disclaimer: ma ei pretendeeri mingile tõele, ei soovita kellelegi midagi, lihtsalt kirjutan iseenda jaoks asju lahti.
‘pole olemas läbikukkumist – on vaid tagasiside’ on taustaoletus, mida näen alati koduuksest väljudes, sest see on mul välisukse peale silmade kõrgusele kleebitud (“inimene ≠ käitumine” kukkus läpaka küljest maha, seda ma enam ei näe 😛 ) ning ühtlasi meeldib see mulle isiklikult kõige rohkem, sest on üks lihtsamaid, aga lollikindlamaid vaatenurga muutmisi. kuna hinnangu tulemusele anname alati ise, on kogu läbikukkumine üdini subjektiivne asi. teised võivad arvata, mida tahavad. iga ‘läbikukkumine’ on õppetund ning näitab ära viisi, kuidas asi EI TOIMI – selles mõttes siis tagasiside. ehk siis – alati, kui ma teen midagi valesti, õpin ma, kuidas seda teha EI SAA – järelikult saan otsida edasi. lisaks – suhtudes asjasse, kui läbikukkumisse, lajatan ma enesele (või siis teisele) hinnangu, hinnang aga mäletavasti pärsib kogu edasise tegevuse. ehk siis – võttes ‘läbikukkumisi’ tagasisidena (võimalusena õppida), saan ma keskenduda lahendusele. tagasiside peab silmas eesmärki.
mõned aastad tagasi ma tegelikult jõudsin selleni, mäletan, et võtsin tõelise õnnistusena kõikvõimalikke konflikte, õnnetusi ja keerukaid suhteid – sest sedasorti asjad on parimad õpetajad. nüüd pean ma selle küll uuesti ära õppima. täitsa huvitav oleks, kui meelde tuleks, mis juhtus, et see tunnetus ära kadus… igatahes tuleneb sellestsamast järeldusest ka mu veendumus, et ei, elu ei ole lakkamatute vabandamiste jada, küll aga olen ma inimene ning eksin ja teen vigu – ning üritan neist õppida oma parimal võimalikul viisil, mis tihtipeale pole küll eriti edukas. vabandamine tähendab, et ma olen oma viga näinud ning näinud võimalust seda parandada. kui lihtsalt see parandus vaid mu ‘kaardile’ mahuks…
‘kes valib suhtlemisraamistiku, kontrollib tegevust’. see, mille ma välja ütlen, loob fookuse – seega vastutan mina selle eest. raamistik määrab selle, kuidas ja mida kogeme ning tähenduse, mille kogemustele anname, raamistikud aga pannakse paika alateadlikult, s.t. teadvustamata. pärit on nad lapsepõlvest või kultuurist vms, kui neid hiljem muuta, võib muutuda kogu maailma kogemise viis. ka see mind šokeerinud järeldus, et iga inimene vastutab ise oma tunnete eest, oli raamistiku muutumine. tegevuse kontroll seisneb aga selles, et kui mul on (näiteks) raamistik, kus ma usun, et inimeste käitumist juhib alati (nende endi jaoks) positiivne kavatsus, suudan ma ise olla tolerantsem, seega saavutada paremat ühist keelt teistega. kui on aga agressiivne raamistik, s.t. mul on alati õigus, on ka suhtlemine agressiivne. nagu suurem osa taustaoletustest, tähendab ka see vastutuse võtmist 🙂
‘suurima paindlikkusega inimese mõju süsteemile on suurim’. paindlikkus tähendab, et ei ole stampmõtlemist, seega nähakse rohkem valikuid ning see omakorda aitab leida lahendusi, ka konfliktile – kui üks variant ei tööta, töötab teine. kui üks pöördumine ei tööta soovitud viisil, töötab teine. lihtsalt endas peab olema paindlikkust ja soovi seda teist viisi leida.
