viimases nlp moodulis õppisime muuhulgas ajaliini kontseptsiooni. üks lühitutvustus ajaliini harjutusse on siin. pisut tilulilu new age selle vorm ju on, aga mõte on seal taga täitsa olemas.

selle esimene aste on kujutada oma elu koos mineviku, oleviku ja tulevikuga ette joonena. paljudel asetseb minevik selja taga, nad ise liini peal ja tulevik on seega ees. teine tüüpiline ettekujutus on see, et ajaliin on tervenisti enda ees, s.t. nähtavad on nii minevik, olevik kui ka tulevik, kusjuures minevik on vasakul ja tulevik paremal. aga võimalusi on veel mitmeid – ja see ongi täiesti sügavalt isiklik. ja see on minu meelest väga huvitav juba niisamagi.

minu ajaliin on minu ees eripikkuste harudega parabooli kujuga. minevik kulgeb vasakult ülevalt alla ning on hästi lühike, käepikkusega haaratav, ja tume – aga see tumedus tulenebki tihedusest, sest et kõik minevikusündmused on korraga koos ja üksteisest läbi põimunud. tulevik on pikalt-pikalt ees ja sirge, aga täiesti ebamäärane, asetsedes kui valges udus.

sisuliselt näitab ajaliini ettekujutus seda, kuidas me oma elu ennast hindame. kuivõrd mu ajaliin on tervikuna minu ees ja ma ei ole selle ‘peal’, olen ma end ise asetanud teatud määral kõrvaltvaataja positsiooni. mu minevik on mul kogu aeg käeulatuses ja haaratav. samas tulevikust ei oska midagi eriti arvata. tulevik on mul olemas ja väga-väga pikk, ulatudes pärast füüsilise kesta surma edasigi, lihtsalt et ma ei tea ise ka, mis seal olema peaks.

ja selle ajaliiniga saab igasuguseid huvitavaid harjutusi teha, seda läbi käia, käänata, venitada, hõrendada, tihendada, teha detailsemaks, ühtlustada. kuivõrd ajaliin on eelkõige just piltlik kujutlus, arvan ma, et see sobib kõige enam visuaalidele, aga konkreetselt ajaliini läbi käimise harjutus on siiani igatahes kõigile meeldinud. ma ei hakka kirjutama täpset harjutust, sest et mul pole seda õigust, aga neid harjutusi võib ise välja mõelda. katsetada erinevaid asju ja vaadata, mis juhtub.

minu enda jaoks isiklikult oli täiesti erakordse mõjuga enese kogemisele katse, kui käänasin ajaliini sirgeks ning astusin konkreetselt selle peale, jättes mineviku selja taha ja tuleviku enda ette. esiteks avastasin muidugi, et kindlasti pean ma hakkama tulevikku ‘tihendama’ ja detaile juurde looma, muidu seisan nagu uduseina ees ( aga see on pikk töö ja tahab veel rohkelt süvenemist), aga meeletult vabastav oli justnimelt see mineviku selja taha jätmise kogemine.

ainuke asi, et ma ei saanud seda praegu nii jätta, sest et nii jäi midagi painama. avastasin, et mu minevikus, päris lähedal minevikus, on üks tegu, mida ma lihtsalt ei saa silme alt ära panna. nii et ma nüüd otsin moodust, kuidas teha hinges rahu märtsikuise endaga, enda tollaste motiivide ja käitumisega, mis väljus igas mõttes kontrolli alt ja millest ma poleks iial varem uskunud, et ma midagi sellist üldse teha suudan. kui ma selle praegu selja taha panen, kiidaksin ma selle nagu heaks… rahu tegemine ei ole heakskiit, see on suhtumine ‘on nagu on’. alles endaga rahu teinuna saan selle sinna asetada… ma mäletan oma käidud teed ka siis, kui see kogu aeg silma all pole. mul on ju ometigi olemas mälu…

huvitav on aga see, et tegelikult on see ainus asi, mille silme alt eemaldamise peale mul protest tekkis. võiks ju arvata, et neid ‘kinniseid’ hetki on veel, aga ei. ja teine huvitav nüanss on see, et see, mida ma ei saa rahulikult ‘maha jätta’, on mu ENESE tegu, mitte mingi sündmus. teiste tehtuga, enesest sõltumatute faktoritega – nendega on rahu. aga rahu ei ole omaenda käitumisega. positiivne on see, et järelikult mingi leppimine hinges on juba olemas. ma ei süüdista maailma 🙂 . nüüd tuleb veel õppida ennast mitte süüdistama…