… loodetavasti on tiiud nüüd vihjest aru saanud ja võib jälle normaalsetel radadel jätkata. teema lõpetuseks ütlen kohe ära, et ma ei kavatsegi toredat inimest mängida ega eetiliseks hakata, vähemalt mitte tiiude mõistes. seega, kui keegi veel üritab mu elu elama hakata, mu motiive aimata või mõtteid pähe toppida, ei kavatse ma teid eemale pekstes vahendeid valida ega jõudu doseerida. see siin oli hoiatus ja rohkem neid ei tule. arvestatagu. või siis ärgu arvestatagu – oma asi.
aga kui nüüd asjast rääkida, siis on suvi kätte jõudnud. puhkust mul pole (ega sel suvel tule), aga see-eest on nädalavahed, jaan ja muud sedasorti asjad nii mõnusalt sattunud, et sisuliselt olen ikkagi kaks nädalat puhanud. ning sellest ka viimast võtnud. hetkel lesin alasti kõhuli voodi peal, üleni päikesepõletust jahutavat kreemi täis mätserdatud. neetud punapea-nahk*, ma ütlen…
aga mõnus on olnud.
näiteks ehmatasin esiteks ise poolsurnuks, teiseks viisin ühe mehe infarkti äärele. nimelt läksin jaanikuks oma sõbrannale maakoju külla ning sinna ilmus ka ta vend täiesti etteteatamata. teise päeva hommikul jõudis meile järsku kohale, et me oleme teineteisele umbes aasta aega kirju kirjutanud, mingitel ajajärkudel kolm kirja päevas. igasugustel vaimsetel teemadel, eksole, ärge saage valesti aru. lihtsalt et me polnud kunagi nimesid-pilte vahetanud… jutu sees mingid detailid viisid meid äratundmiseni… eesti on väike!
muidu olen aga viimase kahe päeva jooksul kaotanud oma peipsi-süütuse (jaa, vesi on soe!), uhanud suitsulatikat keresse, pistnud nahka esimesed metsmaasikad (neist kaks olid isegi küpsed), istunud tundide viisi saunas, peksnud maicvakest kadakavihaga nõnda, et tollel olid täna hommikulgi jäljed selja peal näha. ning – mis peamine – mulistanud-mulistanud-mulistanud.
me tegime maicvakesega erinevaid mulistamis-võistluseid. noh, et kes jõuab kauem hinge kinni hoida vee all (me oleme mõlemad suitsetajad, eksole). ja siis igasugused trikid, mida vees teha saab. kukerpallidest ja kujundujumisest ‘free willy!’ ujumisstiilini.
tore, kui su sõber on kalake (juhul, kui sa ise oled vähjake, eksole). mõttes, et ma pole vist 15 aastat kellegagi vees nii pikalt lihtsalt lolli mänginud. täitsa niisama. keegi teine ei viitsi vees niisama mulistada lihtsalt…
meiki ega soengut pole ma viitsinud juba kolm päeva teha, sest mis sa ikka meigid, kui hiljemalt tunni aja pärast maha ujud selle.
rahvuspapud sain kätte ning, nagu pildiltki ilmneb, olen nad juba põhjalikult sisse trööbanud:
ausõna, nädalavahetuseks pesen nad ära, sest siis tuleb laulupidu, kus ma kavatsen kohal olla. mitte küll kaare all seekord, aga mis siis. oma vanale armule (loe: endisele koorile) lähen igal juhul rongkäiku näppu viskama ning platsil kavatsen kah täiest kõrist kaasa laulda. kõvasti ja… noh, valesti just mitte, aga mitte-meloodia-partiid, nagu aldil kipub olema.
head suve teilegi!
*mina ise ei ole loomulik punapea, vaid kastanpruun (kuigi punane läige on selgelt sees). aga kui isal veel juuksed peas olid, siis tema oli küll roostekarva ruuge peaga. otseloomulikult sain ma geenidega just tema roosa-tedretäpilise-sünnimärgilise, mitte ema kuldpruuniks päevituva naha. murphy.
olles juba teist nädalat järjest MBTI tüüpide foorumis istunud ja lugenud, olen kaotanud igasugused illusioonid sellest, et ma võiksin olla kuidagimoodi eriline. mõttes, et tavaelus tundub mulle endale tihti, et ma pean olema sõna otseses mõttes kuu pealt kukkunud, kuna on mingid teemad, kus ma lihtsalt mõtlen absoluutselt teisiti kui rõhuv osa inimestest ning ma ei saa aru, kuidas esiteks teised nii ei mõtle ja teiseks – kuidas nad aru ei saa minu mõtteloogikast. miks mulle pannakse tihti pähe mingeid mõtteid või motiive, mida pole olnud ega tulegi.
