… loodetavasti on tiiud nüüd vihjest aru saanud ja võib jälle normaalsetel radadel jätkata. teema lõpetuseks ütlen kohe ära, et ma ei kavatsegi toredat inimest mängida ega eetiliseks hakata, vähemalt mitte tiiude mõistes. seega, kui keegi veel üritab mu elu elama hakata, mu motiive aimata või mõtteid pähe toppida, ei kavatse ma teid eemale pekstes vahendeid valida ega jõudu doseerida. see siin oli hoiatus ja rohkem neid ei tule. arvestatagu. või siis ärgu arvestatagu – oma asi.
aga kui nüüd asjast rääkida, siis on suvi kätte jõudnud. puhkust mul pole (ega sel suvel tule), aga see-eest on nädalavahed, jaan ja muud sedasorti asjad nii mõnusalt sattunud, et sisuliselt olen ikkagi kaks nädalat puhanud. ning sellest ka viimast võtnud. hetkel lesin alasti kõhuli voodi peal, üleni päikesepõletust jahutavat kreemi täis mätserdatud. neetud punapea-nahk*, ma ütlen…
aga mõnus on olnud.
näiteks ehmatasin esiteks ise poolsurnuks, teiseks viisin ühe mehe infarkti äärele. nimelt läksin jaanikuks oma sõbrannale maakoju külla ning sinna ilmus ka ta vend täiesti etteteatamata. teise päeva hommikul jõudis meile järsku kohale, et me oleme teineteisele umbes aasta aega kirju kirjutanud, mingitel ajajärkudel kolm kirja päevas. igasugustel vaimsetel teemadel, eksole, ärge saage valesti aru. lihtsalt et me polnud kunagi nimesid-pilte vahetanud… jutu sees mingid detailid viisid meid äratundmiseni… eesti on väike!
muidu olen aga viimase kahe päeva jooksul kaotanud oma peipsi-süütuse (jaa, vesi on soe!), uhanud suitsulatikat keresse, pistnud nahka esimesed metsmaasikad (neist kaks olid isegi küpsed), istunud tundide viisi saunas, peksnud maicvakest kadakavihaga nõnda, et tollel olid täna hommikulgi jäljed selja peal näha. ning – mis peamine – mulistanud-mulistanud-mulistanud.
me tegime maicvakesega erinevaid mulistamis-võistluseid. noh, et kes jõuab kauem hinge kinni hoida vee all (me oleme mõlemad suitsetajad, eksole). ja siis igasugused trikid, mida vees teha saab. kukerpallidest ja kujundujumisest ‘free willy!’ ujumisstiilini.
tore, kui su sõber on kalake (juhul, kui sa ise oled vähjake, eksole). mõttes, et ma pole vist 15 aastat kellegagi vees nii pikalt lihtsalt lolli mänginud. täitsa niisama. keegi teine ei viitsi vees niisama mulistada lihtsalt…
meiki ega soengut pole ma viitsinud juba kolm päeva teha, sest mis sa ikka meigid, kui hiljemalt tunni aja pärast maha ujud selle.
rahvuspapud sain kätte ning, nagu pildiltki ilmneb, olen nad juba põhjalikult sisse trööbanud:
ausõna, nädalavahetuseks pesen nad ära, sest siis tuleb laulupidu, kus ma kavatsen kohal olla. mitte küll kaare all seekord, aga mis siis. oma vanale armule (loe: endisele koorile) lähen igal juhul rongkäiku näppu viskama ning platsil kavatsen kah täiest kõrist kaasa laulda. kõvasti ja… noh, valesti just mitte, aga mitte-meloodia-partiid, nagu aldil kipub olema.
head suve teilegi!
ma olen otsija ja sõdalane. minu tee on vabaduse otsimine ja missiooniks rõõmu jagamine, kuigi see viimane ei tule veel hästi välja, kuna pole selge, kuidas seda täpselt teha… olen komistanud ja mudas lohisenud kordi ja kordi, aga praktikal pole lõppu. ehk nagu oli kirjas H. Hesse Diibis Raamatus “Stepihunt”: “… me peame läbi määratu sopa ja mõttetuse sumpama, et koju jõuda! Ja meil pole kedagi, kes meid juhiks, meie ainus teejuht on koduigatsus!”