseda nii, kuidas tema soovis. ning oli väga hea ja eriline… ning teistmoodi… ainult üks kogemus, teate…

aga analoogia kehtib ka muudes elu valdades. teema, nagu öeldud, ongi tglt avatus ja voolavus. võimalusel lasta mingitel muudel, mulle teadaolematutel variantidel läbi minna.

see on ka põhjus, miks aastaid pole mulle keegi saanud ennustada armuelu kohta – kõige muu kohta saab, aga armueluga panevad kõik puusse… kusjuures tagantjärgi ma näen alati, et ennustatud variandid oleksid olnud võimalikud… juhul, kui oleksin lasknud neil toimida…

ahikütte rõõmud

“kütta? mitte kütta?” mõtlesin eile õhtul. mõttes, et ahi oli kergelt leige veel, kuna eelmisel õhtul olin tuld teinud. “pähh, mulle meeldibki jahe tuba ja palavas on halb magada,” lõin käega ja kerisin teki alla pooleks ööks referaati nikerdama ning pärast hambapesu ka magama.

tulemust te juba aimate, eksole – öösel oli tõesti hea magada, aga hommikused toimetamised olid väga… ee… värskendavad. õigupoolest nägi asi välja nii, et sööstsin pudrukuulina teki alt sooja duši alla, kreemitasin end kiirkorras ära ning siis hüppasin tagasi voodisse kõigi nelja teki alla lõdisema kolmeks minutiks enne, kui järgnevate protseduuride kallale asusin.

tööle jõudes nägin, et õues on -14 kraadi. üldse ei ole hea variant olla harjunud null-kraadiga, kui järsku miinust viskab. brr.
aga vähemalt hoiab kaua noore.

ma ei taha mõeldagi sellele ahjukütmisele, mis täna ees ootab…

ps voodi on viimase peal!

…

ma tahaks endal saba otsast ära närida praegu. nii tige olen enda peale.
tglt tahaks pai, aga kesse ikka julgeb anda, kui ma urisen samal ajal. urr. turts.

voodist

ma ostsin endale voodi viimaks. mõttes, et olen tegelikult kaks aastat maganud madratsite peal. sellised nõuka-aegsed. sinisetriibulised. ilmselt sama vanad kui mina või vanemad. kujutate ette küll, onja.

viimane moment, mil leidsin, et olen juba vanavõitu ning võiks ikkagi viisaka küljealuse muretseda, oli kunagi teatud r.-i külastades, kui too oli endale viimaks laia kušeti hankinud. enne oli tal olnud ühekohaline voodi, mis tähendas sujuvalt, et igasugused roppused toimusid kas põrandal või üldse igal pool mujal, välja arvatud voodis, sest – antagu andeks, eksole – ühekohaline voodi ei ole aktsepteeritav koht amoraalsusteks*. kui viimaks kušeti peale sai toetada, oli tõesti teine tera. pehmem ja soojem

sõnaga – mul on nüüd ka voodi. mõnusa, piisavalt kõva madratsiga, 140 cm lai ja puha. see on vajalik, sest ma laiutan hirmsal kombel – magan “poolel teel puu otsa” asendis, diagonaalis ja käed laiali. ruumi peab voodis olema – nii magamiseks kui amoraalsusteks. ja ma olen väga rahul

aga nalja kah. eile tõi voodimeister mulle voodi ning pani kokku. noh, et mina olen abitu-saamatu naisterahvas** ja tema professionaal ja mees pealegi. kui madratsi ka koos voodisse olime pannud, leidis aset järgnev dialoog:

“see on hea ja tugev voodi – peab igasugusele koormusele vastu,” sõnas kutt süütult.
“igasugusele, jah?” sõnasin ma veel süütuma ilmega
“see on voodi puhul väga oluline, sa ei leia?”
“seda loomulikult,” noogutasin tõsiselt. “voodi peab olema tugev.”
kandev paus.
“jah-nojah, ma siis saadan su välja,” sõnasin ma.
“jah… aga et sul on mu number olemas… noh, et kui keegi tuttavatest peaks voodit tahtma, eks”

… jah

mõttes, et kutt oli tglt täitsa kena, päriselt kah, aga kogu situatsioon meenutas natuke liiga palju mõne eriti odava pornofilmi stsenaariumi algust…

… aga et kui keegi voodit tahab, andku teada. mul on number olemas

* kunagi ma lugesin kusagilt mingit väga meeleolukat spämmi “kuidas saad aru, et oled täiskasvanuks saanud”, kus just see faktor oli mainitud ühe punktina . kui kellelgi antud spämm alles on, pangu kommentaari, seal oli äratundmishetki veel…
** tglt saan ma mööbli kokkupanemise, naela seina löömise, puuderaiumise, kergemate elektritööde ja toru parandamisega suurepäraselt hakkama, mulle lihtsalt meeldib selleks mehi kasutada.