sõnaga – mul pole mingit mõtet blogi pidada. keda mu mõtted huvitavad, lugegu, mida ENTP-d kirjutavad NT-de foorumis. ma kirjutaks siia niikuinii sama juttu, aga topelt pole ju mõtet.
olles eelmise sissekande küsimust arutanud mitme inimesega, oleme jõudnud järeldusele, et sekkumine (vastandina juhendamisele)* tuleneb kanaemandusest. inimese tõesti väga heatahtlikust soovist ning hoolivusest teist halvast eemal hoida iga hinnaga, sealjuures mitte arvestades teise vaba tahet, kui selle kasutamine viib tema arusaamade järgi (ning ehk tõesti ka objektiivselt) hävinguni. arusaadavatel põhjustel – motiiv on ju sama, väljendus ainult pisut rafineeritum – nimetasin sedasorti naised tiiudeks. kes ramloffi blogi kommentaare viimasel ajal lugenud, saab ilmselt aru…
tunnistan ausalt üles, et ma olen seda ise palju teinud: üritanud väevõimuga (aga heatahtlikult) teist muuta, asju ette teha, takistada jne. oi, ja kuidas veel. loomulikult oli see mu väljavõlutud õppevahend, kelle kaudu sain viimaks pihta, et seda esiteks et ei saa teha, teiseks et ei tohi. punkt. pärast äratundmist ja läbitajumist näen ma sedasorti motiivi vägivaldsena. ei, mitte ründavana (mis eeldab minu arusaamist mööda negatiivset motiivi), vaid justnimelt vägivaldsena – teist ja teise tahet mitte arvestavana, teise vabaduse mittemillekski pidamisena. teiseks on see üheselt kaitstava ja ta mõistuse alahindamine. kolmas faktor, mida ma siin selgelt tajun, on usalduse puudus.
kuna mul endal lapsi pole, siis olen täna vaimseid emmesid piinanud. et nad räägiksid mulle, kuidas vabaksandmine täpselt käib. see pidada üks kõige keerulisemaid praktikaid üldse olema just oma lapsega. nii nad räägivad. küsisin, et kui nende laps selgelt lõhub ennast ning on võtnud otsejoones enesehävitusliku tee… kuidas nad siis suudavad mitte sekkuda… ning, ohoo, astroloom sõnastas asja täpselt ära (nagu ta ikka kipub tegema):
See tähendab üksiti seda, et tal on juba meeleheitlik hirm, et teda ei usaldata ja et ta tegelikult ei usalda seepärast ennast ning teeb seepärast meeleheitliku katse seda endale ja sulle tõestada – hüppab nö. pea ees musta auku, et seda sellises äärmuslikus väljenduses leida.
mõelge selle peale.
* mõlemate sõnade tähendus antud kontekstis on defineeritud eelmises sissekandes.
selline teoreetiline ja põhimõtteline.
kui sa näed selgelt, et keegi jookseb ummisjalu kuristiku poole. ja on ka selge, et kui ta sinna kukub, siis on asi ikka kas vähemalt korralik tagasilöök, mis muudab olematuks inimese eelneva väga pika töö või on lausa asi tõeliselt läbi. ning selle kukkumisega kaasneb palju valu nii inimesele endale kui tõenäoliselt ka ümbritsevatele… ja sul on tegelikult võime sellesse sekkuda, s.t. seda ära hoida… nt kuristikku eest tõstes või seina vahele ehitades või muudmoodi. reaalne võimalus ja oskus.
… siis kas on eetiline ja õige seda teha, s.t. sekkuda palumata – kellelgi peale Õpetaja?
… või on lubatav ainult kõrvaltvaatajana juhendada – nt kuristiku serva punaseid lipukesi ja keelumärke täis istutada, seista äärel ja öelda: ‘NB! ees kuristik’ või siis ka ‘juhuu, jookse siiapoole’… ja anda edasine vabaks, s.t. kui teine siiski edasi jookseb ja kukub, siis kukub ja hävib ja tema asi ja kurb küll.
ehk siis – kust jookseb piir? kas inimesel on õigus ja vabadus end hävitada nt puhtast irratsionaalsusest, kui ta a) seda tahab, b) ei suuda mõista tagajärgi, c) ei hooli?
s.t. suurema poindita, rohkem mõttekildude kogumiseks, et pärast asi ise kokku panna.
