sai täna Elu Mõttetuimal Konverentsil käidud. neid seitset tundi ei saa ma oma elust enam iial tagasi. erialane kasu oli ümmargune null. või isegi kergelt miinustes, kuivõrd ma oleksin võinud sama hästi ka tööd teha, eksole…
AGA!!! ma avastasin enese lõbustamise moodused – näiteks juurdlesin ma sügavate eksistentsiaalsete probleemide üle nagu ‘miks kõlab rootslase inglise keel nagu rootsi keel?’ või ‘miks kaks rida eespool istuva mehe kiilas pea läigib?’. aga eriti lõbusaks läks siis, kui ma taipasin kõnelejaid jälgida ja nende peale NLP teooriaid üle kanda. noh, et kes on visuaal ja kes auditiiv. või et mida visuaalid ‘joonistavad’ siis ikkagi õhku. või et miks see kinesteetik niimoodi kätega vehib. või siis et kes milliseid ‘udu’ võtteid üritab kasutada. kes läheb demagoogiliseks. või siis lihtsalt jälgisin nende kehakeelt ja sundliigutusi (ehk siis tegin täpselt seda, mida janke kirjeldas, kusjuures, ausalt, ma kirjutasin selle sissekande mustandi enne, kui riiderisse üldse läksin!!!). antropoloogilised vaatlused missugused…
aga v.-lt on pärit tänane pärl. minu sms-i peale: ‘miks, OH MIKS tehakse selliseid konverentse???’ sain vastuse: ‘selleks, et inimesed lõpuks taipaks, et töötegemine on igal juhul parem kui mõttetu molutamine’. indeed…
eile ma sain juhuslikult imeilusa koani. saamislugu on selline, et vaidlesime ühe tüübiga armastuse olemuse üle… tüüp üritas väita, et armastus on kompott, kuhu kuuluvad iha, armumine, õnn jne ja suunatud objektile… mina muidugi (kontseptuaalse praktikuna) vastu, et armastus On… tüüp siis küsis mu käest: “kumb lause on nonsenss: ‘ma olen õnnelik, sest ma armastan’ või ‘ma armastan, sest ma olen õnnelik’?”
issandjumal, kui ma seda viimast lauset kogesin…
ma armastan, sest ma olen õnnelik
ilus, kas pole? 🙂
Ja üks naine avas suu ja lausus: Kõnele meile Valust.
Ning ta vastas:
Teie valu on teie mõistmist ümbritseva koore katkimurdmise valu.
Niisamuti nagu puuvilja seemnekivi peab murduma selleks, et tema süda pääseks päikesevalgusse, nii tuleb teilgi tunda valu.
Ja kui teie süda vaid suudaks üha imestella elu igapäevaseid imesid, ei tunduks teie valu teile vähem imeväärne kui teie rõõm;
Ja oma südame muutuvad seisundid võtaksite te vastu just samaviisi, kui te oma põldudel mööduvaid aastaaegu vastu võtate.
Ja vaikse meelerahuga vaataksite te siis läbi oma kurbuse talve.Paljugi teie valust on teie eneste valitud.
See on seesama kibe rohi, millega tohter teis teie haiget teie poolt terveks ravitseb.
Seepärast usaldage tohtrit ja jooge tema ravim ära vaikses meelerahus.Sest tema käsi, ehk küll raske ja karm, on juhitud Nähtamatu õrna käe poolt,
Ja kruus, mille ta teile ulatab, põletagu see pealegi teie huuli, on vormitud savist, mida Pottsepp omaenese pühade pisaratega niisutanud on.
jah, mina olengi see, kes kõnnib tuisus ja naerab. ilus ja tore on! valge, puhas ja rõõmus. ja see eilne tuisk oli… kuidagi rahulik. rahu stiihia sees. kõndisin tuisus ja tundsin, kuidas kõik on täpselt nii, nagu peab. maailm kulgeb oma parimat rada.
täna hommikul mõtlesin küll kaljukitsena üle lumevaalude keksides ja ülekäigurajal autojuhtidele lehvitades, et tänane tööleminek on tõeline raiskamine – nii palju lund, mis pakib ideaalselt! mis tööle, lumelinna tuleb ehitada! nautida lapseliku siira rõõmuga talve, kuniks seda on… sest et homme pidavat see kaduma. aga täna ju on!
