e. avab kääksuva ukse, kõnnib akna juurde, pühib ämblikuvõrgud lingilt ning avab akna, et värsket õhku sisse lasta.

Mõttes, et mulle tuli ükspäev meelde, et mul on blogi. Teil on see ilmselt kõigil muidugi meelest läinud, aga ehk vahel astub veel keegi siia sisse kah.

Mul on muidugi blogimise-soolikas täiesti umbes, ega enam mäletagi, kuidas too käis. Ja no ega tänapäeval niimoodi blogitagi, nagu omal ajal. Tollal, kui ma veel noor olin, käis tuu värk ikka täitsa teisiti ja teistel alustel, a mis tost enam.

Põhimõtteliselt tulin ma kirjutama ainult ühte asja.
Nimelt, et minuga on kõik hästi.

Ja kui ma kirjutan, et hästi, siis ma mõtlen seda, et pärast paart aastakümmet pidevat depressiooni olen ma sellest välja tulnud ning see seis on kestnud mitu aastat. Ma olen oma eluga punktis, kus ma olen põhimõtteliselt kõigega rahul.

Ei, selles mõttes, et palju saaks olla paremini. Loomulikult on situatsioone, mis teinekord frustreerivad, vahel olen õnnetu, mõnest isikust ei saa üle jnejnejne. Aga, vaadake, elu käibki üles ja alla. See käib elu juurde.

Aga ma ei ole enam ammu õnnetu.

Ma olen alles tagantjärgi aru saanud, KUI katki ma ikkagi olin. See oli ikka täiesti hämmastav, et ma üldse kuidagi funktsioneerisin. Kusjuures ma ei tea endiselt, MIKS ma nii katki olin – aga see polegi üldse oluline.

Ma kirjutan seda siia sisuliselt selleks, et kui on veel kedagi, kes on terve elu olnud õnnetu.

See läheb üle. Kui sa tahad.

Mul on kahju sellest, kui paljude inimeste ajusid ma triikisin ning muidu käitusin täiesti ogaralt. Vabandusi pole, põhjendus küll – ma olin tõesti väga katki. Kahju, et ma ei saa seda tagasi võtta, aga no nii on. Ma saan aru, miks mind “maha jäeti” ja ei kanna selle pärast kauna ega ürita neid suhteid taastada.

Kusjuures ma tõesti ei pea viha – see oli ainuõige käitumine. Ma tean, sest tagasi vaadates ma näen selgelt, et keegi ei saanud mind aidata ning iga inimese ressurssidel on piirid. Ma olen isegi “jätnud maha” tuttavaid, kes käituvad, nagu mina nt 10 aastat tagasi. Ma saan neist aru, aga ma tean, et ma ei saaneid aidata. Minu kuulamisest pole kasu, minu nõuannetest ei ole kasu. Depressioonis inimest ei saa aidata, sellest saab inimene välja tulla ainult ja ainult ise. Üksi. Täiesti üksi.

Ja kui ei tule, siis ongi kurb lugu, nii jõhker, kui see ka pole.

Mul on neist kadunud suhetest kahju ja vahel igatsen neid taga, aga ma tean, et neid ei saa enam taastada. Ning las nii jääbki.

Ainult ühes ei olnud kellelgi õigus. Neil, kes väitsid, et ma ei tahtnudki paremasse seisu jõuda ning nautisin augus olemist. Ma võin ka tagasi vaadates öelda, käsi südamel – alati, ka kõige sügavamas pasas tahtsin ma tõesti sealt välja tulla. Alati. Alati.

Ma lihtsalt ei osanud, otsisin juhiseid väljast ning ei usaldanud iseennast piisavalt… aga just iseendale toetumine mu sealt lõpuks välja tõigi. Aga see, et ma ei osanud, ei tähenda, et ma ei tahtnud.

Minu suur viga oma igaveses augus elamisel oli see, et ma kangesti proovisin ja üritasin muudkui aga edasi minna. Ma üritasin kõike muudkui muuta. Noh, et depressioonist välja tulemine oleks nagu pidanud olema kole vaev ja tohutu töö.

Nali, vaadake, seisneb selles, et tegelikult ei tohi mitte midagi enda juures muuta. Vastupidi – tuleb nii Endaks saada, ennast täielikult aktsepteerida ja täiesti Enda Sisse minna. Ennast aktsepteerides, koos kogu kupatusega, tekib hingerahu…

Siis saabubki seis, kus teised võivad visata hundirattaid või käia kõrvade peal, aga mina olen nagu zen-meister. Ma ei vihasta, ma ei sütti, ma ei pea iialgi kellelegi midagi tõestama, ma ei vaidle, sest mul on teiste arvamusest sügavalt ükskõik.

Keegi ei tea ega saagi teada minust paremini, kes ma olen või mida ma mõtlen.
Ja mina nüüd tean, Kes ma olen.

Saage teie ka end tundma. See on seda väärt.

Advertisements

Edevuse laat

Ma ei ole Keha ja Kaalu blogi taasalustamise mõtet maha matnud. Hetkel on see täiesti privaatne, sest ma pean aru, kuidas atra seada.

Ma leian, et keha aktsepteerimise teema vajab laiemat kajastamist ning arvan, et seda peab tegema “suurelt”. Kuna olen oma keha ja välimusega ära leppimiseks käinud ära pika tee, on mul sel teemal palju öelda. Küll aga tunnen ma tõrget “suure” blogimise ees, kui vaatan sotsiaalmeediat. Pealegi olen aastatepikkuse netisuhtlusega kaotanud kirjutamisoskuse, mis oli mul mõnevõrra olemas veel vanas blogis, enne WP oma.

