esmaspäeval lõin hommikul kerge paanikaga silmad lahti, sest et taipasin, et ma ei teagi, mida teevad inimesed, kui nad parasjagu tööle ei lähe. see ei loe, et ma ju aastaid olen aktiivselt mittemillegagi tegelenud. nüüd on ju asi hoopis teistmoodi.
aga tegelikult pole sellist metsikut ringitraavimist, inimestega suhtlemist, plaanide pidamist, kultuuratsemist ja muidu aktiivset tegevust ikka ammu nähtud. ilmselt pean nädalavahetusel puhkusest puhkama…
viimaste nädalate jooksul on kuidagi väga imelik déjà vu tunne pidevalt. mitte sündmuste poolest, mitte ka nt emotsionaalselt. aga kuidagi… tunnetuslikult… oleks nagu ühe mitme aasta taguse augusti kordussaade… ja ma ei oska kuidagi seisukohta võtta…
muidu aga puhkus edeneb kenasti.
voodi kõrval olnud poolikult loetud raamatute hulk on kahanenud kaheni… kaheteistkümnelt – mul on nimelt komme korraga mitut raamatut lugeda…
national geographicu ja discovery dokumentaale vaadatud – kaheksa.
kinos käidud kordi – kaks.
ammu kadunud sõpru nähtud – kolm.
ja teisipäev alles lõppes… puhkus on tore!
video, mis kas 2006. a. päris lõpus või 2007. a. alguses oli VH1 nädala laul. tollest ajast on too ütlemata toredat muusikat tegev ning omapärase häälega tšikk mu kuulamisvarasse kuulunud.
muidu on mul aga loll komme laulusõnadele tavaliselt mitte mõelda. nad võivad mul isegi peas olla, ma võin kaasa laulda, aastaid, aga nt selle laulu sõnade tähendus jõudis alles täna kohale. pealegi teeb antud video minus elavale visuaalile pika pai. nii et tänase päeva gruuv:
regina spektor – fidelity
Korduva stressi sündroom
Teistega avestamine võib tekitada rohkelt stressi. Kui sa pidevalt teiste peale mõtled, siis võib sinust saada koduva stressi sündoomi ohver.
Väldi ohtu, mõeldes pidevalt ainult omakasu peale.
Stress kontoris
Kui sind tabab tööl stress, siis pole paremat lõdvestajat kui ravimtee. Valmista tee suures kruusis, lisa mõõdukalt mett ning seejärel vala sisu selle inimese arvutile, kes sulle pinda käis.
(A. Beaton. 2000. “Jamasuutra”)
… et ei tekiks kiusatust viimati mainitud teraapiavõtet kasutada, lähen esmaspäevast nädalaks puhkusele ning kavatsen kõik aja ainult magada. ajee!
ülimõnus. ning ei ole vaja viidata, et jälle prantslane. mis siis.
Saint Germain – So Flute
mulle endale tglt ei meeldi seda teha, aga no jälle ei oska ma muudmoodi, kui öelda, et üks mu omadusi on ikka väga ENTP, täpsemalt N. nimelt seoste leidmine, mida ma teen üsna automaatselt. kui S maailmavaade – nii vähe, kui ma aru saan – on enam-vähem, et asjad on nagu nad on, asja tähendus on see, mis ta paistab, siis N-i jaoks moodustub asja tähendus selle seostest teiste nähtustega, kontekstist. minu maailm koos kogu infoga on nagu üks suur võrk – teemad, kogemused ja nähtused seostuvad omavahel, info juurde kogunedes muutub kogu aeg ka kontekst, seega teema tähendus. elamine on nagu üks suur õppimine, infokillukeste kogumine ja pildi täiendamine. ehk seepärast muutuvad mu hinnangud teemadele ning arvamused asjadest mingi ajavahemiku tagant? kontekst on ju muutunud?
nagu enamikul nähtustest, nii on ka sel automaatsel seosteloomisel nii häid kui ka mitte-nii-häid külgi.
mitte-nii-hea külg – selleks, et hingerahus olla, peab minu jaoks olema pilt selge, moodustama mingi minu jaoks loogilise terviku. ei, mitte formaal- või matemaatilise loogikaga – selles mõttes “loogilise”, et asjad jooksevad, põhjus-tagajärjed on seletatavad, asjadel on põhjused ning olulistes küsimustes ei ole lahtisi otsi. et asjad klapivad. olgu või valesti seletatud – peaasi, et seletus paneb pildi kuidagi paika.
