täna palusin tõsimeeli v.-d, et ta teeks endale wordpressi kasutaja, siis kutsuks ma ta siia kaasautoriks ning temast saaks beibänurgakeste kirjutaja. sest et suuremas osas beibänurgakestest figureerib ta ühel või teisel viisil niikuinii, kasvõi kirjutan ma siia tema edastatud anekdoodi… v., see pakkumine on jõus, kusjuures, mõtle sellele 🙂
aga praegu siis üks lugu, mille pidin juba jupp aega tagasi siia kirjutama. sarjast ‘raudne beibäloogika’ 😛
mõned päevad tagasi helistas mulle v. ja kilkas rõõmsalt, et ta EI OLEGI tüüpi (leppenimega tropp) armunud, nagu oli arvanud. ‘ohoo, mis siis juhtus, et üle said?’ küsisin mina. ‘ei, saad aru, ma POLE OLNUDKI armunud temasse!!!’ lausu v. õhinal: ‘saad aru, ükski laul ei räägi temast ega tuleta teda meelde!!!’
loogika, kusjuures on raudne. l. ütles kah kunagi, et armununa räägivad kõik laulud alati Temast mingit moodi. ning tõsi ta on… seega, kui laul Teda meelde ei tuleta, siis TEGELIKULT ™ ei ole sa armunud. vaid on mingi muu egovärk… 😀
ma olen viimastel päevadel sellisel hulgal muusikat sikutanud torrentist, et… piraadilahes on mõnus süsteem, kus saab edasi surfata teiste esitajate juurde, nõnda olengi enda jaoks palju uusi esitajaid avastanud, sellesama tunngi, näiteks. järgnevat esitajat ma loomulikult teadsin juba ammu (ja te teadsite ka, kui ka esitaja nime ei tea, siis seda olete ikka näinud), lihtsalt et olin pisut ära unustanud. aga eile tõmbasin ta plaadid ja nii ongi saanud eilse õhtu ja tänase päeva gruuviks
Jose Gonzalez – How Low
‘tõehetke’ saatest räägin. kaks (või noh, poolteist) korda olen seda vaadanud, sest et meite nlp-lased avastasid, et see on neetult hea õppematerjal. suurepärane näide sellest, kuidas esitada kinnist küsimust (need on need, mis eeldavad ‘jah’ või ‘ei’ vastust ja algavad tavaliselt sõnaga ‘kas?’) nii, et sellele ei ole sisuliselt võimalik anda ühest vastust. ehk siis teisiti öelduna – kuidas küsimust saab esitada nii, et see võib tähendada mida iganes.
näiteks esitati ühele mehele küsimus, mida ma täpselt ei mäleta, aga see oli umbes nii, et ‘kas sa ei taha saada last oma naisega, sest et sa arvad, et oled läbi kukkunud lapsevanemana?’. esiteks on küsimus ‘kas sa ei taha…’ klassikaline näide sellest, et mõlemad vastused tähendavad lause jaatust (‘ei, ma ei taha…’ või ‘jah, ma ei taha tõesti…’), teiseks on siin sees KAKS küsimust: 1) ‘kas sa ei taha oma naisega last saada’ ja 2) ‘kas sa arvad, et oled lapsevanemana läbi kukkunud?’. mees võis arvata, et ta on lapsevanemana läbi kukkunud, aga tegelikult ikkagi mõelda praeguse kaasaga lapsesaamisest. aga jaatavalt sellele vastata ei oleks saanud. samas on aga küsimuse esitus selline, et jaatavalt vastates saaks naine, kes TAHAB last, ikkagi haiget.
nii et minu arvamus on, et selles saates ei ole sisuliselt võimalik peaauhinda saada, ka mitte tõtt rääkides. sest et selliste küsimuste peale ei saa tõest halligi teada.
et oleks selge, siis nlp-s me muidugi õpime selliseid asju just läbi nägema, mitte kasutama, eksole 🙂 . igaks juhuks mainin 🙂
aga et kas ma ise läheks saatesse? ei läheks. kui, siis nii, et korjaks 10’000 või ehk isegi 25’000 krooni ära ja tuleks tulema 😛 . asi on selles, et ma pole küll midagi teinud elus, mida otseselt häbeneksin (kuigi on asju, mille üle ma pole uhke ja mida kindlasti enam iial ei teeks), küll aga on asju, millest ma tean, et mu perekond ei tahaks neid teada. inimeste väärtushinnangud on erinevad, elukogemuste ja põlvkonna erinevustest tulenevad, ilmselt paljudest muudest faktoritest veel. needsamad paljuräägitud prioriteedid erinevad jne. mu vanemad on näiteks ära õppinud juba ammu, et on teatud teemad, mille kohta ei tasu minu käest küsida, kuivõrd ma vastan alati ausalt, aga see vastus ei pruugi neile meeldida. selline elukorraldus sobib meile kõigile ja nii ongi hea.