jälle istun tööajast ENTPde foorumis. ja hakka või ulguma… aga tuleb välja, et see ‘ma pean end alla suruma ja varjama, et olla aktsepteeritud, aga ma ei taha, seega parem hoian omaette’ on… ENTPlik.
seletati ka ära, et ekstravertsus algses jungi tähenduses ei ole tegelikult teiste inimestega suhtlemine ja nendest energia saamine (ramloff, pane ka tähele!), vaid et energiat saadakse välisest. punkt. et ENTP-d on ekstraverdid, kes sõltuvad välistest ideedest ja infost ning tunnevad, et on tühjad, kui uusi selleteemalisi stimulatsioone ei tule. bingo! lugege seda kirjeldust, siis saate aru. esmapilgul üsna klassikaliselt ekstravertne tekst, aga kui täpsemalt lugeda, siis ei ole seal tegelikult inimestest juttu… vaid just ideedest, soovist mõista… abstraktselt ’inimesi’ mõista, üsna antropoloogi moodi – ja mida ma kogu aeg räägin, et inimvaatlusi ning -katseid korraldan…
(endiselt – INTP kirjeldus sobib mulle kah, aga justnimelt ‘kah’ – ja rohkem siis, kui mul särava IQ päevad on 😛 )
——————————————-
lisaks lõike foorumist:
Ne is less about people more about random ideas, projects and invention. I was considered extroverted as a child but not now, like others have said, ENTPness is more socially accepted when suppressed, so meh, give up, shut up.
Ne on ekstravertne intuitiivsus, s.t. välismaailmast info kogumine intuitiivselt (vastandina ‘sensing’, s.t. viie meelega tajutavale). ENTP-del on see esmane eelistus (ja INTP-del teine)
Even when I’m hanging out with my friends, if I fully “let loose” I almost ALWAYS get weird stares or questioned.
It happens even when it comes down to the smallest things. For example, I’ll say how a certain thing that just happened reminds me of some other random thing, and I’ll get interrogated on how it relates and why I thought that. Then my reason is broken down into little bits to show me why it makes no sense.
……………..
With people like strangers I will never see again I am comfortable. I play a role. I play the 2D version of myself. Synarch-lite. All smiles and game questions about YOU. What do YOU do? Tell me about YOU.
When trying to make friends with new people, when trying to connect, I can become suddenly uncomfortable and quiet because I am so guarded. Because I have a hard time letting people see into my interior. Intimacy is hard to achieve for me and takes a lot of time and patience on the part of the other person because I am so timid when it comes to intimacy.
………………
Everything I’ve seen leads me to believe that Intuitive Extraverts, especially ENTxs are just very unsociable for Extraverts. This is largely because of the amounts of Intuitives and thus the amount of Intuitively geared conversations they’ll run into are just very rare in comparison to the amount of Sensor geared conversations that Sensing Extraverts will run into. The majority of people are interested in small talk and that stuff doesn’t interest ENTxs. This is compounded even more by the fact that unlike ENFxs, Extraverted Rationals don’t have an inherent interest in people and their values.
……………….
It’s similar for an ENTP in a room full of SF’s (who unfortunately tend to make up the majority of the population). If we don’t feel like taking part it doesn’t mean we’re more introverted, it just means we’re having trouble relating.
An ENTP cut off from other Ne individuals or even Ni individuals may appear introverted when really it’s just that no one around them is speaking their language. In such a situation it’s natural for a ENTP to withdraw and fall back on their secondary Ti function.
An explanation for why this seems to intensify as we age could simply be the frustration of continuously going out and trying to connect to people through Ne and continuously being shot down. A mentality develops:
“Why do I even bother going out or trying to spend time with people? I’m not like any of them and none of them get me! Everyone is so trivial!”
Ti on introverted thinking – ENTP-de teisane funktsioon (vastandina tundmisele)
thjaaa… ma olen siin mitu päeva süvenenud myers-briggsi isiksusetüüpide hingeellu. see on üks meerikamaal levinud, euroopas minu teada pigem kritiseeritud psühhotüübi teooria, kus inimesed jagatakse nelja skaala alusel 16 tüüpi. kui tahad oma tüüpi teada saada, võid teha lühikese eestikeelse testi siin, kui kannatad pärast kirjeldustes välja koostaja tobeda huumori, pesuehtsa misogüünia ning ilmselged eelarvamused ja erapoolikluse naiste suhtes (põmst on ta naiste kirjelduste järgi väga lihtne kindlaks teha ta enda tüüpi).
mina ise olen ENTP/INTP. seda on korduvalt mõõdetud igasugustel erinevatel viisidel – alates interneti naljatestidest lõpetades päris-psühholoogi juures tehtud päris-testiga, milles oli vist oma 800 küsimust. sealjuures on kaks skaalat, mis tulevad alati kuhugi ‘keskele’ – Ekstravertsuse-Introvertsuse ning kohaneja-otsustaja (ingliskeeli Perceiving-Judging). J-lõppu mul veel saada pole õnnestunud, küll aga on see esimene täht, nagu jumal juhatab. ma olen juba aru saanud, et vähemal määral sõltub E-I tulemus minu hetkelisest tujust, rohkemal määral aga küsimustiku koostajast.