raamatuleee!!!

nirti omale, muidugi.
kirjastuse lehelt saab odavamalt, aga kes ei malda oodata, lipaku poodi. raamatulaadal on ka, jah. ma isiklikult sain rahva raamatust, tiba kallimalt, a mis siis.

huumorit kah – rahva raamat oli selle katalogiseerinud laste- ja noortekirjanduse alla. mul võttis küll kulmu kõrgele ning soovitasin müüjatele, et ehk tasuks pöörduda kes-iganes-sellega-tegeleb poole ning kaaluda tõsiselt ümbertõstmist. mõttes, et ehne nirti kirjapilt kõrvuti potterite, narnia kroonikate ja seiklusjuttudega… thihihihihihiiiii…

ah et kuida muidu on ka? ega ma kaugele pole veel jõudnud ja kui vähegi tubliks hakkan, siis täna ei jõuagi, sest et umbes miljon referaati vaja kirjutada (ja mitte blogi, eksole, khämm), aga üldiselt…

kellele meeldib nirti blogi ja tema väljendusviis, sellele meeldib ka raamat. kindlalt.

——————-
edit:
ei, ma ei olnud tubli. lugesin ikkagi raamatu läbi.

… ma olen lummatud. nirtit ootab ees suur tulevik kirjandusmaailmas. mark my words.

(aga lastekirjanduse osakonda see tõesti ei sobi. juba esimesel lehel mainitakse mädanevaid homunkulusi ja pritsivat ila… rääkimata vahel kasutatud neljatähelistest sõnadest…)

talveuni

väga mitu head kuud on mul une ja magamisega mingi jama olnud. tüüpiline on olnud skeem “õhtul vajan kinnisilmi, käsikaudu kobades ning lõugu paigast haigutades poolunes voodisse ning hetkel, kui pea patja puutub, kaob uni ära”. sellele lisandus veel skeem “pool ööd rähklemist”, millele järgnes sujuvalt “järgmine päev zombie’na ringitammumist”. nüüd sain kaks nädalat puhata, mis tähendas ennekõike kaks nädalat süümepiinadeta magamist. ainult, et uni ei saavutanud kunagi seda sügavust, ikka jäi kuidagi pinnapealseks.

novat. ilmselt mõjus puhkus kuidagi inertsiga. või siis on talveuni kohale jõudnud…

igatahes nüüd, kui puhkus läbi, on viimaks kohale jõudnud Õige Uni. vajun enne kl kümmet magama – ja mitte voodisse rähklema. mis peamine – ma tudin nagu lapsuke, raskelt ja sügavalt… teadjate jutu järgi lausa naeratades. ilmselt ka üsna liikumatult, kuna lina ei ole hommikuks soolikas nagu muidu. õigupoolest olengi alles nüüd aru saanud, et need mõned kuud ma ei maganud sügavalt. võrdlusmoment ja nii…

igatahes – oi, kuidas see mulle meeldib!

täna öösel nägin veel nii ilusat und ka, et see juba terve päeva mul meelde tuleb. tõesti oli kaunis… täis midagi, millest pole iial julenud unistadagi… kahju, et seda reaalis ei ole ega saa ollagi.
kui joppab, vaatan kõike õhtul edasi…

hinnangutest

ühes eelmises teemas läksin kommentaariumis märkimisväärselt teemast kõrvale, sp teen omaenda kommid uueks sissekandeks. parandustega.

ma praegu muidu vaatan, et olen kohati ikka erakordselt relatiivse maailmanägemisega ning ei taha mõnes osas kuidagi hinnanguid jagada. mis on ilmselt sellest, et mõned aastad tagasi ma tglt ekstra harjutasin end hinnangutest vabastama.

hinnang on midagi stiilis halb, hea, rõve, ilus, kole. mõttes, et “mu telefon on 6 aastat vana” ei ole hinnang, vaid fakti nending, aga “mu telefon on vana juust” juba on… sõnaga – hinnang on midagi, mis on väärtustepõhine, seega põmst vaieldav, kuivõrd väärtused on igal inimesel erinevad. fakti nending on miski, mis lihtsalt nii on.

