Siis ütles õpetaja: Kõnele meile Õpetamisest.
Ning ta vastas:
Mitte keegi ei või teile ilmutada midagi peale selle, mis on juba aegamisi virgumas teie teadmise aovalges hämaras.
Õpetaja, kes templi varjus oma järgijate keskel kõnnib, ei jaga mitte oma tarkust, vaid oma usku ja armastavust.
Kui ta on tõepoolest tark, ei palu ta teil siseneda mitte tarkuse majja, vaid talutab teid pigem teie enese meele lävele.
Astronoom võib teile kõnelda maailmaruumi mõistmisest, aga oma mõistmist ei saa ta teile mitte anda.
Muusik võib teile laulda rütmist, mis valitseb kogu universumis, kuid ta ei saa anda teile ei kõrva, mis selle kinni püüaks, ega ka häält, mis seda kajana kordaks.
Ja see, kes on kodus arvudeteaduses, võib teile rääkida raskuste ja mõõtude maailmust, aga sinna juhtida ta teid siiski ei saa.
Sest ühe inimese nägemus ei laena teisele oma tiibu.
Ja just nagu igaüks teist seisab üksipäini Jumala teadmuses, nii peab igaüks teist olema üksi ka oma teadmuses Jumalast ja mõistmises maast.

Kahlil Gibran ‘Prohvet’