üldse meeldib mulle alati igasuguseid teste väga teha, sest et nii põnev on ju küsimuste esitaja maailmakaarte tundma õppida. need on ikka väga läbinähtavad, eriti, kui omavahel on sõltuvusse pandud asju, mis ei pea sõltuvuses olema. näiteid? aga palun. viimati jooksis mul juhe vilinaga kokku kinnise küsimuse peale ‘kas sa arvestad otsuste vastuvõtmisel eetika ja tunnetega?’. minu vastus oleks, et eetikaga – jah, tunnetega – ei… mis tähendab, et kokku on mu vastus seega – ??? (ma vastasin lõpuks ‘ei’, sest nad mõõtsid antud küsimusega T-F skaalat ja olid toppinud eetika tunnete alla (nende maailmakaart). minu kaardil on eetika aga ratsionaalne, mõtteline…)
ots, mis mul aga ei muutu, on NT, mis asetab mu sujuvalt ratsionalistide hulka. jah, mina, tugevate tunnetega ja emotsioonidesse kaduja, olen ratsionalist. ei, ilma irooniata, tglt kah. asi selles, et emotsioonid võivad mul vägagi tihti üle pea käia, aga ma keeldun otsuseid vastu võtmast tunnetest või aktsepteerimast otsuseid, mis neist vastu võetud. tundeid ei saa usaldada, nad on igal juhul ajutised ja alati irratsionaalsed. mida ma tean suurepäraselt just seepärast, et nad mul tihti üle pea käivad. kogemuslik veendumus, lihtne.
surfates jõudsin ma ka foorumitesse, kus inimesed on end justnimelt tüübi järgi defineerinud ning ajavad seal juttu. ning, nuta või naera, aga ma oleksin nagu lõpuks avastanud kodu, kus on inimesed, kes mõtlevad nagu mina… ENTP-d, kes arutavad, kas on vaja teha pingutusi, et seltskonda sulanduda või siiski pole mõtet (ENTP-dele on iseloomulik, et nad ei saa üheski seltskonnas päris ‘omaks’, vaid jäävad alati natuke kõrvaltvaatajaks… ja see neid endid tavaliselt ei häirigi, vahel NF-binge’i peal ainult). või INTP naised, kes juurdlevad oma soolise identiteedi kriisi üle – et enda arvates on nad nagu vägagi heterod, aga naiste ja nende rollidega ei paista midagi eriti ühist olevat. ENTP-d, kes räägivad, et, jah, kebensit võib ikka teha ja armuda on ka tore, aga tõeliselt niidab jalust ainult keegi, kellega on põnev rääkida igal võimalikul ja võimatul teemal, eriti hea, kui ta veel vaielda oskab – kusjuures oluline pole, kumb vaidluse ‘võidab’, vaid see, et vaidluses peaks natuke pingutama (ja mida ma kogu aeg räägin ajuvõrgutajatest, kes ainsana mind tõeliselt nihelema panevad…)
… jnejnejne.
ühtlasi sain ma aru, et kui mu lugejate hulgas peaks olema keegi, kes MBTI tüüpidega tuttav on ning on mu blogi pikalt jälginud… tollele ei tohiks küll mu tüüp saladus olla. ma olen selle ikka lausa hõbekandikul serveerinud teile 🙂
kui viitsin jälle kirjutada, siis esitlen oma arvamust testidest-lahterdamistest ja sellest, kas need muudavad inimese mugavaks ja võtavad talt vajaduse end arendada või muuta. lühikokkuvõttena ütlen ära, et see, et sina muudmoodi teste teha või nende tulemusi vaadata ei oska, on loomulikult kurb ning mul on sinust ütlemata kahju, tglt kah, aga see pole ainuvõimalik viis ning seega, aitüma, aga pole vaja oma kaarte mulle pähe toppida, mul endal täitsa omad olemas.
see oli nüüd trailer. aga varsti jälle… tsau!
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 