eks aeg-ajalt kummitavad kõigil mingid lood. minul on viimasel ajal asi päris hirmsaks läinud. kellegi suvalise lause peale tuleb mingi lugu ja kukub peas ketrama. ning ära enam ei lähe. tööl on toakaaslane selles mõttes ammendamatu varasalv. ükskord temaga lobisedes tuli iga ta lause peale mingi laul. no nt maksis g. arved ära ja ütleb: ‘no saad aru, kõik raha läinud, peod on täitsa tühjad!’, mispeale hakkas graps mu ajusopis laulma: ‘mul jällegi… on ainult tüh-jad pi-hud…’.
teise inimese jutule käiv muusikaline vastukaja on veel hea variant, vahel tulevad täiesti suvalisest kohast mingid laulud. kolmas e. naerab juba ammu, et need on Vaimu vihjed tegelikult. selles mõttes, et kuna ma auditiivset osa eriti ei kasuta, on sealtkaudu hea sõnumeid saata, esiteks kanal puhas, teiseks ei oska ma selle blokeerimiseks midagi ette võtta, visuaalne kanal on palju kontrollitavam…
see, et mul iga õnnestumise peale GLOOOOOria peas mängima hakkab, on juba tavaline asi. aga viimati hakkas tööl arvuti taga klõbistades peas mängima: ’iii-gas…. töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb, üks suhkrutükk, mis teeb, üks suhkrutükk, mis teeb… igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb… pipratera ma-gu-saks!’. no… eksole… pole just normaalne kummitus… ei osanud kuidagi i-d ega a-d öelda selle peale, kuni kolmas e. muigas, et maicvake ju. suhkrutükk tööl. eksole. khämm.
novat.
aga nüüd natuke aega tagasi ütles toakaaslane: ‘krt, saage aru, mul ei ole riista!!!’ (ei, ma ei seleta konteksti lahti 😛 ). seepeale läks peas klõpsti pleier käima ja mängima hakkas tormise ‘sampo tagumine’
…ei ole sepapajal paika… ei ole riista, ei ole lõõtsa… ei ole alasit, ei ahju… ei ole vasaragi varta… KÕLL! KÕLL!…
vähemalt on ‘sampo tagumine’ seitse ja pool minutit pikk.
käisin täna vanaemale sünnipäeva puhul lilli viimas. muuhulgas sai lellega tohutult intensiivselt vesteldud ja maailm ära parandatud. kui märke näete, siis teate, keda tänada. asi lõppes aga sellega, et lell tinistas kitarri ja me laulsime koos ‘norwegian woodi’. lell lubas mu näpu otsas poodi viia kitarri ostma ja isiklikult duurid selgeks õpetada (uuesti, sest kümme aastat tagasi ma tglt oskasin), kuna see pidi häbiasi olema, et ma ise pilli ei mängi ega laula.
kusjuures see on teine kord kahe nädala jooksul, kus väidetakse, et ma peaksin laulmisega tõsiselt tegelema…
mina ei tea, mida see aeg täna tegi, aga kl 12 oli mul kindel tunne, et kell on vähemalt 15. ilmselt on see töörügamisest. lugesin päeva lõpus saadetud-saadud meilide arvu kokku ja ahmisin õhku natuke. lisaks veel telefonikõnelused, üh ja projektipartnerite peetimised, loominguline lähenemine eelarvele, töödeplaanile jne. sellist töötegemist pole ammu nähtud.
mina otsustasin, et nii kui kell 17 saab, kukub mul pastakas lauale ja arvuti läheb kinni ja nädalavahetus saabub. olgu, nüüd on kaheksa minutit üle läinud, aga noh.
õhtul e. (see neljas) mu clive oweni peale suud vesistama. ma leian, et olen selle ära teeninud küll. hullumeelse nädala lõpuks puhas silmailu, ärrrrrrrrrrrrrrrrrr 🙂
nädalavahetus algas… NÜÜD!
kõndisin täna reipal sammul kodu poole, kui juhuslikult vaatasin ülespoole ja püüdsin ühe aknal istuva kassi pilgu kinni. jäin selle peale nagu naelutatult seisma ning nii me siis pidasimegi jõllitamisvõistlust. oma kaks-kolm minutit kindlasti. alla andsin mina, sest taipasin, et ilmselt võime viimsepäeva laupäevani jääda jõllitama sinna, aga ma võiks siiski koju minna, mitte lihtsalt keset tänavat suvalisse aknasse jõllitada. seda enam, et mida küll NORMAALSED inimesed arvaksid, eksole…
mind (ja mitte ainult) on ammuilma hämmastanud minu multi-taskingu võime. selles mõttes, et alati just siis, kui tööd on kõige rohkem ja ma seda tõesti ka teen, ajan samal ajal maha kõige intensiivsemad erajutud, otsin mingit kodu jaoks vajalikku infot ja olen muidu asjalik. kui eriti midagi ei tee, ei tee nagu üldse.
täna olen jõudnud tulekahju kustutamise kõrval teha tõelist mõttetööd, ümberarvutusi, pidada vahetusorganisatsiooniga telefonikõnelusi ning tellida endale internetist ilusad kevadkingad…
sellega seoses… mehed võivad nüüd sissekande lõpetatuks lugeda. sest et edasi tuleb tõeline naistekas 😛
need, kel pikasääreliste saabastega on mingi jama, kas sääred liiga peened või jämedad, on abiks leht DUOboots. ühtlasi leiab sealt keni kingi kah. ka laiale liistule. minul on korralikud maanaise sääred alati olnud, ka saledana (juba vana-vanaema ei pidanud kiigele minnes iial õlgi sukkade sisse toppima), seega on see üks tänuväärt koht. eriti kui arvestada, et minus elab pisikene carrie bradshaw, kingafetišist.
