esteks üks laul, mis mitu päeva kummitab, kuigi on muidu igati mu tavalise kuulamisvara väline.
deep forest – twosome
v. viimati mainis, et vahel arvab ta, et ma olen temast targem. sest et mina oskan nõu anda, aga tema ei oska. selle peale sain ma üsna kurjaks, kuivõrd imho on v. oluliselt targem inime kui mina. teemat saja nurga alt sonkida ja uhkeid teooriaid ajada oskan ma küll suurepäraselt, ei eitagi, aga see-eest oskab v. ilma õppimata nlp-d.
näiteks on ta suurepärane aktiivne kuulaja. ta oskab täpselt õigel hetkel teha seltskondlikke häälitsusi (mhmh, ahah, ahsoo, jah, tõesti?, ongi nii?, päriselt kah?), mis mõjuvad nii, et teine tunneb, et ta on ära kuulatud ja oskab end lahenduseni rääkida. ma nimetasin selle mhmh-andeks.
minu meelest on praktika teooriast üle iga kell…
tegelikult me mõtlesimegi teha omaenda nlp kursuse, kus mina teen teooriat ja v. juhendab praktikat. igaüks teeb seda, milles on tugevam ja nii ongi kõik tore ja inimestest hea meel. ja maailm saab ära parandatud.
üks prantsuse duo, kes mulle hirmsasti meeldima on hakanud viimasel ajal. ja siis nende lugu, mis, kuramus, kummitama hakkab. arvestage siis sellega, palun…
Sporto Kantès – Whistle
tegin endale jälle korraliselt meeldiva laupäeva koos traditsioonilise jalutamise ja raamatulugemisega – seekord küll ilma tõttu kohvikus. õhtu saabudes mõtlesin, et pole jupp aega päris kinos käinud ning vedasin hea õnne peale sammud cc plazasse. mõtlesin, et kui muud paremat pole, siis ‘mina olin siin’ võiks ikka ära vaadata, et teaks kah, millest räägitakse. kui aga nägin, et kohe-kohe on algamas hoopis film, kus mängib üks mu lemmiknäitlejaid john malkovich ning lisaks veel trobikond pisut-vähem-lemmikuid, polnud üldse küsimust.
filmiks oli ‘burn after reading’. ning ma ütlen, ausalt, minge kindlasti vaatama. tõeliselt ja südamest sai naerda. coenite filmide puhul on muidugi see kah tüüpiline, et ka TEGELIKULT ™ traagilised kohad lihtsalt on niivõrd tragikoomilised, et ikka itsitad… tunned piinlikkust ja itsitad. priit pätt on osanud eriti hästi kehastuda ilusaks mänguasjaks ning clooney tegelase kingitus oma naisele on kah üle prahi. priit pätiga käib läbi ka väike inside joke, nimelt on ta tegelane endale spiooninimeks võtnud mr black ning rõhutas, et ta ei ole see, kes väliselt paistab. kes aru ei saanud, oli see vihje pitti filmile ‘meet joe black‘, kus ta tegelane joe black oli tegelikult surm ise.
ja uue sõna õppisin ma kah filmist. ‘what a clusterfuck!!!‘, mis oli tõlgitud ‘tõeline kobarnuss!!!’. haridus ennekõike!!!
käisin eile üle miljoni aja juuksuris, kuigi värvisin end endiselt punaseks, mitte blondiks, nagu lubatud sai 🙂
ma olen muidu k. juures lõikamas käinud juba ammu, aga mitte värvimas, kuivõrd nende punane ei olnud lihtsalt õige punane. ja ausõna, ma ei ole iial vingunud, lihtsalt käinud mujal värvimas. kui viimati aga lõikuseks aja kinni panin, teavitas adminn mulle usalduslikult, et nad on uued värvid sisse võtnud. loomulikult panin ma värvimise aja ka kinni.
ja eile rääkis k. tõelise naljaloo.
üleeile avastas ta, et e. on aja kinni pannud… värvimiseks ka. ‘oi, keegi on talle vist öelnud, et me uued värvid sisse võtsime,’ sest et nad olla omavahel arutanud, et millise skeemiga ikka saaks e.-le sellise punase, et ta rahule jääks. hakkas siis värvivarusid üle kontrollima ja leidis, et 6888 on puudu. helistas ülemusele ja küsis, et EGA too ju ometi firmaesinduses polnud käinud.
‘ei,’ vastas ülemus.
‘aga EGA sa ju täna sinna enam lähe?’ uuris k. edasi.
‘eeeeeeeei?’ vastas ülemus, ‘a mis siis’.
k.: ‘vaata, homme tuleb e. värvima’
ülemus: ‘SEE e. või??? oi, ma homme hommikul esimese asjana toon!!!’
mnjahh. huvitav, kui palju veel on neid, kelle värvi õigeks saamist juuksurisalongi juuksurid omavahel arutavad, keda tuntakse nime all SEE (sisesta nimi) ja kelle pärast ülemus jookseb ekstra firmaesindusse, et see ‘õige’ värv ära tuua? kui veel seda arvestada, et nad juba minu soovitusel kulmude korrigeerimise vaharulli tõid sisse… ma nüüd mõtlen, et kas ma enam üldse tahangi selles salongis käia… piinlik hakkab…
reklaamipaus – videoplaneti videopoodides on täiesti häbematult odavalt saada igasuguseid häid filme. ma ostsin kokku 95 kr eest endale viis DVD-d, neist mitu olid juba vanad lemmikud… nii et midagu poodlema!!!
