mingil siiani arusaamatul põhjusel on veega kokkupuude, olgu see visuaalne, heliline või kinesteetiline, mulle alati rahustavalt ja tüünekstegevalt mõjunud. korduvalt olen sügavmustas masenduses läinud mere või jõe äärde või ka ujulasse – ning ära tulen, olles leebe kui lilleke. samamoodi olen end korduvalt ägedatest emotsioonidest välja toonud lihtsalt endale kolm pangetäit jääkülma vett pähe valades (kui võte meelde tuleb, see tähendab – seda juhtub emotsiooni sees olles harva, muidugi). enne esimest valamist on jube, aga tõesti lõikab see emotsiooni läbi nagu niidetult. midagi nii… vaikset ja enesessetõmbunut on vees ja selle liikumises.
mõnda aega olen kaks-kolm korda nädalas ujumas käinud, ostsin endale 10x kaardi ja puha. kevadel-suvel on ujulas hea käia – rahvast on üsna vähe, sageli saan uhkes üksinduses oma rajal mulistada. täna taipasingi järsku, miks antud ala mulle nii meeldib.
ujumas ei käi ma trenni pärast. tegelikult on sõna ‘trenn’ minu jaoks niivõrd negatiivse alatooniga, et sel hetkel, kui hakkan mõnest oma füüsilisest harrastusest selle sõnaga mõtlema, kaotab ta kohe oma võlu mu jaoks. kõhutantsus käin ma samuti ‘tantsimas’, ‘kõhtu keerutamas’, ‘pekki võdistamas’ või ‘hobitsemas’… aga jumala eest mitte ‘trennis’ 😛 . ujumise-mulistamisega samamoodi. pulsimõõtja on mul peal küll ning ma ka jälgin seda poole silmaga, aga kulutatud kalorid ning muud toredad füüsilise koormusega kaasnevad nüansid on… ee… lisaboonuseks.
ujumas käin seepärast, et ma lähen seda tehes meditatiivsesse seisundisse*. vaatan musta joont basseinipõhjas, kuulan oma rütmilist sissehingamist ja väljahingamise-mulinat, jälgin lööke-tõmbeid ja lõdvestan lihaseid, mida hetkel otseselt vaja kasutada pole**. ning ei mõtle midagi. mitte-mitte midagi. tähelepanu on lõdvestunud ja laiali – mis juhtub paratamatult, kui korraga mitut asja silmas pidada. sisuliselt ma mediteerin see tund aega, mis basseinis veedan.
pole siis imestada, et üks sõber kunagi lõõpis, kuidas mul olla täpselt ühesugune õnnis nägu neljal juhul – kui olen: a) just korralikult ärarahuldatud, b) värskelt tulnud massaažist, c) käinud seal, kus ma vahel käin Õpetust saamas, d) tulnud ujumast. vahet pidi tegema juuste niiskuse/õlisuse ja soengu ning selle järgi, kas ninal on ujumisprillide jäljed näha.
eks ta ole – ühed õndsusesse viivad asjad kõik…
* kui kõrvalrajal just neetult ilusat meest pole, kel järel ujuda tuleb, muidugi 😛
** et keha liigutades pingutada ainult neid lihaseid, mis hetkel töös ning ülejäänusid lõdvestada, õppisin, muuseas, ära alles hatha joogat tehes omal ajal. teeb ka muud füüsilised tegevused lihtsamaks. soovitan.
teile ka teadmiseks:
maicvake: sain just VALGUSTUSE
e.: oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
maicvake: oma tööga
e.: kas ma tulen su juurde nüüd palverännakuid tegema, oo Valgustunu?
maicvake: jah
e.: aga Mis On Elu Mõte, oo Valgustunu?
maicvake: filament bulking
… ja mina olen prohvet 😛
mul ei ole puhast punast kriiti! paberite järgi “punane” on tegelikult oranžikas. kuid just puhta punase (ja veinipunase) vajadus karjub näkku jumalanna portreel… kuhu see kõlbab – manipura ilma punaseta?! skandaal!!!
nii et andke mulle punast! punast! puuunaaaaast!!!
(muidu on siit hästi näha, mis juhtub, kui inimesele titena liiga palju psühhedeeliat näidata.)
lohe, kes arvab, et on sisalik ja proovib end kivi alla peita… ja siis imestab, miks kõik teda ikkagi näevad… sest et tegelikult on ta väike ja – eelkõige – väga märkamatu.