‘vastupanu on märk rapporti puudumisest’ (jah, rapport, kahe p-ga). nagu VAK-süsteem, nii on ka rapport üks nlp põhimõisteid, millest jõuab kirjutada küll ja veel. põhimõtteliselt tähendab rapport aga teise inimesega ‘ühel lainel’ olemist. taustaoletus ise aga tähendab JÄLLE seda, et ma vastutan ise oma suhtluse ja selle tagajärgede eest. kui ma olen inimesega ‘ühel lainel’, siis saan ma temast aru ning tema minust. seega – kui teineteisest aru ei saada, on rapport kadunud. rapportit aga annab taasluua, selleks peab olema eelkõige tahtmist, konkreetsed tehnikad on ka, aga tegelikult oskab iga inimene neid niikuinii. eeldus on soov SAADA TEISEST ARU, näha teise ‘sisse’ ning korraks sobituda tema ‘sisemise reaalsusega’. seda taustaoletust silmas pidades saab suhtlemist jätkata ka näiteks püha viha täis oleva inimesega. püüa lihtsalt aru saada tema PK-st ning väljenda seda mõistmise soovi – teine taltub nagu talleke. kontrollitud. töötab. mis siis, et ma seda alati ise kasutada ei oska 😛 . pole seda paindlikkust alati, mis on aga oluline sellises olukorras.
muidu aga on mul selline tunne, et ma lõpetan nlp kursuse enne ära, kui taustaoletustega lõpuni jõuan 😛 . peaks vist tempot tõstma 🙂
disclaimer: ma ei pretendeeri mingile tõele, ei soovita kellelegi midagi, lihtsalt kirjutan iseenda jaoks asju lahti.
‘pole võimalik mittesuhelda’. see väide eeldab kõigepealt ‘suhtlemise’ defineerimist. teooria goes like this – kõik, mida teeme teise inimesega seoses, on suhtlemine. ka mittsuhtlemine on signaal – suhtlemine. teise inimesega kontaktis olles (ka ühes toas eri nurkades vaikimisi istudes oled sa kontaktis!) tajud sa tema reageeringuid ning vastaid neile kasvõi seesmiselt oma mõtete ja tunnetega. seesmised reageeringud kutsuvad aga esile järgneva käitumise. suhtlemine tähendab seega kõikvõimalikke vastastikuseid mõjutamisi ehk signaalide ja reageeringute andmist teineteisele. inimene suhtleb peale sõnade ka hääletooni, kõne kiiruse, miimika, žestidega, märgisüsteemiga (riietus jne). õigupoolest olla sõnad kogu edastatavast infost üldse 7-10% ainult. ühtlasi tähendab see, et kõik, mida teise inimesega seoses teeme (või tegemata jätame) järjekordselt vastutuse võtmist oma tegude eest.
et teha puust ja punasemaks, siis kursusel toodi hea näide – võõraga ühes toas olles ja nendega ‘mitte suheldes’ inimesed üldjuhul siiski ei noki nina ega süga kubet. mis tähendab, et signaalide vahetamine (seega suhtlemine) juba toimibki.
suhtlemisviis mõjutab seda, kuidas seda vastu võetakse. vastutus su suhtlemise eest on sul endal. ehk siis ‘kõik, mis sa teed, teed endale’, mis aga teatavasti kehtib ainuisikuliselt mulle ja mitte mingil juhul teistele. khmkhm, okei, enivei – kui teine ei saa aru, oled sa järelikult valesti seletanud. sest enamasti pole oluline mitte niivõrd see, MIDA sa ütled, vaid see, KUIDAS sa seda teed. peale sõnalise osa antakse edasi ka nn parasõnumeid, kusjuures need võivad olla vastuolus. parasõnumid mõjutavad seda, kuidas meist aru saadakse, minusugune näiteks usub neid palju rohkem – seega võiks vaadata, et need omavahel ka kooskõlas oleks, sest see muudab suhtlemise veenvaks ja usutavaks.
suhtlemise edukuse määrab saadav reageering. või siis ka – vastus on suhtlemise efektiivsuse mõõdupuu. kui inimene, kellega suhtlen, reageerib soovitud viisil, on mu suhtlemisviis konkreetse inimesega olnud õnnestunud, seega õigustatud. kui reageerib teisiti, siis järelikult tuleb mul muuta suhtlemisviisi, sest ma ju saan seda teha – järjekordselt vastutuse võtmine 😛 . mul võib olla ülihea ja positiivne kavatsus (PKP, remember!), aga kui see teise inimese süsteemiga kokku ei lähe, pole sellest muhvigi kasu. lõppeks on oluline, et minust saadakse aru, mitte mingi konkreetse joonise kordamine (kuidas see idiootsuse definitsioon nüüd käiski, eksole…). seda nimetatakse ka suhtlemispaindlikkuseks.
