Monthly Archives: veebruar 2009

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

kaks päeva kummitas hullumeelselt mozarti reekviemist lacrimosa, eriti tenoripartii. kuna pidev matusemeeleolu tüütas pikapeale ära, proovisin midagi muud kuulata, et antud laulu peast välja saada. tegevus oli edukas. lacrimosa enam ei kummita. nüüd kummitab mozarti suurest missast gloria… ikka tenoripartii.

GLOOOOOOOria in excelsis, in excelsis, in excelsis, in exce-eeee-eeee-eeeeeee-eeel-sis..

ja ainult see üks koht…

saatanast on need, kes juutuubi panevad klassikalist muusikat koos noodiga… ammuse koorilauljana kuulen ma küll muusikat kuidagi tervikharmoonia ja eraldi partiidena korraga (seda on keeruline seletada), aga ilma noodita mul tõenäoliselt siiski ühe partii kaupa laulu kummitama ei õnnestuks saada.

mida teha, et lugu peast välja saada?

GLOOOOOria in excelsis…


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

mul on elu aeg olnud mingi tassiteema. alati on mul olnud Minu Oma Tass, kõige lemmikum, oma Looga ja selline, mida keegi teine kasutada ei tohi. ja kui ma oma tassi kasutada pakun, on see suur tähelepanuavaldus ja muidu Eriline Asi.

novat. aga nüüd on niuniuniu. minu aastaid tagasi saksamaalt toodud lemmiktass (Tee)Lähker on vanaks jäänud. sügisel heitis näiteks kõrva peast. ei kukkunud maha, lihtsalt niisama jäi mulle tassikõrv pihku. praegu teed juues vaatasin, et on ainult aja küsimus, millal ta pooleks laguneb. pragu, mida ta ammu ajab, on juba üle terve tassi jooksnud.

nii et küsimus – kust saaksin uue tassi? korraliku ja suure, sest mingite pisikeste kruusidega pole mõtet üldse jamada… mida saab vajadusel kausina kasutada? isikupärase ja iseloomuga?

veebruar-095


eile arvas nodsu, et ‘elu on lill ja batsill’ olla hea lause ‘elu on lill ja päike’ asemel. lubasin selle uueks motoks võtta – ja ongi käes. batsill, tähendab, sest et lill on elu niigi…

sedasorti viirus, et nagu oleks külma saanud, aga keha ei suuda otsustada, kuhu suunata… mandlid natuke üleval, põis natuke ärritunud, nina natuke tatine, kurk natuke valus, natuke iiveldab, pea natuke valutab ja natuke on palavik. aga kõike piisavalt vähe, et mitte isegi väga tõsiselt võtta.

e. : jah, mul on ilmselt sama viirus. ta ei suuda ka otsustada, et kas mul on kopsupõletk, iiveldus või räme peavalu ja siis teeb igat asja natuke…  mis kõik on parajalt väsitav
mina: justjust, sama asi 🙂
viiruse nimi on natuke-gripp

ma võtan natuke haiguspäevi igatahes.


kaks päeva sai soomes käidud. jumala tõsiselt sai tööd tehtud, kusjuures. peab ütlema, et sellise asjaga võib lausa ära harjuda, mulle ikka sobib intensiivne tegevus. lebo meeldib kah, aga ainult siis, kui see on teenitud puhkus. vastasel juhul on see jõu allasurumine, mis vähemalt minul muutub alati apaatiaks.

lõbusa osana õnnestus mul aga eile õhtul pärast päev läbi kestnud koosolekuid ja planeerimist lipsu-lõdvaks-laskmise-olengul ühestainsast klaasist veinist korralikult täis jääda. kusjuures ma olen elu aeg hästi alkoholi talunud. kakerdasin mööda helsingit hotelli poole, iPod peas ja lollakas irve näol. samas on see ju tore – milline kokkuhoid! 😀


einoh, äge. ma olen nüüd, vanuigi, kah teada saanud, mida tähendab reisipalavik. magama ei suuda jääda, kuigi tglt olen välja magamata ja pealegi on vara-vara vaja ärgata. nüüd ajan endal hoopis sterotetrist mängides silmi krilli…

ja veel – kui kaua teil läheb enne, kui suudate delfiine näha? 😛


viimastel päevadel on mu elu muusikaliseks taustaks mänginud kate bush. üks kahest artistist, kelle videote peale mul lapsepõlves suured traumad ja õudusunenäod olid. teine oli peter gabriel (diggin’ in the dirt… ojaa…)

kate bush – running up that hill


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.