rahu on hinges… ja rõõm. võtke kah! 🙂
eile sain ma aru, mida tähendab see ‘ära lihtsalt vaata’. tähendab, ma endiselt ei tea, kuidas mitte und näha, aga eks ta tõsi ole, et und kipun ma ikka nägema teemal või inimesel, kellest mõtlen kasvõi pisut, kes n-ö on meeles. niisiis olen eilsest saati jälginud oma mõtteid ja tõesti – nii, kui mõte vabakäigu saab, läheb ta otsapidi ühte teemasse. sisu on küll ammu muutunud, aga ikkagi. ma olen selle iga kord (kui olen märganud) ära võtnud küll, jah, aga nüüd olen ma tõsiselt sihitu. sest et ma ei oska seda kuhugi suunata. tuleb välja, et see mõtete suund on olnud harjumuslik ja mugav. ja sisuliselt ei ole peale enesehaletsuse mingit muud teemat, mis samadele tingimustele vastaks. mis oleks kasvõi ainult mugav…
ning ei ole mõtet öelda, et ära mõtle üldse. ma ei ole nii zen veel. Õpetaja on ammu öelnud, et ma olen kretiinne mõtleja. nii et mul oleks vaja end kasvõi ajutiselt ära petta. anda mõistusele mingi mõnus ja mugav teema, millele suunduda… aga mis see teema võiks olla?
viimastel päevadel on tunne (NB! järgneb IROONIA!!!), et kui järgmisel aastal toimub kah ‘selgeltnägijate tuleproov’, siis lähen ma sinna kohale. iseasi, kas nad mind tahavad, arvestades, et ma ei läheks kohale mitte ahjuroobi ega pangega, vaid padja ja tekiga. ülesandeid lahendaksin magades, seega poleks ka kaameratel mind eriti huvitav jälgida. k. tuleb kah, siis on meil magajate tiim 😛
Seal seistes nägin ma enamat kui võin ütelda ning mõistsin rohkemat kui nägin, sest ma nägin vaimus pühal moel kõikide asjade kujusid ja kõikide kujude kuju ning nende üksolemist…
Ma mäletasin pilte ja sõnu, mis nendega kaasas käisid, sest mitte miski, mida ma iganes oma silmaga olen näinud, ei ole olnud sedavõrd selge ja kirgas kui see, mida mu nägemus mulle näitas; ja ükski sõna, mida ma iganes oma kõrvaga olen kuulnud, ei ole olnud niisugune nagu nood sõnad, mida ma kuulsin. Mul ei ole tarvitsenud neid asju meeles pidada; kõik need aastad on nad ise endid meeles pidanud.
Sedamööda kuidas ma vanemaks sain, muutus piltide ja sõnade tähendus üha selgemaks ja selgemaks; ja isegi nüüd tean ma, et mulle näidati enamat kui ma öelda võin.
oglaala pühamees Must Põder (Black Elk)
ramloff kirjutab eneseabiraamatutest ja sellest, kuidas inimesed kipuvad enda arusaama vaimsetest õpetustest teistele peale suruma ‘teiste abistamise’ loosungi all. see teiste õpetamine ei tulene imho mitte niivõrd õpetusest või raamatutest, vaid ikka inimesest. v-o neid on, aga vähemalt ei ole mulle veel ette juhtunud õpetust või teooriat, kus öeldaks, et mine hakka teist muutma, kusjuures ma olen kunagi ka viilmaad lugenud 🙂
aga see püüd teist muuta… ma arvan, et on teatud määral kõigil olemas. see on soov sättida maailma enda järgi, panna enda loogika järgi toimima. ma olen isiklikult ikka väga mitut inimest muuta üritanud… jõuga, sealjuures. seletades ja selgitades, olles tõesti täiesti veendunud, et ma teen head. hiljuti sain ma sellest aru ja lõpetasin ära. ja arvasin, et nüüd ongi elu zen, ma olen sellest üle saanud.
aga tuleb välja, et see teiste muutmise püüd võib peita end sügaval ja olla väga varjatud. ma eile sain ise ühe kogemuse, kus ma enda parima äranägemise järgi TAANDUSIN vaidlusest, arvates, et kui teine soovib olla robot, las ta siis olla… ning teine pool väitis, et ma RÜNDAN ja üritan tema mõtlemist muuta…
mõtlesin selle üle kohe pikalt ja leidsin, et jah, tal oli õigus. tõeline taandumine oleks olnud neutraalne. kui on robot, las siis on robot. kui tahab hoida raame, on see tema vääramatu õigus. ma olen päris mitmel juhul tõesti sellise neutraalse taandumiseni ka jõudnud… aga eile oli juures üks nüanss – ma olin teises pooles pettunud, sest et olin eeldanud ja uskunud ta teadlikkust. aga pettunud olin ma ju sisuliselt selles, et tema ei ole selline, nagu olin tahtnud, et ta oleks. sama asi teises vormis…
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 