ühtlasi seondub sellega üks selline NLP põhialus nagu VAK-süsteem, millest ma jõuan kirjutada küll ja veel. lühidalt öeldes on point selles, et erinevad inimesed eelistavad kasutada erinevaid meeli erinevas järjekorras ehk siis saavad välismaailmast stiimuleid eri meeltega erinevas järjekorras. mina ja v. oleme tugeva visuaali-dominandiga, kasutame eelkõige nägemist ja kujutluspilte, a-tr ja l. on kinesteetilise dominandiga, nemad kasutavad tunnetust, aistinguid jms, mazal oli kindlalt auditiivne osa tugevalt esindatud (kuigi ei julge öelda, et heliline osa tal just päris dominant oli).
erineva dominandiga inimesed kasutavad kohati täiesti erinevat keelt ja signaale ning keskenduvad erinevatele meeltele, millest teine lihtsalt ei pruugi aru saada, sest et STIIMUL on vale. seega – kuivõrd suhtlemise edukust näitab reageering, siis on hea mõte kasutada sõnumi edastamiseks teise inimese süsteemi. näiteks ei mulle kui väga nõrga auditiivse osaga inimesele suurt mõtet asju RÄÄKIDA, pigem siis juba üles kirjutada (visuaalne dominant on seega ka põhjus, miks ma eelistan helistamisele (rääkimine, auditiivne tegevus) sms-ide saatmist (visuaalne)). ja siia juurde käib antud sissekande viimane taustaoletus – ’iga inimese oskused tulenevad meelesüsteemidest ja nende järgnevusest’.
kord oli aega, kus teadagi-kes mind norides lillekeseks kutsus (mis minus loomulikult alati pesuehtsa manipura-reaktsiooni esile kutsus, aga see selleks). ütlesin talle kord, et olgu, ma võin olla lilleke, aga siis tahan ma olla päevalilleke – selline 3-meetrine. vastus oli, et 3-meetrise päevalille kohta ei saa öelda ‘lilleke’, vaid öeldakse ‘tra, milline lill, rsk’. muu lilleke mina keeldusin olemast ja päevalilleke ei saanud olla. nii et sinna see jäi.
nii surigi minus see viimanegi naiselikkuseraasuke.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 😛 Jätka lugemist
kõndisin ühel hilisel õhtul koju, kui nägin akna peal hajameelse ilmega kassi. teatavasti ei saa mina kassidest mööda minna ilma, et nendega jutleks, seega ütlesin talle: ‘näu!’. kass vaatas mõtliku näoga mulle otsa ja tegi vaikselt ‘näu’ tagasi. siis aga tõstis tema kõrval pea seni mitte nähtaval olnud teine kass, kes uniselt ja uudishimulikult samuti aknast mulle otsa vaatas ja kah üllatunult ‘njäuuuu?’ tegi. seepeale hüppas aknale KOLMAS kass – ilmselt kontrollima, mis siin toimub.
ühest kassist sai kolm kassi, ühest näust kolm.
ja mina naersin kuni koduni.
tänane õpetussõna
kui sa avastad, et 8 cm kontsad on natuke liiga kõrged ja sa ei oska nendega hästi käia, siis ära muretse! osta endale 10 cm kontsaga kingad ning koperda nendega ringi kanna neid terve päev. kui sa siis 8 tunni pärast paned jalga need esialgsed kingad, on tunne, nagu kontsad oleks alt murdunud (ma isiklikult kontrollisin kaks korda üle) ning kepsutad rõõmsalt ja ilma igasuguste probleemideta mööda tänavat ringi nagu kitseke.