————–
muidu oli tänane päev tüüne. keegi hiljuti kusagil blogis ütles, et pelgus ja kassisabas aeg naeratab sügiseti. ja ma olen sellega täiesti nõus. kassisaba ja pelgu on praegu värve täis ning valgus on sume ja murdunud. ja kured lendavad lõunasse ning laulavad oma kruu-kruu laulu. nii ma siis istusingi terve päeva õues pargipingil, mekutades coffee in’i chai latte kallal, kuni see oli täiesti jahtunud juba, ja raamatut lugedes. nüüd on põsed punased ja kops värsket õhku täis 🙂
mida rohkem on inimesel õnneks vaja üldse?
viimases nlp moodulis õppisime muuhulgas ajaliini kontseptsiooni. üks lühitutvustus ajaliini harjutusse on siin. pisut tilulilu new age selle vorm ju on, aga mõte on seal taga täitsa olemas.
selle esimene aste on kujutada oma elu koos mineviku, oleviku ja tulevikuga ette joonena. paljudel asetseb minevik selja taga, nad ise liini peal ja tulevik on seega ees. teine tüüpiline ettekujutus on see, et ajaliin on tervenisti enda ees, s.t. nähtavad on nii minevik, olevik kui ka tulevik, kusjuures minevik on vasakul ja tulevik paremal. aga võimalusi on veel mitmeid – ja see ongi täiesti sügavalt isiklik. ja see on minu meelest väga huvitav juba niisamagi.
minu ajaliin on minu ees eripikkuste harudega parabooli kujuga. minevik kulgeb vasakult ülevalt alla ning on hästi lühike, käepikkusega haaratav, ja tume – aga see tumedus tulenebki tihedusest, sest et kõik minevikusündmused on korraga koos ja üksteisest läbi põimunud. tulevik on pikalt-pikalt ees ja sirge, aga täiesti ebamäärane, asetsedes kui valges udus.
sisuliselt näitab ajaliini ettekujutus seda, kuidas me oma elu ennast hindame. kuivõrd mu ajaliin on tervikuna minu ees ja ma ei ole selle ‘peal’, olen ma end ise asetanud teatud määral kõrvaltvaataja positsiooni. mu minevik on mul kogu aeg käeulatuses ja haaratav. samas tulevikust ei oska midagi eriti arvata. tulevik on mul olemas ja väga-väga pikk, ulatudes pärast füüsilise kesta surma edasigi, lihtsalt et ma ei tea ise ka, mis seal olema peaks.
ja selle ajaliiniga saab igasuguseid huvitavaid harjutusi teha, seda läbi käia, käänata, venitada, hõrendada, tihendada, teha detailsemaks, ühtlustada. kuivõrd ajaliin on eelkõige just piltlik kujutlus, arvan ma, et see sobib kõige enam visuaalidele, aga konkreetselt ajaliini läbi käimise harjutus on siiani igatahes kõigile meeldinud. ma ei hakka kirjutama täpset harjutust, sest et mul pole seda õigust, aga neid harjutusi võib ise välja mõelda. katsetada erinevaid asju ja vaadata, mis juhtub.
minu enda jaoks isiklikult oli täiesti erakordse mõjuga enese kogemisele katse, kui käänasin ajaliini sirgeks ning astusin konkreetselt selle peale, jättes mineviku selja taha ja tuleviku enda ette. esiteks avastasin muidugi, et kindlasti pean ma hakkama tulevikku ‘tihendama’ ja detaile juurde looma, muidu seisan nagu uduseina ees ( aga see on pikk töö ja tahab veel rohkelt süvenemist), aga meeletult vabastav oli justnimelt see mineviku selja taha jätmise kogemine.
ainuke asi, et ma ei saanud seda praegu nii jätta, sest et nii jäi midagi painama. avastasin, et mu minevikus, päris lähedal minevikus, on üks tegu, mida ma lihtsalt ei saa silme alt ära panna. nii et ma nüüd otsin moodust, kuidas teha hinges rahu märtsikuise endaga, enda tollaste motiivide ja käitumisega, mis väljus igas mõttes kontrolli alt ja millest ma poleks iial varem uskunud, et ma midagi sellist üldse teha suudan. kui ma selle praegu selja taha panen, kiidaksin ma selle nagu heaks… rahu tegemine ei ole heakskiit, see on suhtumine ‘on nagu on’. alles endaga rahu teinuna saan selle sinna asetada… ma mäletan oma käidud teed ka siis, kui see kogu aeg silma all pole. mul on ju ometigi olemas mälu…
huvitav on aga see, et tegelikult on see ainus asi, mille silme alt eemaldamise peale mul protest tekkis. võiks ju arvata, et neid ‘kinniseid’ hetki on veel, aga ei. ja teine huvitav nüanss on see, et see, mida ma ei saa rahulikult ‘maha jätta’, on mu ENESE tegu, mitte mingi sündmus. teiste tehtuga, enesest sõltumatute faktoritega – nendega on rahu. aga rahu ei ole omaenda käitumisega. positiivne on see, et järelikult mingi leppimine hinges on juba olemas. ma ei süüdista maailma 🙂 . nüüd tuleb veel õppida ennast mitte süüdistama…
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 