soovitasin jankele kui avaliku esinemise… ee… huvilisele jaanuse blogi, sest et, noh, teema samasse jne.
J says:
et praegu kelkisid w
e. says:
ei, ma viitasin, et näe, siuke blogi ja et ma tean kirjutajat, s.t. minu soovitus juurde… et tegemist on kirjutajaga, kellest ma lugu pean ja kellest ma usun, et ta teab, mida räägib
J says:
tegelt kõlas see nii “vaata, millised asised tüübid mind koolitanud on, seega näe, kui asine mina ka olen”
e. says:
höhö, kullakene, ära nüüd projitseeri enda tundeid minu peale 😛
J says:
näe, nüüd sa minu poolt väljaöeldud sinu mõtteid tahad kaitseks minu peale projitseerida
e. says:
einoh, sina projitseerid praegu mulle praegu seda, et ma projitseerin sulle sinu väljaöeldud ja mulle projitseeritud mõtteid, eksole
J says:
na raske suga rääkida kui sa praegu aru ei saa, et mina räägin seda, mida sina projitseerid praegu, st et ma projitseerin sulle sinu väljaöeldud ja mulle projitseeritud mõtteid, eksole
e. says:
irw… vata, hea suhtlejana peaks janke teadma, et tema vastutab asja mulle selgeks tegemise eest, eksole… ja et sa peaksid olema piisavalt selge taibuga, et taibata, kuidas sa projitseerid mulle seda, et projitseerin sulle sinu poolt mulle projitseeritud projektsioone
(ot, krt, mul läks sassi vist)
J says:
heh heh
janket on tänuväärne msnis hoida, sest ma olen temaga saanud mitmeid endale kuidagi liigselt korda minevaid teemasid huumoriga üle võlli keerata ning siis naeruga neist üle saada. antud juhul tuli kasutusele Suurte Vaimlejate (k.a. minu) põhiargument “sa projitseerid enda tundeid mulle”. ja, noh, üle võlli keeratult on näha ka seda, milleni see viia võib 😛
wordpressi statistika järgi on siia jõudmiste otsingutest esikohal “otsin meest”.
samune, et… kullakene, siit ei saa.
ma võtsin putukatõrjevahendid kasutusele ning killisin liblikad ikkagi ära. pole vaja.
lause, milleni arheoloogiat harrastades jõudsin ja kust enam edasi ei saa, oli “niikuinii ei leia ma kunagi lähedust”. seesama, millest kahtlustan, et on emalt puhtal kujul üle võetud… kuigi vahet pole, kuskohast pärit – mina usun seda, lahendama pean ikka ühtmoodi. ma olen seda alati uskunud ja usun ka praegu.
minevikus on antud uskumus põhjustanud seda, et ma kas ei haara üldse asjast kinni või siis killin igasuguse teema ise väga efektiivselt ära.
seda, et ma ei haara, taipasin ükskord suvel, kui korraks oli väga emo hetk, et niuniu, miks mul mehi pole ümberringi… ning siis laksas, et vidamittu, mul on viimastel aastatel olnud alati mehed ümber. ja justnimelt “mehed” – mitmuses. muudkui aga vali välja ja areta teemat… aga mina lihtsalt ei haara, ei siruta kätt.
teema killimine käib tavaliselt meeldimis-faasis – siis, kui avastan, et mehe olemasolu on hakanud kuidagi rohkem korda minema kui suvalise toreda-sümpaatse inimese olemasolu. armumiseni on sealt veel väga suur jupp maad… vahel olen teinud inimkatseid ning lasknud keemial sealtmaalt edasi minna, aga varem või hiljem olen ikka hakanud rapsima, ära heitma, ära viskama, suhteid katkestama, käituma täiesti irratsionaalselt… mida lähemaks mees saab, seda suuremaks läheb minul paanika. sest et ma ju ei leia niikuinii kunagi lähedust, mis tähendab, et kui on lähenemine, on see igal juhul ajutine. näiline. minuga mängitakse ja tehakse õelat nalja. mulle tehakse igal juhul haiget. igal juhul. parem siis juba seda vältida ning teine kohe pikalt saata või eemale peletada. irratsionaalse käitumise peale lasebki iga normaalne mees jalga, kuigi mõnel ebaintelligentsemal võib selleks kaks aastat kuluda. aga sellega leiab ühtlasti kinnitust minu usk. mistõttu see ongi selline isetäitev ennustus. ma ei leia lähedust, ei saagi leida, sest ma ei usu, et see oleks võimalik.
mis kõik tähendab, et ma olin eile laus-paanikas ning tegin midagi, mis mind kaitseb, juhul, kui liblikadoonor lihtsalt mängib, s.t. sportlikust huvist asja ajab, aga… ei ole ilus, kui ta on siiras. minu usk on, et mängib, väga suur osa minust ütleb, et mängib… ja mingi osa ütleb, et ei mängi.
mina aga ei saa enam aru, kumb on intuitsioon ja kumb irratsionaalsus. aga fakt on, et intuitsiooni ignoreerimine pole iial midagi head kaasa toonud, seepärast kavatsen ma enne ükskõik, millise edasise sammu tegemist selle välja selgitada.
nii ma kaalungi juba kolm tundi, kas mitte liblikadoonorile kirjutada, et oli tore ja kena, aga meil ei tule suhtlemisest midagi välja ja las too teema jääda, lõpetame selle nalja ära. mõttes, et ega ma valetakski. fakt on, et kui ma oma usku ära ei lahenda, siis ei saagi midagi välja tulla, ma keeraks igasuguse vaba suhtlemise niikuinii pekki…
seoses liblikate aktiivse lennu ja paljunemisega olen viimastel päevadel tuhninud endas rohkem kui ikka väga pikal ajal. vana tõde, et enne ma end käsile ei võta, kui asi tõesti aktiivseks läheb. ja oh seda õudu, millist pahna mul ikka meesteteemaga välja tuleb! täiesti uskumatuid kontseptsioone ja veendumusi.
ei, ma ei räägi neist, mida kirjutanud olen. ma räägin neist, mis nende all.
kõige “toredam”, et ma usun ka neid kõiki. ma näen, et nad on jaburad, näen, et need ei kehti, näen, mida nende uskumine on põhjustanud, näen, mida edasi põhjustavad… ja ikka usun edasi.
aga paljud minevikuteemad on sellega igatahes väga loogiliseks muutunud.
muidu aga istusin täna maarjamäe memoriaalil soojas embuses ja vaatasin merd.seista väga ei saanud, sest põlved värisesid…
… ja liblikadoonori esimese suudlusega kaasnes selline pahvakas energiat, et orienteerumisvõime taastamiseks pidi ikka tükk aega silmapiiri vaatama. purjekaga sõites leevendatakse teatavasti merehaigust samamoodi.
———–
edit:
ülejäänutega ka, tegelikult.
see on mul millegipärast septembri-lugu. s.t. septembris kipub tulema aeg, kus see laul kummitama hakkab. ei ole seegi aasta erand. ja klaver on selles loos ikka eriti funky.
Simply Red – Something Got Me Started
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 