Monthly Archives: detsember 2008

minu selleteemaline sissekanne tuleb lühike ja konkreetne.

2008. aasta tähistas oma aja ära elanud mõttevormelitest, tõekspidamistest, põhimõtetest, uskumustest ja inimestest lahtilaskmist.

mis on suur asi, kuna poolvähjana olen ma suur klammerduja. paljudest nimetatutest oleksin pidanud loobuma juba ammuilma…

ma tänan, et olite minuga, olid ilusad ajad teiega koos ning te õpetasite mulle paljut. aga mul on aeg minna edasi. järgmisele tasandile. kui meil on veel teineteisele midagi öelda, küll Vaim meid uuesti kokku viib… võib-olla hoopis kolmandal tasandil. palju edu, hingerahu ja ilu teile!


see pole kellelegi üllatus, et mul uned totakad on, aga viimasel ajal on ärkamised kah tõsiselt jaburaks läinud.

mõned ööd tagasi nägin unes oma uut sümpaatiat. situatsioon oli selline, et olin pikali maas ja väga hädas. ning sümpaatia ratsutas mulle appi valgel hobusel, kel oli roosa nina. prints valgel hobusel, niisiis 😛 . sellise klišee peale hakkasin muidugi naerma… ja ärkasingi itsitades üles.

kui seda sümpaatiale mainisin, rääkis too, et oli veel mõned aastad tagasi just valge hobusega (kel roosa nina) ratsutanud. võistlustasemel, kusjuures.

seega saab edaspidi mu uue sümpaatia koodnimeks olema prints 😛 (ma küll ei usu, et temast palju juttu tuleks, aga see selleks)

tänaseks olin endale unustanud äratuse helisema panna. ja noh, ma olen ka totaalne sissemagaja, muuhulgas on mul üks tüüpilisi liigutusi läbi une äratus kinni panna ja edasi magada ilma, et sellest endal mälestusi oleks. täna aga lõin mingil hetkel silmad klõpsti lahti. mõttega, et keegi oleks nagu pöördunud mu poole. vaatasin seina ja mõtlesin, et loll lugu, kesse seda enne näinud on, et ma tööpäeva hommikul vabatahtlikult üles ärkan – ENNE ÄRATUST? keerutasin mitu head minutit pöidlaid, üritades uuesti magama jääda, aga mida ei tulnud, see oli uni. niisiis vaatasin lõpuks kella ning avastasin, et oih, äratus polnudki peal ning kell on täpselt tööpäeva-ärkamise aeg – 7.27, seega tagumine aeg end üles ajada.

msnis mainis vanamutt, et oli mu peale umbes kl 7.20 mõelnud, kuna tal oli tunne, et ma hakkan sisse magama…

selliseid ärkamisi võiks rohkem olla 🙂 , päev saab helge alguse nii…


lell kinkis jõuluks kukerpillide ja metsatöllu plaadi ‘… suured koerad, väiksed koerad…’ . võtsin viisakalt vastu, aga suhtusin asjasse üsna skeptiliselt. aga, ära sa märgi, tulemus on väga hää välja kukkunud. kusjuures tõesti, hakka või lootma, et kukrid teevad edaspidi metsatöllu lugusid ja vastupidi. kuivõrd originaalina ja omas elemendis ei kuulu kumbki kollektiiv just mu hariliku kuulamisvara hulka. aga niipidi – väga äge 🙂

kuulatagu!

varastamise koht


ma ei tea, kas te märganud olete, aga et üldiselt ei kirjuta ma midagi filmidest ega raamatutest peale vihjamise, et nii ühte kui teist tarbin?

põhjus on lihtne. minu arvamus neist teemadest on tihti erakordselt ebaortodoksne. noh – ja, vaadake – Intelligentsed Inimesed arvavad Kultuursetest Asjadest teatud kindlat moodi. sõnaga – kui tahad boheemide seltskonnas liikuda või muidu Intelligendi silti külge saada, passi peale, mida Tunnustatud Targad arvavad ja siis kooga kaasa. soovitavalt võiks juures olla ka nihilistlik ja eksistentsialistlik hoiak, siis võib kindel olla, et Intelligents ja Kultuursus kõrvadest välja tilgub. aga mida iganes sa teed – ära jumala eest leia teostest midagi endale, muidu šokeerid Kultuurseid Inimesi.