ma jätsin eelmises sissekandes meelega kirjutamata selle, et ’iga inimene vastutab oma tunnete eest’ EI TÄHENDA seda, et võib süüdimatult käru keerata ja halvasti käituda teistega. esiteks ei sobinud selle mainimine kirjanduslikult edasiantava meeleoluga 🙂 , teiseks on see elementaarne, watson, karma ja areng ja värki, teate küll. aga kuna selliseid proteste on tulnud, eks mainin selle siis eraldi ära. tervituste ja pühendustega 😉
mõte on rohkem selles, et kui keegi JÄLLE sigatseb minuga, on mul valik, kas vihastada (tüüpiline, eksole), aga ma võin ka mõelda, et ‘nojah, oma asi’, ma võin rõõmustada, et mõned asjad ei muutu maailmas, ma võin kaasa tunda, et teine ei õpi ega õpi ära ja et ta kogub endale mõttetut karmat jnejnejne. lihtsalt et need valikud peavad mu maailmakaardile mahtuma.
point, mis mul eelmises sissekandes oli, oli süütundest vabanemine. kui te veel märganud pole, on mul väga hästi välja arendatud oskus end enam-vähem kõige pärast maailmas süüdi tunda. see on üks mu firmatundeid lausa. ja sellest vabanemine oli lihtsalt niivõrd uus ja eriline. ma ei arva, et võin siga mängida ja käru keerata, LOOMULIKULT tuleb seda muuta (daah, watson) – ja mida ma ka üritan teha, lihtsalt et mitte kuigi edukalt. aga ma ei pea end tundma süüdi selles, kui heidetakse ette asju, mida ma EI OLE teinud (mitmed pikaltsaatmised, näiteks – mitte, et ma poleks inimesi pikalt saatnud, lihtsalt mitmeid, kes seda arvavad, ei ole) või omadustes või soovides, mida ma ei suuda ka suurima otsimise peale endas leida. süütunne on üldse mõttetu tunne, kuna ei vii kuhugi edasi. aga kui üldse end süüdi tunda, siis asjade pärast, mida OLEN teinud.
SEE oli see, milleni jõudsin.
disclaimer: ma ei pretendeeri mingile tõele, ei soovita kellelegi midagi, lihtsalt kirjutan iseenda jaoks asju lahti.
’inimene ja tema käitumine pole üks ja seesama’. see silt on mul läpaka küljes ning seega on see taustaoletus, mida kõige sagemini näen 🙂 . ma kunagi mingist targast raamatust lugesin, et sama põhimõttega peaks ka lapsi kasvatama – mitte et e. on paha laps, vaid see on paha, et e. suitsetab 🙂 . see ’inimene ≠ käitumine’, tähendab ka inimesesse uskumist – kui ma lahutan käitumise inimesest, tähendab, et ma usun, et ta võib mõnes muus situatsioonis ja/või muul ajal hoopis teisiti käituda. lisaks – niimoodi käitumist inimesest lahutades ei saa teist kuhugi mugavalt ära sildistada (mis, teadagi, on saatanast).
‘käitumist tuleb hinnata vastavalt kontekstile’. probleem tuleb sellest, et ollakse asjadele liiga lähedal, kui vaadata asja kõrgemalt, saab paremini haarata kogu konteksti ehk ‘suurt pilti’ – ning enamasti võib leida, et kogu süsteemi arvestades pole probleeme üldse olemas. pikas perspektiivis kipuvad kõik asjad muutuma kasulikuks. näiteks näen ma probleeme õppetundidena, sest läbi konfliktide ja probleemide ma õpin.
samamoodi tuleb mulle meelde üks nägemus, mille kunagi sain, kui olin järjekordses augus – Maa kosmosest vaadatuna. mind ja minu probleeme ei olnud lihtsalt üldse olemas. ka teadagi-kellele mainisin teinekord, et ‘maailma ajaloo seisukohast’ vaadates ei ole mingitel asjadel üldse vahet (ning see ei meeldinud talle iial 😛 ).
