disclaimer: ma ei pretendeeri mingile tõele, ei soovita kellelegi midagi, lihtsalt kirjutan iseenda jaoks asju lahti.
… tagumine aeg ära lõpetada see taustaoletuste teema. kirjutasin ma need siia seepärast, et üks meie koduülesannetest oli need enese jaoks lahti mõtestada. mina valisin selleks mõtestamise kohaks blogi. siin ja siin on ülikooli konspekti stiilis (seega lühidalt, eksole!) kõik taustaoletused kokku võetud, kel huvi.
tegelikult jäi taustaoletusi alles kolm, aga on ainult üks, millel tahaksin peatuda. kaks ülejäänut olid ‘kogu suhtlemine peaks suurendama valikuid‘, mis on aga sisuliselt seesama kui ‘probleem = valikute puudumine‘, ning ‘meeled ja keha on sama süsteemi osad ja mõjutavad teineteist‘, millest ma lihtsalt ei viitsi kirjutada 😛
aga see üks, mis alles jäi, on järgmine: ‘inimesed on võimelised oma ajutegevust juhtima ja saadavaid tulemusi kontrollima‘. eraldi tahtsin sel kirjutada seepärast, et kui ülejäänud taustaoletustega on inimesed tavaliselt nõus lühema või pikema mõtlemise järel, siis justnimelt see on see, mille peale protesteerima kiputakse. sisuliselt sellesama vaatenurga omaksvõtmine või mitteomaksvõtmine defineeribki selle, kas inimene on praktik või ei. poleks mitte mingisugust mõtet tegeleda vaimsete asjadega, kui see midagi meie endi sees ei muudaks.
praktikud on need, kes ise end muudavad, pannes proovile omaenda uskumusi, tundeid, tõekspidamisi ja teadmisi, olles ehk suurimad skeptikud üldse. aga suurem osa inimestest näib uskuvat, nagu neil puuduks igasugune kontroll oma peas toimuva üle, olles oma aju vangid.
mõtteviisi, eelkõige just vaatenurki on võimalik muuta. sama asja saab vaadata mitme erineva nurga alt, ilma, et sisu sellest muutuks. küll aga muutub vaataja suhtumine. vahel on selline asi väga keeruline, automatism ja harjumus on suured… aga VÕIMALIK on see küll. proovi ainult!
üks nüanss, mis mul veel meelde tuli selle vvs ja aktiivse kuulamisega seoses. ma võin nimelt kihla vedada, et mõnigi arvab, et ei tohiiii inimesele empaatiat anda ega teda ära kuulata, sest et teine kukub siis enesetähtsusesse või -halasse ja jääbki endast rääkima. inimestele meeldib nimelt ikka endast rääkida 🙂 (demagoogia, i know). ning et sealt halast ei saagi edasi.
vale puha, ütlen ma. kui seda asja ÕIGESTI TEHA, siis tegelikult räägib teine end lahenduseni. nimelt on aktiivse kuulamise üks võtteid muuhulgas teise jutu suunamine- näiteks juhul, kui teine kuhugi kinni jääb. lisaks on see üks nlp reegleid (mitte küll ‘ametlik’ taustaoletus) – kui inimesel on probleem, on ta selle tegelikult 95% lahendanud. neid protsente võib muuta siia või sinna, mõte on selles, et inimesel on lahendus nibin-nabin-peaaegu käes kusagil enda sees, ta lihtsalt ise ei tea seda veel. kui inimene saab oma segaduse pealt ära räägitud ning sellega pinge leevendatud, kargab talle lahendus hopsti! pähe.
just seepärast ongi kogu selle asjanduse juures vajalik SIIRAS huvi ja soosiv suhtumine temasse. kui MINA usun, et teisel on jutu taga PK ning lahendus ning ma olen kindel, et selleni on võimalik jõuda, süvenedes tema jutu taga olevatesse PK-desse, tuleb mul huvi ta juttu kuulata juba ise, ilma, et seda teesklema peaksin 🙂
mõni nädal tagasi sattus mulle kätte marshall rosenbergi raamat ‘nonviolent communication’*. haarasin tuttava riiulist igavuse peletamiseks, noh 😛 . iseenesest on kõik seal kirjutatu esiteks asi, milleni ise olen hakanud jõudma, teiseks asi mida nlp-s samuti õpetatakse. lihtsalt et see on seal läbi võetud üksipulgi.
