…

mul on muidu selline… enesehaletsuse moodi asi peal. hakkasin ükskord mõtlema, et on olnud täpselt kolm seltskonda, kus ma olen end “omana” tundnud, muidu jään ma alati võõraks või kõrvaltvaatajaks… järsku taipasin, mis oli kõigi ühine joon – kõigis kolmes on mind tglt tingimusteta omaks võetud. ühes kohas on liikmetega ikka hõõrdumisi olnud jne, aga seltskonnas üldisemalt olen ma “oma”.

see tuli meelde sellega, kui sain viimati aru, et – kui ema välja arvata, siis mu oma pere ei armasta mind. isal ja vennal on see, et ma pean olema teistsugune – mind saab armastada vaid siis, kui ma olen “normaalne”. sealjuures kaasab “normaalne” olemine mingeid omadusi, mida mul ei ole ega tule. pidev maskide kandmine, sest “nii on kombeks”, näiteks. on mingid jooned minust, mida ma muuta ei saa ilma end tõsiselt alla surumata, väänamata mingisse vormi, kuhu ma ei mahu ja kus ma ei saa olla pidevalt… aga just need ongi “ebanormaalsed”.

ja ma ei räägi seda, et “ühühühüüääää, isa ja vend ei mõõõista miiind, ühühühühääää”. ei. üks asi on mittemõistmine… teine asi eeldus, et teine muutuks. ema ka ei saa minust aru juba väga kaua, aga ta tõesti ei eelda, et ma pean muutuma…

ning, jah, ma räägin pidevalt muutumisest, eneseuurimisest ja -muutmisest, aga… ma tahaks muutuda ise… seepärast, et ma seda tahan ja pean paremaks… mitte selleks, et olla aktsepteeritud…

ma sain ka aru, et üks oluline joon, miks mul kõik suhted perse lähevad, nii meestesuhted kui ka muidu… kui ma tajun, et keegi mind hindab, siis ma enam-vähem imen end kaanina tolle inimese külge… sest et ma tahan tunda, et mind armastatakse!

et keegi ometi armastaks mind, aktsepteeriks mind. kõige mu spontaansusega, emotsionaalsusega, totaka huumorimeelega…

aga iga normaalne inime laseb sellise “imemise” peale jalga… seda on lihtsalt liiga palju .

nüüd ma mõtlen, et asi on ühteviisi perses igatpidi, kuidas ka vaatan seda… ma otsin meeleheitlikult armastust… ja kui ma selle leian, “imen” inimese sellest ruttu tühjaks… ehk siis… see, et ma seda otsin, on takistus armastuse saamisele

aga mul on TERVE ELU sellest puudu olnud.

ja kui ma mõtlen, et seda siis järelikult pole vaja otsida või ei tohi, tekib reaktsioon, et… miks siis MIND ei või keegi armastada… mis mul viga on?

ma ei tea juba mitu nädalat, miks ma üldse ärkan, sest igal hommikul on üks esimesi mõtteid, millal tuleb õhtu ja ma saan magama minna. mitte, et ma väsinud oleks (seda ka nädala sees, jah), vaid lihtsalt – ma ei taha olla ärkvel.

tõsine kiusatus on jooma hakata, aga alkohol pole pärast õndsa puberteedi möödasaamist kunagi nagu enam päris see olnud… vahel ikka, aga üldiselt ei paku pinget. illegaalsetest ainetest sai ka end aastaid ja aastaid tagasi eemaldatud, nii et nüüd ei leiaks neid enam ka siis, kui tahaks…

ja kas selgi oleks mõtet.

mul puudub igasugune mõte või eesmärk olemisele. mul ei ole midagi, mille nimel olemas olla, mitte ühtegi perspektiivi, kuhu suunas pilku hoida, eesmärki silmapiiril, mille poole püüelda. ma isegi ei tea, mida ma tahaksin saavutada või kuhu jõuda… missioon on – ma tõesti tahan jagada rõõmu… aga… kuidas? kui ma seda teha olen üritanud, siiralt tahtnud kedagi teha rõõmsaks, jagada näiteks nalja vms… olen saanud 90% juhtudest vastu hambaid, et ma õelutsen, mõnitan, sõidan sisse või olen muidu “ebanormaalne”, sest “normaalsed” inimesed nii ei käitu…

minu siirus on mõnitav.