‘mingis kontekstis on iga käitumine kasulik – positiivse kavatsuse printsiip ehk PKP’. sama, milleni jõudsin kunagi e. unega, kus sain aru, et IGA inimese IGA teo taga on positiivne kavatsus. see võib olla küll positiivne ainult tema jaoks (röövlid, mõrvarid vms), aga kindlalt liigub iga inimene selle suunas, et oleks parem. peab vaid selle positiivne kavatsuse üles leidma – sest seeläbi saab inimesi mõista. oluline on siinjuures aga järgmine:
MÕISTMINE EI EELDA NÕUSTUMIST*
ma ei pea inimese positiivse kavatsusega nõusse jääma, ei sugugi. ammugi ei pea ma nõustuma tema käitumisega, mis on selle PK peal. aga ma saan ta käitumisest ikkagi aru. ma saan aru, MIKS ta seda tegi. PKP-ga seostub ka see ’inimene ≠ käitumine’ taustaoletus. ehk siis – kasulik on eraldada kellegi käitumine temast endast, s.t. eraldada tema positiivne kavatsus, mis tekitab mingi käitumise, käitumisest endast. näiteks on agressiivsuse taga tavaliselt kaitse (ma võin seda ise kinnitada, eksole 😛 ), viha taga soov säilitada piire jne.
PKP-ga seostub ka harjumuste muutmine ja muutumine. selleks, et midagi muuta, peab enne muudetavas osas üles leidma PKP, vastasel juhul pole muutus püsiv. näiteks ei suuda ma suure tõenäosusega püsivalt suitsetamist maha jätta, kui ma pole leidnud muud viisi, kuidas rahuldada seda vajadust, mida muidu rahuldan suitsetades. võimaluste leidmiseks tuleb aga muidugimõista avardada kaarti 🙂 . uus võimalus peab aga mahtuma minu kaardile, muidu pole ta mulle mite mingi valik, vaid kõigest alternatiiv.
inimesed teevad halbu tegusid hoolimata PKP-st seetõttu, et nende kaardid on piiratud – on need siis pärit kasvatusest või mujalt. nad ei tea teisi võimalusi lihtsalt. või siis pole muud (nende kaardile mahtuvad võimalused) olnud lihtsalt kättesaadavad. mõnikord on kavatsus ka eemale nihkunud käitumise pindmisest tasandist ning käitumine olla täiesti vastupidine PK-le. omast käest näide – kui ma olen teinud suitsiidikatse, olen ma alati tahtnud saada rahu. ka mina ei tea muid võimalusi, kui käitun halvasti. palun siis seda arvestada.
selleks, et inimesel oleks valik, on vaja vähemalt kolme võimalust, sest üks võimalus pole valik ja kaks on dilemma. seega jälle – vaja on avardada maailmakaarte. et uue alternatiivid muutuksid reaalseteks valikuteks. kaarte avardada on vaja ka selleks, et saaks lahendada probleeme. sest et nagu tark onu einstein on öelnud: ‘ei saa lahendada probleemi sedasama tüüpi mõtlemise abil nagu kasutasid seda probleemi luues’.
* muuseas, ma märkasin juba aastaid tagasi, et keskmine inimene ei suuda vahet teha sellel, kas inimene vabandab käitumist või põhjendab seda. seega ma eriti ei usu, et keegi sellest printsiibist aru saaks, kuna see on enam-vähem samalaadse nüansiga. kurb, aga tõsi.
sel nädalavahetusel sain kursusel ma NII uue asja enda jaoks selgeks, et istusin kohe pool tundi nurga taga peidus, suits näpu vahel ja jälgisin, kuidas senine kaart laguneb. selleks uueks asjaks oli tõdemus ’iga inimene vastutab ise oma tunnete eest’. ehk – iga inimene valib ise oma tunded. tõsi, enamasti mitte küll teadlikult, vaid puhtalt irratsionaalsusest lähtuvalt.
huvitavalt kombel ma kunagi ju jõudsin ise selle pooleni, et teised ei vastuta minu tunnete eest. aga täiesti endast välja viis mu hetkeks – ja siis tõi kergenduse – mõistmine, et MINA EI OLE SÜÜDI kellegi teise tunnetes.
ma ei ole süüdi.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 