tähendab – mulle ütles terapeut selge sõnaga, et kuna mul on selline “vaimline” taust, teeb ta minuga paljut teistmoodi, nii et kui teie sinna läheksite, v-o kogeks te hoopis midagi muud.

aga põhimõte on selles, et ma käin kord nädalas end lahti rääkimas. süstemaatiliselt. avastan oma käitumis- ja mõttemustreid.

nüüd võib küsida, et mis vahe on sel senise praktikaga ja meite liini õpetusega.
ega suurt olegi, väga palju asju on samad, ka terapeut on korduvalt öelnud, et mul lähevad mitmed asjad lihtsamalt, kuna olen põhimõtteliselt sama asja harjutanud.
vahe on peamiselt kahes asjas: a) süstemaatilises lähenemises, mida üksi on väga keeruline teha ja b) tagasisides.

ma jõudsin viimati järeldusele, et see õpetus, mida olen aastaid järginud, ei ole minu õpetus ega ole selle liini Õpetaja minu Õpetaja.
ta on kahtlemata minu Meister, s.t. üks õpetajatest, aga mitte Õpetaja.

õpetusel endal polegi midagi häda, ma olen 100% sellega nõus, aga vähemalt sellisel viisil edasi antuna ei sobi see minu loomusega. häda on selles, et PUUDUB OBJEKTIIVNE TAGASISIDE.

kui inimesel on varajasest ajast ära õpitud tunnete allasurumine, saab antud õpetust kasutada täiesti ideaalselt sellesama tegemiseks. õpetus seda küll ei õpeta, aga on väga lihtne neist juhenditest nii aru saada. hästi allasurutud tundega nimelt jääb üsna sarnane mulje kui lahendatud tundega. seda väga õrna vahet teeb ainult teadlikkusega – aga ka seda on võimalik segi ajada. ja seda on nähtud rohkem kui küll.

ehk siis – ma sain sügisel aru, et olen õpetust kasutanud suures osas uue ja ägeda relvana tunnete allasurumiseks.
minu soodumus (titena sisseharjutatud muster) on seda teha.

… seepärast mul tulevadki kõik tunnete lahendamised välja hoopis läbi tunde lubamise. luban endale tunnet tunda ja mõistan siis, et see on nüüd läbi.
ikka täiesti vastupidine sellele, mida räägitakse.

asjade lapsepõlvele (või pubekaeale) taandamine on tõesti poolik, nagu enne mainisin, aga seal on taga oma loogika. nimelt õpime titena ja noorena ära teatud hoiakud, veendumused ja käitumismustrid, mida seejärel uuesti ja uuesti üle kordame ja süvendame. nii et igapäevasündmused mõjutavad loomulikult, aga mustri JUUR on varasemas ajas.

protsess käib põhimõtteliselt nii, et ma tuvastan mustri, seejärel leian, kust see pärit on.
siiamaani kõlab nagu senine õpetus, eksole? edasi läheb vastandiks…

nimelt annan seejärel endale LOA JA ÕIGUSE seda kõike tunda, olla vigane inimene, olla katkine, olla egoistlik, olla, mida iganes ma olen. täiega.
… seejärel lõpetan teema, mis oli ning õpin teadlikult ära uue mustri. ja siis harjutan seda. panen tähele, kui hakkan vana mustrit kasutama ja asendan selle uuega. ja nii iga kord. ja see kestab ja kestab.

ja see, mu kallid, on räme ja ropp töö ning üldse mitte lihtne.
esiteks tuleb välja, et ma ei oska lõpetada.
teiseks on see uue mustri teadlik õppimine… oeh.

nt õpin ma iga kord uuesti asju lõpetama. suvest saati ja iga äraneetud uue ülesandega õpin ma seda uuesti. sest iga kord on aje asi ära visata, peitu pugeda ja mitte lõpetada. IGA KORD teen ma teadlikult teise valiku. ja siis vahel libastun automatismi. ja siis teen uuesti teadliku valiku.

kui ma olen ikka pea 30 aastat teadnud, et Asjad On Nii – ja see uskumine on automaatne – siis teadlikult end veenda muud mõtlema…

see on teine häda igasuguste vaimliste õpetustega – veendumus, et kontseptsionide või tunnete lahendamine käib läbi katarsise ja on hetkeline.

sittagi.
see on lihtsalt järjekordne emotsionaalne rollercoaster.
katarsis on tore asi ja lahe kogemus, narkootikum nagu iga teine, aga ei anna suurt midagi juurde.
faktiline lahendamine käib ikkagi igapäevaselt ja läbi teadlike valikute.

ehk siis.

kui mu vanemail ei olnud aega ega tahtmist minuga tegeleda, kui see vajalik oli, vaid said teise lapse selleks, et “nii on kombeks”, siis oli see nende suur ja sügav viga.

aga kui ma nende viga ise ei paranda täiskasvanud inimesena, nagu ma olen, on see minu enda suur ja sügav viga.

ma olen küll JÄLLE 8 või 12 või 15, tundes neid tundeid, mida ei lubanud endal tunda siis ja mida surusin alla.
aga samal ajal olen ma tegelikult ka 29-aastane täiskasvanud naine.

naine, kes võiks olla ema. näiteks 8-aastasele tüdrukule.

nii et see 29-aastane mina tegeleb iseenda kasvatamisega.
29-aastane mina juhendan seda hüljatud ja õnnetut mind, kes on jäänud pidama kõigi nende aastate taha.
29-aastane mina ütlen 12-aastasele minale seda, mida ma tahtsin siis kuulda.
29-aastane mina kasvatan 8-aastast mind ja esitab endale nõudmisi, sest 8-aastasele on piire vaja – turvalisuseks -, öelgu see spock, mida iganes ta soovib (või tõlgendagu lapsevanemad spocki, kuidas iganes nad soovivad).
29-aastane mina ütlen 15-aastasele minale, et on okei purustada piire ning avastada maailma ning samal ajal turvata ennast ja öelda, et on okei läbi kukkuda ja saada haiget.

ma ei ole tervenisti katki ja lapsepõlve pidama jäänud.
suurem osa minust on täieskasvanud naine.
tark, intelligentne, südamlik ja empaatiline.

ma lihtsalt pean selle kinnijäänud osa endast vabaks laskma ja laskma tal järele tulla. et ma saaksin tervikuna olla 29.

see on kogu teraapia mõte.