tõde on tõde küll, aga väärtused ei ole enamasti must-valged. tavaliselt, kui tausta süveneda, on hoopis hallis tsoonis. aga taustale ei saa selliste asjadega ligi…
üks ütlemata mõnus kollektiiv, mille täiesti kogemata avastasin netis surfates. kusjuures antud loo puhul ma ei teagi, kas mulle meeldib rohkem lugu ise või selle video…
Tunng – It’s because…we’ve got hair
kuigi igasugused nii nõiad kui ka päris pesuehtsad juristid on arvanud, et mul on loomupärased eeldused olla hea jurist, ei ole ma selle teema vastu iial huvi tundnud. v. viimati rääkis, et ega juriidilisi tekste õpitakse kah lugema, seal on tihtipeale määravad asjad, millele normaalne inimene elu sees tähelepanu ei pööraks. ja ilmselt nii ongi, sest et kui inime, kel ei ole juriidilist haridust (*osutab endale), peab nii üleeuroliste kui ka eesti kohalike direktiivide, seaduste ja määruste rägastikus mingi info üles leidma, saab palju nalja. mul näiteks on juba nii naljakas, et irvitan omaette pool päeva. kabinetikaaslane juba vaatas pika pilguga…
no aga tegelikult kah. üks säädus viitab määrusele, mis viitab teisele säädusele, mis viitab omakorda uuele määrusele, mis viitab direktiivile, mis viitab teisele direktiivi lisale, mis on tühi. ja mul on vaja justnimelt andmeid, mis peaks seal kirjas olema.
guugel iseenesest abiks ikka, aga üldiselt olen ma uue respektiga hakanud juriste vaatama. kes selliste asjadega mängeldes ja naeratades hakkama saavad…
ma ei saa meie kontori kohvimasinaga kuidagi sooje suhteid loodud, olen täiesti veendunud, et tollel on midagi personaalselt minu vastu. seda teab juba ammu terve kontor, et kohvimasin on naissoost, kuivõrd ta on erakordselt pirtsakas. aga seda juhtub ainult minuga, et tõesti tuleb iga viimane kui kord kohvi kätte saamiseks temaga midagi spetsiaalselt teha: filtrit puhastada, vett, piima või kohviube lisada, lihtsalt veenda, vahel üks kõmm anda. võib ka muidugi olla, et see on mingi vihje vanajumala poolt, et mul pole vaja kohvi juua. aga ma kahtlustan siiski rohkem kohvimasina vimma minu vastu. mina ei tea, mida ma talle teinud olen. aga ma võtan seda väga isiklikult 😛
täna tegin järjest kaks trenni, algajate oma kah, et põhitehnikat meelde tuletada. pärast trenni väänasin trennisärgist (selja pealt) igatahes higi välja. ja praegu jalad värisevad, üsna samamoodi, kui siis, kui mmmm mind puudutas 😛 . mõnus on. kohe selline asjalik tunne.
ja see kah, et kui mulle meelde jääb, teen homme pilti sellest vaatest, mis mu koduaknast avaneb praegusel ajal hommikuti. päikesekiired paistab läbi kuldsete kaselehtede lillelisse ja rohelise muruga aeda. remontika missugune…
mulle meeldib sügis, alati on meeldinud.
ning ei, ma ei ole insener ega ka teadusliku taustaga, et kujundite ‘pööramises’ maksimumi skoorisin. sedasorti asjad ja ülesanded stiilis ‘kaheksa kujundit on need, mis on üheksas’, olen ma alati maksimumile või maksimumilähedaselt teinud. ma olen lihtsalt visuaal, watson.
jah. see on juba vana nali, et ma pidada kohati rohkem mees kui naine olema. üks tore test, soovitan soojalt. kuigi eeldab sõnaraamatut kõrvale, et täielikult teha, näiteks selles harjutuses, kus tuleb silmade järgi inimeste meeleolusid ära arvata. ja eelviimases ülesandes, kus tuleb seostuvaid sõnu kirjutada, sobib ka see, kui eesti keeles kirjutada (aga siis AINULT eesti keeles, eksole) – hinnatakse pähe tulnud sõnade arvu, mitte sõnu endid… ja viimasest ülesandest ei saanud ma ilmselt siiski päris täpselt aru. ja et mehed, keda valima pidi, olid ikka elu koledad, ausalt.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 