internetis on veel toredaid kohti. näiteks on eesti pesuimportijad miskipärast veendunud, et eestis üle dd-korvilisi naisi pole või kui, siis kannavad nad ainult rasestumisvastast pesu. mina isiklikult oskan hetkeliselt üles lugeda 15 üle dd-korvilist naist, neist ainult neli ülekaalulised, kaks on lausa alakaalus, ülejäänud täiesti normaalsed ja sugugi mitte üüratu büstiga, vaid lihtsalt normaalse naise kujuga naised… see, et 70% c-korvi kandjatest peaks kandma vähemalt dd-d ning et seda väärarvamust veel ajakirjanduseski serveeritakse (kanal2 telelõik tuleb meelde, kus pino käis naistele ‘silma järgi’ kopserit ostmas… ja kus totaalset jama aeti), on juba teine ja väga pikk teema, mida ma igaks juhuks ette ei võta, kuna see on üks garanteeritud mooduseid mind vahutama saada…
iiigatahes. bravissimot vist teatakse niigi… aga brastoppi juba vähem. soovitan siiski soojalt. kui peale passida, saab toredaid diile. ja ilusat pesu kanda. mitte-rasestumisvastast, sealjuures. muuseas, bravissimost tasub kleite ja särke kah osta, mõõdutabel on väga adekvaatne. ja millal sina, suurerinnaline, said viimati poest särgi, mis oli korraga paras nii rinnast kui taljest?
… ja sellega on reklaamiminutid läbi ning aeg töhe tagasi sukelduda. kena päeva teile!
eip. mul ei ole vaja muretseda, et vanaks olen jäänud, nagu eelmise loo kommentaaris kurtsin. lõppeks olen ma juba kolm kuud ehtsa pubeka kombel natuke armunud. tänagi punastasin ja kihistasin nagu 15-aastane. vanainimesed küll nii ei tee…
kevad on!
ramloff kirjutab, et 27-aastaselt saab inimene vanaks. novat. seega jääb sel aastal mu sünnipäev ära, ma ei kavatsegi vanaks saada 😛 . i’m sticking to 26 (või kuidas see parafraseering täpselt olekski).
ramloff mainis ka, et vaimsust ei tohiks inimesele varastest 20ndates tutvustada, muidu jäävad sarved maha jooksmata… eipole nõus! eks see on sügavalt individuaalne, aga – ausalt – ma tegin sarvede mahajooksmise väga intensiivselt läbi 15-18-aastaselt. kõike sai tehtud alates… ee… aju mõjutavatest ainetest kuni väga… öö… alternatiivsete seksiseiklusteni välja. sai tõsiselt viinuškat visatud, mööda euroopat hääletatud, ööd läbi tantsitud… ausalt, mitte midagi ei ole tegemata jäänud. isegu bungy‘t olen hüpanud…
ainus, mis jäi tegemata, oli iseenda tundmaõppimine… nii et 20ndate alguses jõudsin selleni, et enam ei viitsi, ei näe mõtet laaberdada. been there, done that. ning vaimsus, mis mind tegelikult terve elu oli vaikselt taga ajanud, sai kätte.
olen ma siis tõesti liiga vara selleni jõudnud? vara vanaks jäänud? peaksin veel korra sellesse möllu sukelduma?
… ning samas on inimesi, kelle arvates ma pidada üks elusamaid inimesi üldse olema. inimene, kes armastab elu ja elamist.
põhikoolis oli meil vene keele õpetamise tase ülikõva. selle tulemusena oli mu passiivne keeleoskus toona päris hea. lugesin raamatuid, väga harva ainult sõnaraamatut vaadates. gümnaasiumis (mis siis, et eliit ja humanitaar) oli vene keel seevastu olematu, mille tulemusena läks kogu see passiivne oskus allamäge. aktiivselt pole ma iial vene keelt osanud, sest pole vaja olnud, lõuna-eestlase värk.
niisiis teadsin ma siiani, et oskan vene keeles ainult ja nitševo ne panimaju öelda ning et vihastades tuleb 11 aastat õpitu tagasi. tänane kogemus näitab, et ka vihastamata saab ressursile ligi. olgu, ma ei ole üritanud kellegagi metafüüsikast vms rääkida, ikka lihtsaid asju ainult. aga hämmastav on see, et kui mitte väga vahele segada ajule, s.t. üritada tõlkida, vaid lihtsalt rääkida, tulevad pidevalt suust sellised väljendid ja sõnad, millest tean kohe, et on õiged, aga pole õrna aimugi, kust pärit või et ma neid üldse teadnud olen.
aju peidab endas ikka hämmastavaid asju… iseküsimus, kuidas ligi saada.
pärast terve päev peetud koosolekuid läksin tuppa, toetasin end korraks voodile… ja järgmine teadvustatud hetk oli kaks tundi hiljem, kui täpselt samas asendis silmad avasin, perfektne, nagu sirkliga tõmmatud märg ümmargune laik põse all ja jalad üle voodi ääre rippumas, kingadki veel jalas.
teised pidid veel ukse peale koputama, kui linna peale hakkavad minema. olen kindel, et nad tegidki seda – ma lihtsalt ei kuulnud.
ütlesin ju, et töötegemine põhjustab stressi. sellist black-outi pole küll varem olnud…
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 