nagu kõik minuvanused ja vanemad, olen ka mina 10 aastat vene keelt õppinud koolis. nagu suurem osa minuvanuseid ja nooremaid (ning eriti just lõuna-eestlasi), ei räägi ma praktiliselt sõnagi, sest lihtsalt praktika puudub, pole iial vaja olnud. 10 aastat õpitut lihtsalt peidab end kusagil mälusoppides, aga kui midagi on VAJA öelda, siis pean iga viimast kui sõna otsima.
täna poes järjekorras trügis üks vene tädi mul seljas – füüsiliselt. surus ostukorviga tagumikku ja muudkui nügis ja nügis. alguses pöördusin ta poole eesti keeles, et palun lõpetage ära, kui aga tädi sellest midagi ei arvanud ja mulle ostukorviga edasi tagumikku surus, vihastasin end lampi – ja ohhooo – avanes juurdepääs mälule. nimelt ütlesin talle vene keeles ning rääkides sama kiirelt kui eesti keeles, et kui tal on probleem, kasutagu suud ja rääkigu nagu tsiviliseeritud inimesed, aga et selline asi lõpetagu ära. kassas minu olev mees (kah venelane) vaatas tunnustavalt otsa ja ütles, et nii hea hääldusega pole ta veel ühtegi eestlast vene keelt rääkimas kuulnud 😛 . põhiline nali seisneb aga selles, et kui ma pärast üritasin meenutada neid SÕNU, mida kasutasin, ei tulnud ühtegi meelde…
moraal – selleks, et vene keeles rääkida, on vaja vihastada 😛
disclaimer: ma ei pretendeeri mingile tõele, ei soovita kellelegi midagi, lihtsalt kirjutan iseenda jaoks asju lahti.
’inimesed reageerivad vastavalt oma sisemistele kaartidele’, mis sisuliselt tähendab sama, mida eelmine taustaoletus (‘kaart pole territoorium’). vahe selles, et kui eelmine oli määratud eelkõige endale – ma pean meeles, et see, kuidas ma maailma tajun, tuleb läbi mu enda filtrite ning seega pole paratamatult täielik – siis see taustaoletus tuletab meelde, et ega TEISED tajuvad maailma samamoodi vastavalt oma filtritele. inimesed ei reageeri mitte objektiivsele maailmale, vaid sellele, mida nad tajuvad. jälle see drama queeni keiss, mida ma endiselt pole ära linkinud 🙂 .
filtrid (kaardid) määravad, kuidas maailma tajume, maailmataju omakorda määrab meie tegevuse ehk reageeringu. hea näide on see, mida olen mitu korda kohanud ja ka enda peal tajunud – inimene, kes kiirelt kaalu kaotab (või juurde võtab), tajub end veel pikalt ‘endisena’ – sest tema ‘kaart’ pole muutunud. seega – selleks, et muuta käitumist või reageeringut, tuleb esmalt muuta ‘kaarte’ – oma kontseptsioone. selleks aga peab olema soov.
samamoodi kahe eelmisega on tugevalt seotud järgmine taustaoletus – ‘ma austan iga inimese maailmamudelit’. ehk siis ühe sõnaga – tolerants 🙂 . sinu kaart, see, kuidas sina maailma näed, ei ole halvem ega parem kui minu oma, see on lihtsalt teistsugune. ma ei pruugi seda mõista, ei pruugi iial aru saada, aga kuna ma ise ka ei näe maailma objektiivselt (nii, nagu see TEGELIKULT on) – sest see on võimatu – ei saa ma süüdistada sind selles, et sina seda nii ei näe. sest ilmselt näed sa ‘reaalsusest’ midagi, mida mina ei näe. ja tõde on üldse kusagil vahepeal…
‘tähendus toimib kontekstist sõltuvalt’. sõnadel ning ka tegudel põhimõtteliselt iseenesest puudub tähendus, tähenduse annab neile KONTEKST, nüansid. see, kellele sõnu öeldakse, see, kuidas öeldakse, kaasa arvatud hääletoon ja kehakeel, ka see, mida täpselt mõeldakse. vägistamine ja oma elu armastusega esmakordne voodijagamine on kaks täiesti erineva tähendusega tegu, kuigi AKT on ju sisuliselt sama…
sündmused saavad tähenduse alles siis, kui me anname neile tähenduse – seostame neid eelneva eluga ja hindame nende tõenäolisi tagajärgi ning olulised tähenduseandjad on ka kultuur ning kasvatus. kõige olulisem järeldus aga, mida antud taustaoletust omaks võttes saab teha – on võimalik muuta oma kogemusi, muutes viisi, kuidas oma meeltes kogemusi loome – sisu muutma ei pea (ei saagi), aga nüansse saab küll, kuivõrd nüansid tulenevad ‘kaartidest’ – ja need on individuaalsed.
disclaimer: ma ei pretendeeri mingile tõele, ei soovita kellelegi midagi, lihtsalt kirjutan iseenda jaoks asju lahti.
taustaoletused on sellised alusprintsiibid nlp-s, mida õigupoolest tõestada ei saa. neid peetakse iseenesestmõistetavateks ning on tõepoolest omamoodi dogmad. vahe on ainult selles, et need lihtsalt võetakse teadlikult aluseks, kuivõrd NEID ON KASULIK uskuda, sest see, mida usume, määrab seda, kuidas maailma tajume – ja maailma tajume aratamatult alati pisut erinevalt. noh, hea näide on kasvõi eelmine sissekanne – minu ja teise osapoole arusaam asjast oli väga erinev, mis sellest, et sündmus oli üks.
esimene taustaoletus ongi – ‘kaart ei ole territoorium’, mis sisuliselt tähendab seda, et maailm ei ole seda kirjeldav kogemus. vastupidi – maailm on alati suurem kui see, kuidas me sellest aru saame. paratamatult oleme täis igasuguseid kamme (minu sõna), prismasid (LO sõna) või filtreid (nlp sõna). ühte ja sama merd võivad vaadata kalur, meremees, poeet, fotograaf ja suvaline maarott – kõik kogevad seda erinevalt. meil kõigil on väga head ettekujutused sellest, milline maailm on (ehk siis ‘reaalsus’) ja sellest, milline maailm PEAKS olema (väärtushinnangud).
asja juures on kurb lugu aga see, et tõlgendus ei saa iial olla 100%-line, kujutis sama, mis kujutatav. midagi jääb alati paratamatult välja, kuivõrd me EI SAA teada kõiki asjaolusid. seega on meie ‘kaardid’ alati teatud üldistused – need aga, teadagi, on saatanast. drama queeni keiss (homme lingin ära kah) ja üldse igasugune hinnangute andmine ning sildistamine tuleb sellest.
sõnaga – see, mis toimub meie sees sündmuse puhul, pole sündmus, vaid sündmuse tõlgendus – ning me reageerime just omaenda TÕLGENDUSELE sündmusest, mitte sündmusele endale. meie filtrid (‘kaardid’), läbi mille maailma tajutakse, määravad ära, kuidas maailma näeme.
aga seesama maailm on tegelikult otsatult rikkam kui seda iial tajuda suudame ning seda, et me ei tea kõike, tasub meeles pidada…
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 