ei, teil on tõesti õigus – ma olengi õelus ise.
helistas natuke aega tagasi üks võõras number mulle. küsis, et kas on hetk aega, ma vasta, et aega ikka, seda enam, et antud kohast võidakse ju ka olulist infot edastada. seepeale hingas müügiinime kuuldavalt sisse ning alustas perfektselt neurolingvistilise müügikõnega. hääletoon, telefonis “naeratamine”, miltoni võtted… no tõesti suurepäraselt tehtud! muuhulgas sain ma näiteks teada, et spetsiaalselt mulle on lausa et personaalne pakkumine. no ärasamärgi tõesti…
ausalt – ilus oli kohe kuulata, kuidas inimene on müügikoolitusel õpitu hästi kõrva taha pannud ning, täis entusiasmi, seda kasutab. tõeline nauding ja nlp praktika, oleks mul paber olnud, oleks lausa kirja pannud, mis võtteid ta kasutas. praegu piirdusin vaimusilmas miltoni keelemudeli tabelisse “linnukeste” tegemisega.
kuivõrd pakutavat mul mingil juhul vaja ei lähe, ütlesingi daamile, et suur tänu, aga tõesti ei soovi.
müügiinimene jätkas seepeale veelgi veenvama müügikõnega…
“vaadake, ma olen ise ka vastavaid koolitusi saanud, seepärast ma tõesti siiralt naudin teie hästi ülesehitatud müügivõtete jälgimist, sest äratundmist on palju, samuti sooviksin siinkohal kiita teid, et koolituse edukalt läbisite, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja ning käsil on siiski tööpäev, nii et nlp praktikaks pole õige aeg, seega on meil nüüd kaks võimalust – nice way ja dirty way. me kas lõpetame kõne ja te saate järgmisele inimesele helistada või teeme nii, et te jätkate müügikõne ja mina katkise plaadi tehnikaga,” ütlesin ma teise pausi tekkides vahele.
müügimees hakkas seepeale korraks kokutama… aga otsustas kõnet siiski jätkata.
“no davai,” muigasin ma mõttes ja muutusin katkiseks plaadiks, jäädes “hüppama” lause peal “aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”.
edasi nägi meie dialoog välja umbes nii:
tema: “blabla”
mina: “jah, ma tänan, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”
tema: “blablablablabla?”
mina: “jah, seda küll, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”
tema: “aga blablablabla! blabla!”
mina: “jah, ma usun, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”
mõikas.
kohe näha, muidugi, et mul endal koolitusest omajagu aega möödas on. ma tegin talle kõne jätkamisest roosa elevandi, mainides seda teisena. korrektne oleks olnud nice way‘d hilisemana mainida, sest viimati mainitule langeb inimesel fookus… aga, noh.
aga peamine on see, et mul läks tuju oluliselt paremaks.
nagu suur osa mu blogilugejatest teab, siis mu elu eesmärk ongi kõiki mõnitada ja nende üle irvitada. seepärast tuju paraneski. onja 
ma olen otsija ja sõdalane. minu tee on vabaduse otsimine ja missiooniks rõõmu jagamine, kuigi see viimane ei tule veel hästi välja, kuna pole selge, kuidas seda täpselt teha… olen komistanud ja mudas lohisenud kordi ja kordi, aga praktikal pole lõppu. ehk nagu oli kirjas H. Hesse Diibis Raamatus “Stepihunt”: “… me peame läbi määratu sopa ja mõttetuse sumpama, et koju jõuda! Ja meil pole kedagi, kes meid juhiks, meie ainus teejuht on koduigatsus!”
Posted by zeeta on 4 November, 2009 at 15:49
ei-ytlemise koolitusel oled käinud?
tänan, ei.
klõps.
Posted by e. on 4 November, 2009 at 16:04
sisuliselt seda ma ju tegingi. lisanditega. sest lihtsalt “tänan, ei” ei mõjunud talle ilmselgelt veenvalt. nagu oli sinu kommenteeritud postituses ka muuhulgas kirjas.
Posted by e. on 4 November, 2009 at 16:09
pealegi, tupsu, kui sa selle peale mõtled, poleks kõne järsk katkestamine olnud üldse õel ning teist inimest mõnitav ja irvitav.
prioriteedid-prioriteedid!