kuna aga mind Intelligentse Inimese tiitli saamine ei ähvarda, on mul vabadus ‘sügisballist’ oma arvamust omada. muidu liigub selle kohta ringi ju kaks aktsepteeritud arvamusavaldust – 1) viimase pääl, Kõrge Kunst, auhinnad, bläbläblä, 2) täielik pask. minul on kolmas arvamus.

esiteks see, et Kõrget Kunsti ma ei jaga, aga paadunud visuaal minus saab pika pai ja hakkab nurruma seda vaadates. aga peamine osa – see film on suurepärane komöödia. see on üks neid teoseid, mida ma vaatan siis, kui masendus ründab ja seda on vaja ära ajada.

jah, ma saan suurepäraselt aru, kus Intelligentsed Inimesed neid meeletuid Väikese Inimese lootusetu ja mõttetu elu jnejnejne kohti leiavad, ega ma pime ole. lihtsalt et kõik see lootusetus ja mõttetus tuleneb täiesti ühemõtteliselt tegelaste endi piiratusest, lollusest ja egomängudest. minu jaoks on film kui ood mayale, illusioonile. ja meeldetuletus, et ei ole vaja end nii tõsiselt võtta. sõnaga – manifesteerime ise endale proleemid, muidu hakkab igav. kui probleemid käes, siis saame rõõmsalt nende käes kannatada. sest vaid nii tunneme end elavana.

ja vähemalt mind ajab selline tõdemus küll naerma…

sisuliselt võtab minu jaoks filmi kokku lause, mida ma päris täpselt tsiteerida ei mäleta, aga kus theo grupikapartnerid lõmpsivad midagi stiilis: ‘kui meil aega üle jääb, eks me haletseme sind kah’.

no täpselt!


nojah. unusta veel parool postitusele peale panna – hakkad kohe blogimaailmas rekordeid lööma. nüüd on nagu hilja juba viga parandada, nii et las jääda.

muidu aga sai isale lubatud maja ja peni valvata, kui too suusatama läheb, nii et eks ma teen selle ära, jõulukingina vainii, sest et lubadusi tuleb pidada. niisiis kolistasin täna talvises suvepealinnas ringi. hea rahulik käia, keegi ei seganud, kuivõrd selline pisike 70kilone kutsa nööri otsas hoiab igaühe eemal 😛 . pisi-kutsal oli kah hea meel, kuivõrd nii pikka tiiru pole ta vist ammu käia saanud.

mina aga sain mere ääres mõtteid tuulutada. ja nüüd otsin ma seda kohta, kus haiget tegev asi hakkab tunduma absurdne. ajalugu näitab, et teema on enda jaoks lahendatud siis, kui traagika muutub tragikoomiliseks. siis, kui lihtsalt irvitad olukorda. küll see koht tuleb, ma vist sain juba sabaotsa kätte.

mul on selline tunne nagu pärast pikka väljahingamist, kui sissehingamine pole veel alanud. kõik seisab ja kõik on ootel. sissehingamine tuleb paratamatult, aga ma ootan sellega veel pisut, sest tean, et hetke pärast on see praegune paus unustatud. nagu seda poleks iial olnudki.

… ja unenäod on mul eriti jaburaks läinud
—————————

tänane gruuv on muidu led zeppelin – the crunge

kusjuures ma tglt ei kuula ‘houses of the holy’t’, lihtsalt kuidagi sattunud sama albumi lood järjestikustel päeval kõrva.


iseenesest on mulle silma torganud üks viimase kuu-pooleteise fenomen – mingi murranguliste muutuste aeg on vist käimas. ikka väga väga mitmed inimesed on jõudnud mingisse sellisesse punkti, kus vaadatakse üle enda identiteet ja rollid, põetakse ehk natuke – ning proovitakse siis uut, tihtipeale lausa vastandlikku. neid inimesi on tõesti väga mitmeid. on mul luulud või on seda veel keegi märganud? tähtede seis mingi?


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.