kui seda ei ole, muutun ma väga rahutuks ning hakkan ise seoseid leidma, n-ö punkte ühendama. see on tuntud ka kui oletamine. ajalugu näitab, et kui kaua oletada ning maailmast infot juurde koguda, saan viimaks mingi kokkukäiva pildi kokku kah (jälle – ei tea, kas õige, aga kuni ta kokku sobib, on mul rahu majas), aga see võib meeletumalt kaua aega võtta.
no hea näide on miski, mida on saanud pikemaajalised lugejad näha – nimelt teadagi-kelle (või täpsemalt siis tema illusiooni) teema. mul ei olnud mitte kunagi, ka mitte meie suhtlemise ajal, mingisugust arusaama sellest, kuidas tema asju nägi. niisiis pidin ma selle ise välja mõtlema – mis mul üle jäi 😛 . nii ma siis ketrasingi kogu aeg samade kohtade ümber, oletades üht teemat, kedrates uuesti, oletades teist – ja nii pidin ma kogu meie suhtluse (mida oli neetult palju) üle vaatama, katsetades tema poolele erinevaid asju. ma proovisin kohaldada omaenda mõttemaailma asjale – ja mitte miski ei sobinud! asjast hakkas mingi rahuldav pilt looma alles siis, kui õppisin, kuidas siseneda täiesti teise mõttemaailma… leida hoopis teised seosed ja motiivid… alles siis selgus järsku pilt – sest et olgu või teine kokkupanemise metoodika, pildi saab kokku ikka…
seda on olnud ikka ja jälle. ka täiesti suheteväliselt, tööasjus ning praktikatega. no näiteks tööl, kus ma sain motivatsiooni tagasi siis, kui Kunn isiklikult mulle ettevõtte visiooni ja tulevikuplaane tutvustas ning ma leidsin oma seni üksi nukralt õhus rippunud tööle järsku seosed ja konteksti.
noh ja nii edasi.
foorumis oli kunagi ilus ENTP-de mahajätmise juhend, mis kõlas põmst nii, et aja ja kõigi inimeste närvikulu kokkuhoiu mõttes võta see aeg ning seleta enda pool talle ära, võtku see või kaks nädalat ja tehku see talle sel hektel ükskõik kui palju haiget… sest et ENTP ei jäta niikuinii enne, kui ta saab pildi kokku. ta lihtsalt ei saa enne teemat jätta, see oleks tema jaoks täiesti loomuvastane ja teeks peaegu, et füüsiliselt haiget!
ma ütleks, et suurepärane illustratsioon, kehtib põmst kõige kohta, kus mul mingitki laadi segadus on.
ma olen hakanud nüüd, kus üks teatud r. on no nii S kui vähegi saab, õppima seda ‘asjad on nagu nad on’ suhtumist. neetult keeruline, ma ütlen… minu poolt on siis õppetund olnud mitte oletada, kuni ta pole öelnud… ja küsida siis, kui muudmoodi enam ei saa. teatud r. on muidugi natuke ka õppinud juba, et parem on mulle, kui ma küsin, kõik enda poolt otse ja omadega välja laduda (mida muidu naistega teha ei tohi tema väitel), sest ma võin tund aega nurga taga nutta küll, aga pärast on see-eest rahu majas ning teema ei tule enam iial üles… suhe on kompromisside kunst – kuidas arvestada teineteise omapäradega ning neile poolele teele vastu tulla…
mitte, et mul ta’ga mingi suhe oleks, me niisama, tglt ka, aga saate aru küll, mis ma mõtlen, eksole.
hea külg – seda sama seoste loomist kasutan ma ka õppimisel. NLP kursusel mudeldamist õppides soovisid teised minu õppimismeetodit näitevahendina kasutada, kuna erinevalt teistest oli mul alati meeles, mida varem räägiti ning asi selge, kuigi ma eraldi kodutööd ju otseselt ei teinud. tookord nimetasin selle ise makrameemudeliks. iga uus infokild saab millegi juba teadaolevaga (nt kogemused) seostatud, n-ö makrameele uus sõlm juurde tehtud. point on selles, et seose leidmisega asetub asi konteksti ning infokild ei lähe kaduma. mul ei ole mitte eraldi lahtrid ‘praktikad’, ‘nlp’, ‘elukogemused’, ‘ökovärk’, ‘töö’ – vaid kõik on üks suur tervik, üks suur võrk. ja maailma ämblikuvõrk muudkui kasvab…
minu suvehommikute tööle kõndimise laul. positiivne ja energiline, päeva algus saab kohe meeleolu kätte. eriti hea on loo outro.
Supergrass – Sun Hits The Sky
supergrass on üldse üks tore bänd. mul läheb neid vaadates-kuulates alati nägu naerule, sest neist õhkub sellist ulaka noormehe elurõõmu. nagu ka biitlitest kuni aastani 1965…
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 