lugeda ma seda ei soovita, kuigi olen allpool viidanud lugemise kohtadele. ei soovita seepärast, et see on kõik selline anahata ja empaatia jutt, kujutan ette, et nii mõnigi hakkab selle peale öökima 😛 . ning nagu vaimsete raamatutega ikka, välja lugeda on sealt võimalik kõike. anahata-allergikud ilmselt loevad välja, et vvs kutsub enda peal talluma. mõni loeb välja, et see kutsub üles tegema nägu, et teisest huvitutakse**. noh ja nii edasi. nii et ärge lugege seda. see ei meeldi teile.
kiire lugejana sain ma selle raamatuga mõne tunniga ühele poole ning järgmisel päeval sattusin kohe v.-d lohutama ning, olles raamatu mõju all, kasutasin täiesti kogemata ta peal aktiivset kuulamist. tulemused olid hämmastavad. ausalt… kui ma siis ära tabasin, mida olin v.-ga suheldes kasutanud intuitiivselt, hakkasin seda aktiivset kuulamist, siirast huvi ja empaatiat ning enesekehtestamist ja mina-sõnumit teadlikult harjutama ja kasutama inimestega suheldes. ning jälle – tulemused on täiesti hämmastavad.
esiteks on hämmastav see, et kui keegi tuleb süüdistusega, on tõepoolest võimalik enese reaktsioon keerata siiraks (!!!) kaastundeks ja huviks teise mure vastu. teiseks on hämmastav see, et kui sellesse jääda, siis võib täiesti murdosa sekundiga teise reaktsioon muutuda – ta näeb, et ma tõesti KUULAN teda ning ei võta kaitseasendit ning ta loobub ründamisest ja räägib ära selle, mis on ta rünnaku taga. sest et inimene ei ründa kunagi niisama, heast peast, ka rünnaku taga on positiivne kavatsus (PKP, remember!).
samamoodi olen ma viimastel nädalatel kuulnud seitsme võhivõõra inimese elulugusid. eriti jabur juhus oli laupäeval, kui üks mees, kes algselt mu ’ilusaid silmi’ fännas, istus ja hakkas rääkima. ja siis ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja rääkis. ja siis mingil hetkel arvas, et ma olla kohutavalt intelligentne ja huvitava mõttemaailmaga inimene. sealjuures olin mina kõik see aeg
- kuulanud
- peegeldanud
- parafraseerinud
- kokku võtnud
- suunanud ta juttu
- julgustanud teda rääkima
s.t. ma ei olnud tegelikult endast ega oma mõtetest MITTE MIDAGI rääkinud 😛
sõnaga, tundub, et mul hakkab see asi vaikselt käppa saama.
aga nüüd on tore probleem. nimelt et ma suudan seda kõike teha võõraste või pooltuttavatega. aga just vanade sõpradega suheldes ei saa ma sellega hakkama. ma tglt sain viimati pihta ka, milles on asi. nimelt et vanade sõprade puhul ootan ma neilt midagi, mida ei oota võõrastelt – et nad vastaks samaga, s.t. siira huviga. ja ma mõtlengi juba tükk aega, kuidas nüüd SELLEST üle saada…
* siit saab esimest peatükki lugeda. siit saab piraati panna. kuigi see on eesti keeles ka olemas, soovitaks ingliskeelset varianti, kuivõrd tõlge on nagu on.
** tglt rõhutatakse nii nlp-s kui vvs-is, et huvi teise vastu peab olema siiras, seda pole mõtet teeselda, sest et sellest saadakse aru. kui sa ei suuda siirast huvi tunda, siis anna sellest teada (vägivallatult, eksole) ja taandu situatsioonist. minu meelest rõhutatakse seda lausa iga nurga peal, aga miskipärast ei loeta seda sageli välja…
mul ei ole mõte päris korralikult ära sõnastatud, seepärast selline hüplik sissekanne…
viimastel päevadel blogosfääris ringi tuhnides olen ma kohe mitu korda tõsiselt mõttesse jäänud ja endamisi arutlenud, et kes loom see ‘feminist’ on üldse? võetakse igatpidi sõna sel teemal, seksi, soorollide ja peremudelite kaudu ning kuidagi on nii, et mina, kes ma pidada Õpetaja norimise järgi paadunud feminist olema, olen pigem ühel nõul nendega, kes end avalikult anti-feministideks tembeldavad… 🙂
kui ma nüüd mäletaks, kes see oli, siis viitaks, aga keegi kunagi blogosfääris tegi ilusasti puust ja punaseks (p&p) selle, kuidas ka mina asjast aru saan. üks asi on VÕRDSUS, teine asi võrdÕIGUSLIKKUS. too konkreetne end feministina defineeriv naine ning ka mina arvame, et oluline on see teine, aga mitte esimene. mehed ja naised ei ole võrdsed, selles mõttes, et nad ei ole ühesugused – üldiselt võttes. ja jumal tänatud selle eest! maailm on palju huvitavam paik niiviisi… samas võib ühel konkreetsel naisel olla komplekt sünniga kaasa saadud omadusi, mis on tavaliselt antud mehele ning vastupidi. võrdÕIGUSLIKKUS tähendabki seda, et kellestki ei peaks midagi EELDAMA ainult seepärast, et ta on sündinud vastavalt XX või XY (või XXY või X0 vms) kromosoomidega.
