Edevuse laat

Ma ei ole Keha ja Kaalu blogi taasalustamise mõtet maha matnud. Hetkel on see täiesti privaatne, sest ma pean aru, kuidas atra seada.

Ma leian, et keha aktsepteerimise teema vajab laiemat kajastamist ning arvan, et seda peab tegema “suurelt”. Kuna olen oma keha ja välimusega ära leppimiseks käinud ära pika tee, on mul sel teemal palju öelda. Küll aga tunnen ma tõrget “suure” blogimise ees, kui vaatan sotsiaalmeediat. Pealegi olen aastatepikkuse netisuhtlusega kaotanud kirjutamisoskuse, mis oli mul mõnevõrra olemas veel vanas blogis, enne WP oma.

Nii et ma ei tea.

Küll aga tegin ma sel suunal ühe teise väikese sammu.

Minuga võttis ühendust fotograaf Kadri Purje, kes tahtis oma buduaarisessiooni tarbeks just suurt naist pildistada – tingimusel, et pildid läheksid avalikuks. Kuna sõnum, mida ta edastada tahtis, langes minu omaga kokku, olin rõõmuga nõus.

On võtnud aastaid, et õppida armastama iga oma keha millimeetrit, grammi, armi, sünnimärki, tedretäppi, voldikest ja muhku, aga täpselt selline mu füüsiline kest on – 100% mina. Ma ei ole Catherine Zeta-Jones ja kaheldamatult võiks ja saaks palju muuta. Aga ka sellises ebatäiuslikus kehas tunnen ma end hästi.

Kui minu poolpaljalt nägemine annab kasvõi ühele lopsakamale naisele innustust vaadata end peeglist ja näha seal just tema enda moodi ebatäiuslikku ilu – natuke tselluliidisena, võib-olla pisut äravajunud rindadega, pehme kõhuga, klassikalisest proportsioonist väljas käsivartega – siis olen ma oma töö teinud.

Pilte näeb siit.

Vahel on kasulik sõpradega natuke tülitseda. Minul õnnestus sellega seoses teha viimati Tõeline Avastus stiilis “banaanikoor on suurem kui banaan”.

Kuna ma pole end aastakümneid korralikult väärtustanud, vaid mitmeski mõttes nähtamatuks ja olematuks pidanud, on mul õnnestunud päris palju jama kokku keerata. Loogika on umbes selles, et kuna minu häält niikuinii ei kuulda ja mind niikuinii ignoreeritakse, siis minu ükskõik, millised teod või laused lihtsalt ei saa päriselt haiget teha ning selleks, et need üldse mingisugustki mõju avaldaks, tuleb võimsalt overkillida.

Nüüd viimati, väikese tüli käigus, ütles sõber muu jagelemise käigus: “Tead, see tegi praegu haiget”.
Ja, ilma naljata, ma taipasin elus esimest korda, et mu teod ja sõnad võivadki tõepoolest teha teisele haiget.

Ma nüüd olen pikalt tagasi mõelnud neile kordadele, kus ma olen inimestele väga väga väga halvasti öelnud, olles veendunud, et mu sõnadel pole mõju. Ja taibanud, et oli küll.

Kahju, et aega tagasi keerata ei saa.

Kel on tahtmine tund aega mediteerida, kuulaku Pärt Uusbergi õhtut Klassikaraadios.

Kontsert oli fantastiline. Rahvas valgus kirikust äraseletatud nägudega välja.

Kuulake, kuidas vaikus laulab…

Rinnakate naiste elu

Täpselt nii ongi, nagu too daam räägib.

tl;dr kerige kuu peale, kui ei meeldi.

Mnjah

Täna luges keegi mu blogi väga hoolega. Vaatasin statistikat ja kergitasin kulmu.

Lugesin siis huvi pärast ka vanu sissekandeid.

Mwhahahaha.

Issand, kui hea on ikka enam mitte olla 25-aastane! Või, noh, kahekümnendates.