Posted by sesamy on 4 November, 2009 at 16:56
ma olen üks nendest friikidest, kes müügiagendi jutu ära kuulab. mitte, et see “pakutav” mind nii hirmsasti huvitaks… küll aga tahan ma näha, mis nipiga ta mind veenab, et mul seda ja teist asja vaja on. ja on olnud ka vastupidist- mul on pakutavat vaja ja ta ei suuda mulle selgeks teha mis just tema tootes nii head on, et ma selle ostma peaks. ega ma siis ostnud ka
Posted by Allar on 4 November, 2009 at 17:14
Ma kunagi püüdsin ka nende helistajatega filosofeerida, aga… tänan, ei soovi, “end call” töötab siiski kõige paremini.
Vahest kuulen veel “… head päeva” ka teiseltpoolt, aga enamasti ma ei viitsi niikaua oodata
Posted by lendav on 4 November, 2009 at 17:14
Ahh, kui ilus!
Olen kuulnud veel mõnda head nippi. Helistab müüja, tutvustab ennast ja teeb erakordselt soodsa ajakirjatellimuse pakkumise. Mees vastab: “Väga meeldiv, mina olen Ülo. Mina ka müün, kärusid nimelt. Teen tellimise peale, vastavalt soovile, kõikvõimalikes mõõtudes. Nii pika kui lühikese tiisliga, lisavedrudega, kui soovite, et käru suuremat koormust kannataks. Soovite käru osta?” … “Eeei… Aga ajakirja tellite?” “Ei, vaadake, ma juba ütlesin, ma ei telli ajakirja, ma müün kärusid!”… tuut-tuut-tuut…
Süda läks kohe soojaks, kui seda kirjeldust kuulsin.
Aga telefoni vastu ikka võtma peab, paar päeva tagasi helistas üsna müügipakkuja häälega Elioni klienditeenendaja, kelle jutu sisu oli lõpuks, et ma ei pea rohkem maksma, aga hakkan saama 4x kiiremat internetti.
Posted by e. on 4 November, 2009 at 20:58
rõõm näha, et ma pole ainus, kellele ka inimesed teaduslikku huvi pakuvad – et kuulan müügitööd seepärast, et näha, kuidas teine sellega siis hakkama saab
muidu aga – maitea, mulle paistab toru lihtsalt ära panemine kuidagi… ebaviisakas nagu.
viisakam on õelutseda, eksole
ei, tglt – mina isiklikult tajusin seda situatsiooni pigem sellise mänguna. alustasin ma ju sellega, et ütlesingi “ei, tänan”, kui tüüp jätkas, andsin talle teada, et ma tean ta võtteid, oskan neile sama skeemiga vastata, ning et kui ta soovib, me võime seda mängu ju mängida, aga et MÜÜA ta mulle ei saa, sest et, noh – tänan, ei. tüüp otsustas mängida – ja mis saab minul selle vastu olla.
ning veel – see EI OLNUD iroonia, et ma ta müügikõnet nautisin. ma päris siiralt ja tõesti nautisin. ilus oli, ausalt! tõesti oli hästi kokku pandud ning oli meeldiv jälle neid võtteid meelde tuletada, need mul endal üsna rooste läinud, nimelt
muuseas, sellisest heast müügikõnest on kasu ikka, ka siis, kui teine võtteid teab… ma mäletan, et üks müügimees kunagi tegi niivõrd elegantset müügitööd (müües mulle asja, mida mul tõesti oli vaja – ja tglt pöördusin mina tema poole), et ma lausa ruigasin mõnust tal telefoni otsas (seesmiselt, eksole, mitte häälega, mida te mõtlesite)… ning kasutasin tema teenuseid edasigi… kuni siis teine firma odavama pakkumise tegi ja mul oli kohustus ta välja vahetada… ma olin tol päeval lausa kurb. ausalt…
Posted by Müügimehe ebaõnn « Läbikäigu K on 6 November, 2009 at 1:12
[...] 5, 2009 E. kirjutas ja teised kommenteerisid müügimehetõrjest, aga mul on paar korda juhtunud, et telefonitorusse läheb sisse täiesti süütu ja/või [...]