mõni nädal tagasi sattus mulle kätte marshall rosenbergi raamat ‘nonviolent communication’*. haarasin tuttava riiulist igavuse peletamiseks, noh 😛 . iseenesest on kõik seal kirjutatu esiteks asi, milleni ise olen hakanud jõudma, teiseks asi mida nlp-s samuti õpetatakse. lihtsalt et see on seal läbi võetud üksipulgi.

lugeda ma seda ei soovita, kuigi olen allpool viidanud lugemise kohtadele. ei soovita seepärast, et see on kõik selline anahata ja empaatia jutt, kujutan ette, et nii mõnigi hakkab selle peale öökima 😛 . ning nagu vaimsete raamatutega ikka, välja lugeda on sealt võimalik kõike. anahata-allergikud ilmselt loevad välja, et vvs kutsub enda peal talluma. mõni loeb välja, et see kutsub üles tegema nägu, et teisest huvitutakse**. noh ja nii edasi. nii et ärge lugege seda. see ei meeldi teile.

kiire lugejana sain ma selle raamatuga mõne tunniga ühele poole ning järgmisel päeval sattusin kohe v.-d lohutama ning, olles raamatu mõju all, kasutasin täiesti kogemata ta peal aktiivset kuulamist. tulemused olid hämmastavad. ausalt… kui ma siis ära tabasin, mida olin v.-ga suheldes kasutanud intuitiivselt, hakkasin seda aktiivset kuulamist, siirast huvi ja empaatiat ning enesekehtestamist ja mina-sõnumit teadlikult harjutama ja kasutama inimestega suheldes. ning jälle – tulemused on täiesti hämmastavad.

esiteks on hämmastav see, et kui keegi tuleb süüdistusega, on tõepoolest võimalik enese reaktsioon keerata siiraks (!!!) kaastundeks ja huviks teise mure vastu. teiseks on hämmastav see, et kui sellesse jääda, siis võib täiesti murdosa sekundiga teise reaktsioon muutuda – ta näeb, et ma tõesti KUULAN teda ning ei võta kaitseasendit ning ta loobub ründamisest ja räägib ära selle, mis on ta rünnaku taga. sest et inimene ei ründa kunagi niisama, heast peast, ka rünnaku taga on positiivne kavatsus (PKP, remember!).

samamoodi olen ma viimastel nädalatel kuulnud seitsme võhivõõra inimese elulugusid. eriti jabur juhus oli laupäeval, kui üks mees, kes algselt mu ’ilusaid silmi’ fännas, istus ja hakkas rääkima. ja siis ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja rääkis. ja siis mingil hetkel arvas, et ma olla kohutavalt intelligentne ja huvitava mõttemaailmaga inimene. sealjuures olin mina kõik see aeg

  • kuulanud
  • peegeldanud
  • parafraseerinud
  • kokku võtnud
  • suunanud ta juttu
  • julgustanud teda rääkima

s.t. ma ei olnud tegelikult endast ega oma mõtetest MITTE MIDAGI rääkinud 😛

sõnaga, tundub, et mul hakkab see asi vaikselt käppa saama.

aga nüüd on tore probleem. nimelt et ma suudan seda kõike teha võõraste või pooltuttavatega. aga just vanade sõpradega suheldes ei saa ma sellega hakkama. ma tglt sain viimati pihta ka, milles on asi. nimelt et vanade sõprade puhul ootan ma neilt midagi, mida ei oota võõrastelt – et nad vastaks samaga, s.t. siira huviga. ja ma mõtlengi juba tükk aega, kuidas nüüd SELLEST üle saada…

* siit saab esimest peatükki lugeda. siit saab piraati panna. kuigi see on eesti keeles ka olemas, soovitaks ingliskeelset varianti, kuivõrd tõlge on nagu on.
** tglt rõhutatakse nii nlp-s kui vvs-is, et huvi teise vastu peab olema siiras, seda pole mõtet teeselda, sest et sellest saadakse aru. kui sa ei suuda siirast huvi tunda, siis anna sellest teada (vägivallatult, eksole) ja taandu situatsioonist. minu meelest rõhutatakse seda lausa iga nurga peal, aga miskipärast ei loeta seda sageli välja…