————-
edit:
e. (see teine): Draakonite puhul peab tarvitama äärmist ettevaatust, et nood elajad teil pead ära ei kaksaks, kuigi nad seda ehk hellusest teevad… 😀
minu ratas, mis mind üle kümne aasta truult teeninud, varastati ära. olgu rahu temaga…
nüüd oleks vaja uut. esiteks on aga masu ning teiseks võiks olla öko… niisiis – kui kellelgi on üle heas korras naistekas, soovitavalt linnaratas, võib olla ka maastikuratas, mille mõistliku hinna eest tahaks maha müüa (tasuta võtan ka), siis mottetuse.jumalanna@gmail.com peale või kommentaaridesse võib jätta oma pakkumise 🙂
aitäääh!
aa… raami suurust ei oska öelda, aga 170 cm pikkune mina võiks peale mahtuda
hiljuti oli ühes blogis sissekanne*, mis tõi mulle pealkirjas mainitud teema meelde.
mina olen paks naine. mitte 50-kilone tipsu, kes suure surmaga leiab oma kõhu pealt paar nahavolti ning siis halab, kui paks ta on; mitte 5-kilo-ülekaalus-paks… vaid igasuguste mõõdupuude järgi ning väga ühemõtteliselt. see on selline objektiivne fakt, mida näitab nii mõõdulint, peegel kui kaal – olen paks naine. ruubensliku kehaga, kui eufemistlikult öelda 🙂
samas – teate – ma armastan oma keha. sest et… minu keha on minu keha. iga viimane kui tema gramm on ilus ja täiuslik. minu hinge kodu. loomulikult oleksin ma ilusam, kui oleksin oluliselt kergem. tervislikum oleks kah. riideidki oleks lihtsam leida…
lihtsalt et ‘sale on parem’ ei tähenda automaatselt ‘paksuna pean end vihkama’.
samas pole ma oma keha sugugi alati armastanud, tegelikult olin varases pubekaeas hoopis anorektik. v-o sellest läbi käimine ongi praeguse leppimise alus? ma mäletan toonast väärastunud minapilti hästi ning ka seda, kuidas siis mõtlesin… iga kell eelistan olla pigem praeguses suuruses kui nutta iga suutäie pärast, tundes pea füüsiliselt, kuidas rasv kõhule ladestub…
ilmselt on oma keha armastama õppimisel olnud kasuks ka fakt, et geenide, s.t. kehatüübiga on mul väga vedanud. nimelt võtan ma alla ja juurde väga ühtlaselt, mistõttu olen ma igas kaalus põhimõtteliselt ühe kujuga, lihtsalt vastavalt laiem või õhem. alati ja igas kaalus on mul selgelt eristuv talje ning sentimeetri pealt sama rinna- ja puusaümbermõõt.
samas – teate, vahet pole. mul on üks sõber, kellega koos pildistame vahel akte – kui saame kätte kellegi, kes julgeb, muidugi. õnneks vaimlejad üldiselt julgevad – nood ei karda midagi… või kui, siis teevad asja praktikana 😛 . ning – ausalt – ma ei ole veel näinud ainsatki koledat inimest. ükskõik, mis vanuses, ükskõik, millises suuruses, ükskõik, millise kujuga… oma osa, miks ma ei suuda kedagi koledana näha, on põhjuses, miks üldse akte fännan… alasti keha on aus ja puhas… ja haavatav – ning seetõttu väga usaldav… ja selles ongi ilu!
oma keha hakkasingi tõeliselt armastama koos kõigi tema vigadega pärast aktimodelliks käimist. ülikooli ajal. maalidele 🙂 . hiljem on mind ka fotole püütud, kusjuures parim pilt (mida mul endal kahjuks polegi), on tehtud minu teadmata – selja tagant, kui hommikul akent avasin… ka on mulle sattunud paar… ee… sõpra… kes on mu keha kiitnud ja ülistanud. ning, ei, ma ei räägi bbw fännidest (nood on minu jaoks lihtsalt pisut perverssed).
ei ole võimalik vihata oma keha, kui seda on nii kaunina nähtud… ja näidatud.
seepärast… kuna mul siin mõnigi sõbranna või hea tuttav… objektiivses mõttes minust kindlasti ilusamad… on hakanud oma keha ja välimuse pärast põdema… vahel nii, et seda on valus vaadata… siis, ausalt, mul on vahel tunne, et otsi või oma vanad… ee… sõbrad üles ja laena ükshaaval põdejatele naistele välja 🙂
* kuna see on nüüdseks kustutatud, eeldan, et parem on mitte viidata ka blogile. samas peaks blogiomanik mu lugeja olema, nii et – ütle, kui viidet endale soovid…
ujumisprillid on head kahel põhjusel: 1) kloorivesi ei lähe silma, seega ei pea pärast ujulaskäiku jänest mängima, 2) näeb vee all selgelt. ma ei teagi, kumb efekt mõnusam on…
täna sain hakkama tehnilises mõttes ilmselt oma ajaloo kõige parema ümberpöörde ja äratõukega üldse… ning see läks raisku. lastes end liuglema ning vaadates alla basseini põhja (nagu peab, eksole – voolujoonelisus ju!) nägin just parasjagu rahulikult kaadrisse ujuvaid akvalangidega tüüpe (sukeldujate kursused olid parasjagu). see oli nii ootamatu, et hakkasin irvitama ning oleks napilt sinnasamasse ära uppunud. ühtlasi avastasin, et psühholoogiliset on neetult keeruline kellegi kohal ujuda. väga… alasti… tunne.
muidu aga tänane beibäde tarkusetera… trennile mõjub neetult hästi, kui kõrvalrajal mulistab raudse kanniga kena mees – eriti, kui ta ujub õige pisut kiiremini kui ma muidu teeks… jaa…
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 