see on jälle see küsimus, et inimesel võiks olla vabadus teha valik, aga mitte kohustus. võib-olla ma naisena tahangi oma mehe sokke pesta, lapsi kantseldada ja muidu tubli koduperenaine olla, õhtuti oma meest rahuldada ning oma isikliku karjääri ja eraelu ning vajadused kukele saata. sest et ma tunnen end niiviisi teisi teenides lihtsalt hästi ja mulle meeldib nii. feministid, kes võrdÕIGUSLIKKUST taga ajavad, plaksutavad selle peale. kui aga minust OODATAKSE seda, vat siis on kuri karjas ja võrdõiguslikkust taga ajavad feministid tagajalgadel 🙂 . sisuliselt taandub see taaskord sellele, kas inimesel on õigus olla tema ise (kuni kedagi teist ei kahjusta) või peab ta mahtuma mingitesse pealesurutud raamidesse.
aga feministe on ka igasuguseid. nii mõnigi võitlev feminist ajab sellist juttu, et mul silmad alati tõllaratasteks vajuvad, kui neid loen 🙂 . sest nende arvates ei ole võimalik, et ühelgi naisel võiks olla soovi elada teiste teenimises… ka nemad näevad maailma läbi oma range raami – ning sisuliselt on see, mida nad üritavad teha, lihtsalt ühtede raamide asendamine teistega. mis selle asja point on, sellest mina aru ei saa.
aga kõigest ei peagi aru saama… 🙂
ma olen vahel mõelnud, et minuealised, mõni üksik aasta siia-sinna, on väga huvitaval ajal sündinud, sest et meie mälestused on omamoodi unikaalsed. mu mälestused algavad küll umbes teisest eluaastast (nagu tagantjärele kontrollitud on) ning seega ma ju mäletan ka nõuka-aega teatud määral, aga neil ei ole õiget sisu. kuid just öölaulupeod, laulev revolutsioon, eesti vabariigi taastamine, krooni tulek jne, langeb aega, kui ma hakkasin midagi aru saama ümbritsevast õhkkonnast jne. öölaulupidudel ma ei käinud, kuivõrd ma elasin maal, aga septembris toimunud eestimaa laulu üritusel olin küll kohal. mul on konkreetne mälupilt, kuidas mul oli seljas helekollane kampsik, ma olin lelle kukil ning lauldi seda ‘pane tähele, pane tähele’-laulu, misiganes selle pealkiri täpselt ka polnud. seega on vabariigi taastamine esimene abstraktsem idee, mida teadvustasin ning see on põimitud selliste ehtsate ja siiraste lapse emotsioonidega. juba mu vennal, kes on kuus aastat vanem, on sellest ajast hoopis teistsugused mälestused, nii et see, kel võiks olla enam-vähem samasuguses teadvustamise faasis saadud mälestused, on tõesti mõne aasta küsimus. ma pakun, et sünniaastates 1981-1983, mitte rohkem.
täna sai ka lauluväljakul käidud ning lauldud nagu torust tuli. hääl oli küll ära, sest et tõbi pole ikka veel üle läinud, aga kuivõrd ma niikuinii lauluhäälelt kõige aldim alt olen, siis polnud lugu. pealegi oli presidendil kah hääl ära 🙂 . sai lauldud kooriklassikat, keerutatud m.-ga (saaremaa) valssi, lehvitatud lippu, ‘massikommunikatsiooni’ ajal rokitud ning üldse… tore oli. võimas oli. ilus oli.
———-
edit:
oh mind, ebaviisakat. head taasiseseisvumispäeva!
mulle ÜLDSE ei meeldi töö juures sellise lollaka 37.1 kraadiga ja tatine olla. eriti siis, kui peaks tglt hakkama kaks kuud kogutud andmeid kokku panema tervikuks. poolteist tundi juba vaatan ekraani ja jälgin, kuidas mõte liigub kiirusega pool mõtet minutis.
mis ma nüüd tegema pidingi? (minut aega pausi…) aaa, meilima… (kolm minutit pausi…) oot, mis meil? (kaks minutit pausi…) misasja ma tegema pidingi? etc ad infinitum…
rohkem tatti igasse eesti ninasse!
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 