Nii et ma ei tea.

Küll aga tegin ma sel suunal ühe teise väikese sammu.

Minuga võttis ühendust fotograaf Kadri Purje, kes tahtis oma buduaarisessiooni tarbeks just suurt naist pildistada – tingimusel, et pildid läheksid avalikuks. Kuna sõnum, mida ta edastada tahtis, langes minu omaga kokku, olin rõõmuga nõus.

On võtnud aastaid, et õppida armastama iga oma keha millimeetrit, grammi, armi, sünnimärki, tedretäppi, voldikest ja muhku, aga täpselt selline mu füüsiline kest on – 100% mina. Ma ei ole Catherine Zeta-Jones ja kaheldamatult võiks ja saaks palju muuta. Aga ka sellises ebatäiuslikus kehas tunnen ma end hästi.

Kui minu poolpaljalt nägemine annab kasvõi ühele lopsakamale naisele innustust vaadata end peeglist ja näha seal just tema enda moodi ebatäiuslikku ilu – natuke tselluliidisena, võib-olla pisut äravajunud rindadega, pehme kõhuga, klassikalisest proportsioonist väljas käsivartega – siis olen ma oma töö teinud.

Pilte näeb siit.

Vahel on kasulik sõpradega natuke tülitseda. Minul õnnestus sellega seoses teha viimati Tõeline Avastus stiilis “banaanikoor on suurem kui banaan”.

Kuna ma pole end aastakümneid korralikult väärtustanud, vaid mitmeski mõttes nähtamatuks ja olematuks pidanud, on mul õnnestunud päris palju jama kokku keerata. Loogika on umbes selles, et kuna minu häält niikuinii ei kuulda ja mind niikuinii ignoreeritakse, siis minu ükskõik, millised teod või laused lihtsalt ei saa päriselt haiget teha ning selleks, et need üldse mingisugustki mõju avaldaks, tuleb võimsalt overkillida.

Nüüd viimati, väikese tüli käigus, ütles sõber muu jagelemise käigus: “Tead, see tegi praegu haiget”.
Ja, ilma naljata, ma taipasin elus esimest korda, et mu teod ja sõnad võivadki tõepoolest teha teisele haiget.

Ma nüüd olen pikalt tagasi mõelnud neile kordadele, kus ma olen inimestele väga väga väga halvasti öelnud, olles veendunud, et mu sõnadel pole mõju. Ja taibanud, et oli küll.

Kahju, et aega tagasi keerata ei saa.

Kel on tahtmine tund aega mediteerida, kuulaku Pärt Uusbergi õhtut Klassikaraadios.

Kontsert oli fantastiline. Rahvas valgus kirikust äraseletatud nägudega välja.

Kuulake, kuidas vaikus laulab…

Rinnakate naiste elu

Täpselt nii ongi, nagu too daam räägib.

tl;dr kerige kuu peale, kui ei meeldi.

Mnjah

Täna luges keegi mu blogi väga hoolega. Vaatasin statistikat ja kergitasin kulmu.

Lugesin siis huvi pärast ka vanu sissekandeid.

Mwhahahaha.

Issand, kui hea on ikka enam mitte olla 25-aastane! Või, noh, kahekümnendates.

Salat

Mul pole mingit plaani kokandusblogi pidama hakata, aga üht retsepti pean küll jagama. Ja kindlasti nüüdjakohe, sest varsti saab selle peamise komponendi aeg läbi.

Jagamata jätmine oleks suur patt, sest pärast Portugali olen seda salatit teinud julgelt 15 korda ja no ei saa veel isu otsa. Isu ei saa otsa ka kõigil neil, kellele seda teinud olen. Nõutakse muudkui lisa.

Kusjuures retsepti ma tegelikult kusagil näinud pole. Ma lihtsalt vaimustusin restoranis pakutud salatist ning raalisin ise välja, mis selle sees oli. Võib-olla käib sinna tegelikult midagi veel, ma ei tea. Aga ka sellisel kujul on see väga hea.

1) Alusta sellest, et hakid ära korraliku kimbu koriandrit.

Jah. Jah. Jah. Ma TEAN. Koriander, just roheline koriander, on maitsetaim, mis tekitab väga vastuolulisi tundeid. Veel kaks aastat tagasi ma jälestasin seda, aasta tagasi õppisin tolereerima (mul on umbes sada läätsesupi retsepti ja ühe sisse neist käib koriander). Portugalis aga õppisin armastama – seal kasutatakse seda pea igas roas ja koriander (nagu lambalihagi) maitseb väga hea, kui oskad sellega ümber käia.

Selle salati sees maitseb koriander hea. Nii et usalda mind ja haki see ära.

Ja kui ma ütlen “korralik kimp”, siis ma mõtlen tõesti korralikku kimpu – salat peab tulema roheline! Nii, nagu mul kausi sees!

2) Haki üks sibul. Kui oled toore sibula suhtes pirts nagu mina, siis haki väga peeneks. Aga isegi kui oled pirts – usalda mind ja pane see sisse. See on möödapääsmatu komponent.
3) Lisa väike konservitäis tuunikala
4) Viska sisse purgitäis valgeid ube (või siis vastav kogus leotatud ube või kui eriti veab, siis värskeid ube)
5) Puista peale törts pipart ja kui soovid, siis ka soola (mina soola ei kasuta)
6) Vala peale oliiviõli
7) Viimaseks lisa sorts midagi haput. Mina olen pannud sidrunimahla, päriselt kasutavad portugallased kalatoitudes valge veini äädikat.

Sega ära. Söö. Naudi. Vaata, et suure hooga kahvleid ära ei söö.
Korda, kuni värsket koriandrit veel saada on.