ehk siis – ma lihtsalt ei oska teha seda, mida teha tahan. järelikult tahan ma vale asja… järelikult pole mõtet.

mille nimel olemas olla? lihtsalt niisama? veeretada päevi tööl 9-17 ja siis koju magama? kuu lõpus saada palka, et oleks võimalus… veeretada päevi 9-17 ja minna pärast seda magama? ja hommikul ärgata ja veeretada päeva 9-17?

ning siis 40sena avastan, et viimased 15 aastat olen sõna otseses mõttes veeretanud päevi hommikust õhtusse ja et kogu sel asjal pole olnud mitte mingit mõtet, tulemust ning kõik see on olnud täiesti ilmaasjata?

seksikaid mehi

jälle – keegi ei visanud, ma teen ise. edasi ka ei viska, vaid soovitan ise teha. väga lõbus on, ausalt

muidu ei olekski hakanud vahele segama, aga ma siin vaikselt meemi kulgemist jälginud ja… mõtlesin, et võiks siis mõne seksika MEHE kah väljanäitusele panna. et teemasse või nii, kuidagi…

eks järjekordselt on tõestust saanud fakt, et mu meestemaitse on väga teistsugune. mu jaoks peab mees eelkõige mehe moodi välja nägema… kusjuures “mehe” väljanägemine läheb mingi väga imeliku koha pealt, mida ma isegi nimetada ei oska. nt hugh jackman või russell crowe, muidu teada kui klassikalised mees-tüüpi mehed, on mu silmis kuidagi… nõrgad. kenad küll ja kahtlemata ilus vaadata, aga no… nõrgad.

kusagilt – ilmselt ühe meemitegija juurest (aga kelle juures?) lugesin teooriat, et see meem on vist isadepäeva puhul levima hakanud. no eksolejah, heheh. alateadlikult ehk? höhöhöhöhöhö.

essa – robert patrick. mööndustega. nüüd on ta vanaks jäänud, nimelt. aga vanasti oli kül küll seks ise. olen korduvalt ainult ja ainult tema pärast vaadatud väga mitut väga halba filmi ning muuhulgas läbi piinelnud x-filesi viimased hooajad. nii kurb, kui nii seksikas mees nii halbades filmides mängib.

tessa – daniel craig. viimased bondi-filmid on ainult tema pärast ära vaadatud. mõttes, et filmid ise on puhta jamad, aga… *vajub tooli peale laiali ja pühib ila*. kusjuures tegelikult teadsin ma craigi ka enne bondi. tegemist on, teate, hea näitlejaga. päriselt kah.
edit: ei, ma ei lisanud meelega seda kuulsat “bond tuleb veest” pilti. guugeldage ise.

põmst võiks sarnasuse jms alusel (mille ma, muuseas, alles praegu ära registreerisin) siia nüüd lisada liblikadoonori pildi. aga ei lisa, pole ilus.

lisan viimasena hoopis Maailma Kõige Seksikama Mehe. konkurentsitult. clive owen. puhas testosteroon… ärrrrrrrrrrrrr…

gruuv

veel vanade peerude muusikat. ma ei tea, see sobis kuidagi tänase ilmaga mu jaoks, terve päeva ketras igatahes.

uriah heep – look at yourself

gruuv

ma pole ikka veel vanade peerude muusikalainelt lahti saanud.