Salat

Mul pole mingit plaani kokandusblogi pidama hakata, aga üht retsepti pean küll jagama. Ja kindlasti nüüdjakohe, sest varsti saab selle peamise komponendi aeg läbi.

Jagamata jätmine oleks suur patt, sest pärast Portugali olen seda salatit teinud julgelt 15 korda ja no ei saa veel isu otsa. Isu ei saa otsa ka kõigil neil, kellele seda teinud olen. Nõutakse muudkui lisa.

Kusjuures retsepti ma tegelikult kusagil näinud pole. Ma lihtsalt vaimustusin restoranis pakutud salatist ning raalisin ise välja, mis selle sees oli. Võib-olla käib sinna tegelikult midagi veel, ma ei tea. Aga ka sellisel kujul on see väga hea.

1) Alusta sellest, et hakid ära korraliku kimbu koriandrit.

Jah. Jah. Jah. Ma TEAN. Koriander, just roheline koriander, on maitsetaim, mis tekitab väga vastuolulisi tundeid. Veel kaks aastat tagasi ma jälestasin seda, aasta tagasi õppisin tolereerima (mul on umbes sada läätsesupi retsepti ja ühe sisse neist käib koriander). Portugalis aga õppisin armastama – seal kasutatakse seda pea igas roas ja koriander (nagu lambalihagi) maitseb väga hea, kui oskad sellega ümber käia.

Selle salati sees maitseb koriander hea. Nii et usalda mind ja haki see ära.

Ja kui ma ütlen “korralik kimp”, siis ma mõtlen tõesti korralikku kimpu – salat peab tulema roheline! Nii, nagu mul kausi sees!

2) Haki üks sibul. Kui oled toore sibula suhtes pirts nagu mina, siis haki väga peeneks. Aga isegi kui oled pirts – usalda mind ja pane see sisse. See on möödapääsmatu komponent.
3) Lisa väike konservitäis tuunikala
4) Viska sisse purgitäis valgeid ube (või siis vastav kogus leotatud ube või kui eriti veab, siis värskeid ube)
5) Puista peale törts pipart ja kui soovid, siis ka soola (mina soola ei kasuta)
6) Vala peale oliiviõli
7) Viimaseks lisa sorts midagi haput. Mina olen pannud sidrunimahla, päriselt kasutavad portugallased kalatoitudes valge veini äädikat.

Sega ära. Söö. Naudi. Vaata, et suure hooga kahvleid ära ei söö.
Korda, kuni värsket koriandrit veel saada on.

Hetki Portugalist

image

Lissabonis on kõik (!) jalakäijate kõndimise alad laotud kividest. Vihmaga pidid eriti libedad olema. Usun  – sest libedama tallaga tegin ma ka kuival kivil paar efektset piruetti. Lisame juurde, et Lissabon on mägine…

————

image

Mägedest rääkides ei saa mainimata jätta Sintrat. Pärast seda tundusid kõik trepist ja tänavatest käimised kukepeana. Sest et Pena lossi pargini ronimine ja pärast seda veel lossipargis ronimine ja siis veel Mauride kindluse tippu ronimine oli päris kena saavutus.
Muuseas, alt linnast viib mäkke ka buss… 🙂

————-

image

Aga Porto oli lihtsalt paradiis.

————
Mina, kes ma päikest ega suve eriti ei armasta, olin Portugalis pidevas eufoorias. Pidasin tõsist plaani sinna jäädagi. Värvid! Küllus! Kohalikud megaodavad puuviljad! Mereannid!

Minu boheemlaslikule küljele oli sealne kergelt räämas ja kompleksivaba linnapilt ülinauditav. Temperamenditüübilt olen niikuinii kohalikega sarnane ning Eestis nagu valge vares.

Kusjuures, ilma naljata – nendel laiuskraadidel võiks rannikul täitsa elada.

Tahan tagasi!