ma tabasin ära, et ma (ning “ma” on siinkohal kindlalt isikuline, s.t. ma tabasin asja ära enda kohta ja ei tea, kuidas teistel on!) jagan hinnangu ainult siis, kui asi mind puudutab… kui teema on neutraalne, siis ma hinnanguid ei jaga…

tollest ajast oli ühes listis järgmine kirjavahetus kah:

esiteks a., kellele olin oma tehnikat reaalis näidanud, soovitas sellest listi kirjutada:

siiski loodan, et jõuad oma enesepeegelduse idee peatse väljendamiseni. see oli geniaalne oma esemelisuses. oma konkreetsuses. vahetu, mitte mingi abstraktne bla-bla-blaa. selliseid reaalseid asju ongi vaja. meil on vaja teostada mingi reaalne akt. nagu castaneda, kes pidi kinkima pereautosid ja kasukaid. midagi kehaliselt tunnetatavat… hmmmm … hakkas mõtlema… võibolla tegelikult oleks seda vaja mitte seletada, vaid näidata? mis arvad? ehk see on hoopis näitamise idee? vihjame siin ja rohkem ei räägigi?

———————————
minu kiri:

hinnangutega, nende andmise ja nende ‘päris’ vastavusega olen erinevatel põhjustel tegelenud kevadest saati. eile aga jõudis kohale selline nüanss – me ei anna hinnangut iial siis, kui asi meid ei puuduta kuidagi seesmiselt, ei kaja vastu. millest tuli loogiline järeldus – iga kord, kui ma annan hinnangu, annan ma selle tegelikult endale.

niisiis kannan ma praegu kotis kaasas taskupeeglit. meiki sellega ei kohenda , see ongi ekstra ‘hinnangute andmise, omistamise ja tagamõtete otsimise peegel’. ehk siis – iga kord, kui mul on kellegagi midagi pistmist, vaatan ma sinna.

hea küll, tegelikult küll ei vaata, arvestades seda, kuidas ma kogu aeg hinnanguid jagan, ma peakski ringi käima, peegel näo ees pidevalt . aga ta on reaalne ja käegakatsutav meeldetuletus. ja tõesti uskumatult efektiivne, kui TÕEPOOLEST mõnikord peeglisse vaadata.
(nüüd pall tagasi a.-le – see filmiepisood näiteks meeldis mulle, ehk mainid siin listis ka?)

enne aga mainisin, et mul jooksis juhe täna tõsiselt kokku.
mentaalne paus tekkis pidevalt, sest aju jooksis lühisesse pärast seda, kui sinna kohta, kust tulevad minu pidevad-pidevad-pidevad hinnagud, jõudis arusaam, et MA EI SAA ENAM ÜHTEGI HINNANGUT ANDA.

EI SAA…
JA EI SAAGI!!!

—————————
a. vastus:

ah, see oli episood mingist filmist, mingi austraalia teemadel, suhtkoht jälgimatu, nagu kõik need seebid, tavaliselt vaatan taustaloodust, keskonda, ruumide kujundust.

seal siis saan aru, et mingi piiga avastas, et ta oli adapteeritud ja mingi oma ema väljailmumise teema oli, sattusin muude tegevuste käigus aeg-ajalt teleka nägemisvälja, ei tea täpselt, väga veenev ei olnud mäng… ühesõnaga see tüdruk põgenes kuhugi ja mingi tüüp leidis ta ja püüdis olukorda rahustada. ja siis nad olid sellises lagedas veidi oruga paigas ja tüüp rääkis, et tema nooruses oli ka mingi sarnane asi ja siis ta läks ja karjus karjakoplisse kogu oma viha välja.
ja siis soovitas tal ka proovida. ja röökis täiest kõrist:
täiest kõrist: IDIOODID!!!! iid–iid—id!!! kajas väljadelt tagasi.
kutt vabandas, et ta naiste juuresolekul katsub rängemaid sõnu mitte kasutada.. ja palus tüdrukul ka proovida

tüdruk ka siis proovis:
valetajad!
kas hakkas parem?
ei hakanud
esimese korraga tavaliselt ei hakkagi. proovi uuesti.
täiest kõrist: VALETAJAD!!!!!!! ajad–ajad—-ajad!! kajas vastu.

selline röökimine siis.
jällegi midagi sellist, mida peab nägema.
mida peab läbi tegema. sõnad kehvakesed.

endast kõik see välja saada.
elada oma viha välja.
elada, mitte marineerida.

——————————
mu vastus:
see a. kirjeldatud filmiepisood meeldis mulle eelkõige just peegliefekti pärast.

karjud välja hinnangu: VALETAJA!!!
maailm hõikab vastu: VALETAJA, valetaja… valetaja…

niipalju siis hinnangute andmisest, eksole…

toona, kui “ma ei saagi enam ühtki hinnangut anda!!!” seisund tekkis, oli ikka kole olla küll. oli midagi, mis väga läbi raputas. terve elu kestnud harjumus, mis oli pea et maailma aluseks… ja see kadus järsku käest…
kirjavahetusest on näha, et ma alguses ei kirjutanud sellest – just samal põhjusel
samas mäletan hästi (ja see oli ka praeguseks maha võetud vanas blogis kirjas), et oli pea füüsiliselt tunda, kuidas aju otsis võimalusi “legaalseks” hinnangute jagamiseks. mingit salateed, kus hinnang poleks nagu enam hinnang. s.t. üritasin iseennast salaja ära petta
ka see oli väga kole olek. hajuv.

lõpuks ei pidanudki ma enam vastu, vaid andsin endale loa hinnanguid edasi anda. mõistsin, et kuni ma zen-meister pole, on hinnangute tekkimine kui selline ilmselt teatud määral paratamatu, sest aitab mul suhestuda ümbritsevaga.

aga üks asi muutus küll ja on jäänud siiani – ma ei võta oma hinnanguid üldiselt (!) enam tõsiselt. nad on pigem nagu tööhüpoteesid, mida olen valmis igal hetkel korrigeerima. midagi, mida kasutan parema puudumisel selleks, et edasi minna. cc-s öeldakse selliste asjade kohta ka “kontrollitud narrus”.
umbes nii, et ma olen mingil seisukohal, sest nii on hetkel parem olla, aga ma tean, et mu seisukoht on mul iseenda ja mitte teise pärast.

mu hinnang ei pruugi olla adekvaatne.
ja see kehtib kõiges.

muidugi – kui mingi sügav teema ette tuleb, lajatan siiamaani hinnanguid, nii et maa must
nt on mu lemmik-kompleks “kui lolliks sa mind õige pead”. mis tähendab, et kui keegi mu mõistmisvõimet kritiseerib, kaob igasugune kontrollitud narrus ja ma hakkan kohe päris ehtsalt ja siiralt lõrisema.
samuti lähen ma alati teise mõistmisvõime ja intelligentsi kallale, kui teist solvata tahan… nt välimust, raha, positsiooni vms ründamise peale ei tule ma äkkvihastades kunagi, kuigi see teinekord väga kättesaadav ja isegi et loogiline võiks olla (ja teeks ehk teisele rohkem haigetki, seega oleks eesmärgipärasem). TEISE nõrka kohta ründan ma alati hiljem – kui on aega mõelda olnud… seni ründan ainult kohti, mis mulle vaikimisi nõrgana tunduvad – s.t. enda omi

oma keelega räägin ma oma nõrkustest ja sellest, millest maailmas juhindun. oma uskumustest ja väärtustest. ainult ja ainult iseendast.

gruuv

hommikul hakkas täiesti lambist ac/dc kummitama. “for those about to rock” ning “let there be rock” vaheldumisi. aga no viimane neist on erakordselt hea… ee… minekuga laul kah mu meelest, nii et – jagamiseks. aa – ja video on ka lahe

ac/dc – let there be rock

zen elu

vahel ma ikka naeran südamest oma teelkäijatest sõprade lastekasvatusmeetodeid. õigemini argumente, millega neile midagi selgeks tehakse. või siis ka teatud suhtumist. sest lapsed on ju samamoodi õpetajad, kellesse tuleb tähelepanelikkusega suhtuda…

igatahes käisin öösel teelkäijast sõbrannal külas, aitasin tal teha üht pikka praktikat – sest mõnda sissevaatamist on hea teha teise abiga. tegime seda viimaks 7 tundi, koju jõudsin öösel kl 4, igatahes.

tal on tütar, käib esimeses klassis – ja nagu tolles vanuses lapsed ikka, on ta nagu reaktiivmootoriga ning maailma absurdi taju veel väga hästi käes (kuigi lapsed ei taju seda ilmselt absurdi, vaid just loomulikkusena).

igatahes võttis ta ühel hetkel kätte ning hakkas tegema “miks?”-mängu, s.t. küsima “miks?” kõige peale, mida talle vastasime…

esiteks ilmnes juba esimese kümne miks-iga ilmnes, et me räägime iseendale vastu.
teiseks – kui mõelda, MIDA me talle tegelikult vastasime… no nt kui laps ikka siiralt küsib suurte silmadega “miks tean ainult mina, miks ma seda küsin?” ja ma hakkangi mõtlema, et no aga MIKS siis on nii, et ainult see, kes küsib, teab, miks ta midagi küsib…
või kui avastasin, et igale “miks?”-küsimusele saab vastata “aga miks ka mitte?”. “aga miks on asjad nii?” – “aga miks ka mitte?”.

aga miks ka mitte?
koged sa selle lause sisu? KOGED?
me eile õhtul kogesime seda kõik kolmekesi

… ammu pole nii zen olnud, ausalt.