Deep Purple – Shield

vanasti tehti ikka head muusikat!
*mõmiseb naudingust

—————
edit:
einojah, eksole. ma üldiselt lauludel sõnu ei kuula… praegu huvi pärast lõin sisse… ja mida ma näen – tegemist puhta kanepilooga ju. lisagem siia juurde, et i. enne andis mulle just black sabbathi “sweet leafi” youtube’i lingi… tekib küsimus, et mis toimub? kuidagi väga üks teema

müügimehe-tõrjest

ei, teil on tõesti õigus – ma olengi õelus ise.

helistas natuke aega tagasi üks võõras number mulle. küsis, et kas on hetk aega, ma vasta, et aega ikka, seda enam, et antud kohast võidakse ju ka olulist infot edastada. seepeale hingas müügiinime kuuldavalt sisse ning alustas perfektselt neurolingvistilise müügikõnega. hääletoon, telefonis “naeratamine”, miltoni võtted… no tõesti suurepäraselt tehtud! muuhulgas sain ma näiteks teada, et spetsiaalselt mulle on lausa et personaalne pakkumine. no ärasamärgi tõesti…

ausalt – ilus oli kohe kuulata, kuidas inimene on müügikoolitusel õpitu hästi kõrva taha pannud ning, täis entusiasmi, seda kasutab. tõeline nauding ja nlp praktika, oleks mul paber olnud, oleks lausa kirja pannud, mis võtteid ta kasutas. praegu piirdusin vaimusilmas miltoni keelemudeli tabelisse “linnukeste” tegemisega.

kuivõrd pakutavat mul mingil juhul vaja ei lähe, ütlesingi daamile, et suur tänu, aga tõesti ei soovi.
müügiinimene jätkas seepeale veelgi veenvama müügikõnega…

“vaadake, ma olen ise ka vastavaid koolitusi saanud, seepärast ma tõesti siiralt naudin teie hästi ülesehitatud müügivõtete jälgimist, sest äratundmist on palju, samuti sooviksin siinkohal kiita teid, et koolituse edukalt läbisite, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja ning käsil on siiski tööpäev, nii et nlp praktikaks pole õige aeg, seega on meil nüüd kaks võimalust – nice way ja dirty way. me kas lõpetame kõne ja te saate järgmisele inimesele helistada või teeme nii, et te jätkate müügikõne ja mina katkise plaadi tehnikaga,” ütlesin ma teise pausi tekkides vahele.

müügimees hakkas seepeale korraks kokutama… aga otsustas kõnet siiski jätkata.
“no davai,” muigasin ma mõttes ja muutusin katkiseks plaadiks, jäädes “hüppama” lause peal “aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”.

edasi nägi meie dialoog välja umbes nii:
tema: “blabla”
mina: “jah, ma tänan, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”
tema: “blablablablabla?”
mina: “jah, seda küll, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”
tema: “aga blablablabla! blabla!”
mina: “jah, ma usun, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”

mõikas.

kohe näha, muidugi, et mul endal koolitusest omajagu aega möödas on. ma tegin talle kõne jätkamisest roosa elevandi, mainides seda teisena. korrektne oleks olnud nice way‘d hilisemana mainida, sest viimati mainitule langeb inimesel fookus… aga, noh.

aga peamine on see, et mul läks tuju oluliselt paremaks.

nagu suur osa mu blogilugejatest teab, siis mu elu eesmärk ongi kõiki mõnitada ja nende üle irvitada. seepärast tuju paraneski. onja

kontorimängud

ma lihtsalt ei jaksa enam. ma EI SAA aru, kuidas neid mänge mängitakse ja mis reeglid neil on. ei hakkagi saama.

sõnaga. pidevalt kordub situatsioon, kus alguses räägin ma üht juttu – asju on vaja teha nii ja naa, sest vastavalt sellele ja tollele reeglile tuleb järgida seda ja toda. mispeale saan ma kõrgestiharitud spetsialistidelt vastu kaela, et kust ma üldse selle peale tulen ning KÕIK JU TEAVAD, et asju tuleb teha teisiti ja mingu ma kuu peale ja asi saagu tehtud teisiti. natuke aega hiljem tuleb välja, et “teisiti” oli vale tee, sest vastavalt sellele ja tollele reeglile tuleb järgida seda ja toda. mispeale saan ma kõrgestiharitud spetsialistidelt vastu kaela, et ma ei teinud asju vastavalt sellele ja tollele, kuidas ma siis ei teinud seda, sest KÕIK JU TEAVAD, et seda ja toda tuleb järgida.

sõnaga – ma saan ühe asja pärast kaks korda vastu kaela. esimest korda siis, kui ma hakkan tegema, nagu vaja, teist korda siis, kui tuleb välja, et mu väljapakutu oligi korrektne.

ja seda ei ole juhtunud mitte üks kord.

i never win.

ma juba ammu aru saanud, et riigiametnikega (eriti ministeeriumides, ofkoors) tuleb omaenda perse päästmiseks AINULT kirjalikult suhelda, et sedalaadi situatsioonide puhul oleks vaidluste puhul alati meilid ette näidata – TEIE käskisite mul nii teha.
aga et ma nüüd pean omaenda maja sees sama asja hakkama tegema?!???!!!

iseenesest võiks see neile muidugi parasjagu distsiplineeriv olla. ma mitmedki ametnikud ära taltsutanud, kui olen pärast telefonikõnelust neile meilinud, et “kas ma saan õigesti aru, et meie kokkuleppeks jäi (sisesta ametniku täiesti idiootsed nõudmised punkt-punktlt)? palun kinnitust.”… sest sedalaadi asju must-valgel nähtuna nad millegipärast jaatavalt vastata ei soovi… ehk mõikaks sama siis tõesti ka majasiseselt? kui järgmisel korral saan ma must-valgelt tõestada, et minu esitatud algne versioon, mille täideviimine mulle ihunuhtluse ähvardusel ära keelati, oli täpselt see, mille mittetegmise eest ma nüüd vastu kaela saan?

ma ei jaksa enam. ma tõesti ei jaksa enam.
mind pole kellelegi vaja ja mu olemasolemisel pole mingit mõtet.

Kaitstud: täiskuu

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

unenäopall

keegi ei visanud, aga ma teen ise.

korduvad ja koledad unenäoelemendid:

1) traadid. tahaks lennataaaaa…. aga ei saa, sest traadid on ees. risti ja põiki, peenemad ja jämedamad ja erinevates kõrgustes. kui nendest madalatest kuidagi mööda saab, on kindlalt kõrgepingeliinid ees…

2) ujumine. põhjast pinnale. väga sügavalt põhjast ja nii, et õhk hakkab otsa saama. nii, et ma juba näen veepinda…

3) otsimine. vanasti oli see meremaa-uni, mida ma omal ajal teatavasti poolteist aastat järjest igal kuradi öösel nägin, nii et siiralt kartsin, et hakkan hulluks minema… siis hiljem nägin meremaa-und harvem. lõpuks andis Õpetaja juhise, mida unes teha, kui jälle sinna satun, sain sellega ka hakkama (unenägija olen, noh) ning meremaa-uned lõppesid ära. seejärel nägin pikalt, kuidas teadagi-kelle endist kodu (kus teadagi-kes enam ka unes ei elanud) taga otsisin. see lõppes ära, kui omal ajal teadagi-kelle koju peidetud asja ära tõin. nüüd on uus linn ja situatsioon. arrrgggghhhh… aga õnneks ei näe ma seda igal öösel…

tunne end hästi

e. says:
ma praegu mõtlesin, et “ta tunneb end hästi” on väga… diip…. lause
kuigi… ee…. ilmselt mitte päris sisuline alati 
kuigi – mine sa tea
ehk on enese hästitundmise saladus just see, et end tuleb hästi tunda?
I. says:

e. says:
ei, tglt kah, kusjuures
issand, see on nii hea taipamine, et see läheb küll bloggi praegu

frustratsioon

tänane rõõm – tutvustada ühe ministeeriumi ametnikele eesti vabariigi seadusandlust, mis kuulub NENDE erialasesse pädevusse… ja minu omasse mitte… ja ometi tean ma paremini!!!
kas SELLIST eestit me tahtsimegi või!!!???

*toksib peaga lauda
————-
edit: