e. says:
ma praegu mõtlesin, et “ta tunneb end hästi” on väga… diip…. lause
kuigi… ee…. ilmselt mitte päris sisuline alati 🙂
kuigi – mine sa tea
ehk on enese hästitundmise saladus just see, et end tuleb hästi tunda?
I. says:
😀
e. says:
ei, tglt kah, kusjuures
issand, see on nii hea taipamine, et see läheb küll bloggi praegu
siin ühel hiljutisel tuulisel päeval avastasin midagi, mida aeg-ajalt ikka avastan – laia lühemapoolset seelikut sellise ilmaga kanda pole päris hea mõte, sest etenduma kipub marilyn monroe kuulus filmistseen.
peab ütlema, et sukkade ja sukahoidjaga näeb see ka oluliselt kelmikam välja kui nt sukkpükstega… mida arvas silmnähtavalt ka mulle vastu kõndinud mees, kel selle peale samm sassi läks ning kes otse suurde porilompi astus.
… ei saa öelda, et selline asi naiselikule enesekindlusele just halvasti mõjuks.
edasi tuleb seks, roppused ja hooratöö – lugeda omal vastutusel
käisin eile teatris. “ürgmeest” vaatamas. uuspõld tegi küll asja eile pisut “üle jala”, aga tühja kah. igatahes soovitan ära käia. ma muidugi olen aru saanud, et olin enam-vähem viimane eestlane, kes seda vaatama jõudis, aga eksole.
muidu aga juhtus see, mis juhtub minuga iga viimane kui kord, kui hakatakse naiste ja meeste kohta käivaid stereotüüpe lahkama – mul tekib soolise identiteedi kriis. ma ei ole ikka mingi naine. no kohe üldse ei ole. ma tunnen end naisena, mulle meeldib olla naine, selles on mingi vägi… krt, ma näen naiselikum välja kui keskmine naine… ja ometi ei saanud ma suuremat osa naljadest kaasa naerda!!! multitasking on mul muidu väga hästi käes nt tööalaselt, aga seksides näiteks keskendun väga selgelt ainult ühele asjale ega pane mingeid väliseid faktoreid üldse tähele (nt telefonihelinat). šoppan ja telekat vahin nagu mees. jne.
mulle ei meeldi soolise identiteedi kriis! *mossitab
tänane repeat peal mänginud lugu. fantastiline.
Pink Floyd – Shine On You Crazy Diamond
see on täiesti hämmastav, mis meeleolu juba mitu nädalat järjest eskaleeruvamalt tuure kogub…
ei saa öelda, et masendus, sest kurb ega ärritunud ma pole. ei saa öelda, et nukrus, sest seda ka pole. rahutus ei ole. ning ei ole ka apaatia, sest see pole see. kõik ülesloetletud asjad on varasematel aegadel olnud, praegune olek pole ühegagi neist võrreldav.
lihtsalt mingi totaalne “ei taha” meeleolu. tööd teha ei taha. koolis käia ei taha. suhelda ei taha. raamatuid lugeda ei taha. kinos käia ei taha. seksida ei taha. sealjuures on kõik korras ja põhimõtteline huvi on tegelikult ka olemas… aga kui asi käes, nt sõbraga kohvitan, siis – kuigi teda on hea meel näha – on ikkagi mõte ainult “koju, teki alla kerra”. ja kui see käes, siis ei taha ka seda. magama ei jää, kuigi uni on.
isegi liblikadoonorit ei taha enam. ja vat see juba on midagi.
ma ei oska isegi silti praegu valida siia… ei urrporr ega nuttjahala pole sobilikud. mis, kurat, toimub?
mulle tuli eile nlp teooriat ajades meelde kah üks… jällegi… mõne aja tagune lugu, mis sisaldab seksi, roppusi ja hooratööd – lugeda omal vastutusel.
nädalavahetusel sain järjekordse tõestuse sellest, et minu kui padu-visuaali mõtlemise tempo on ilmselt oma kümme korda kiirem kui keskmisel inimesel. kunagi varem ma kirjeldasin, kuidas grupitööd tehes ma hoian end alati tükk aega tagasi, et mitte olla ainus, kes pidevalt räägib, vaatan pärast Hirmus Pikka Pausi, et keegi ei kavatsegi midagi öelda, räägin ikka oma osa ära ja saan pärast teada, et ma “tulistan vastuseid nagu automaadist sellal, kui teised alles mõtlevad”.
nädalavahetusel oli sarnane kogemus. seekord olin mina ettekandja, kes ootas grupi osalust.
viskasin gruppi küsimuse, et noooh, mis te siis arvate. vaatasin otsa ühele, vaatasin otsa teisele – näha oli, et rahvas mõtles küsimuse üle järele, aga erilist entusiasmi või osavõttu kellestki küll ei paistnud. paus venis neetult pikaks juba, piinlikuks hakkas lausa minema, jõudsin juba mõelda, et see nüüd eriti heaste ei läinud, pagan, mulle endale oli ikka tunne jäänud, et olin publiku hästi kaasa haaranud ja tegin üldse nätaki-nätaki-nätaki iseendale ego pihta. rahvale naeratasin, tegin väikse nalja antud teemal ning siis kehitasin sisemuses õlgu ja lõin käega, otsustades enesematerdamise ära lõpetada, sest et ju ma siis ei osanud SEEKORD antud publikuga õigesti rääkida, aga mis seal ikka, teinekord paremini… või on tegu lihtsalt tuimade tükkidega, kes ei kavatsegi kaasa lüüa ja siis polegi midagi teha.
sättisin korraks oma pabereid, et visata pilk peale järgmisele teemale, mille juurde kavatsesin minna pärast ise küsimusele vastamist, tegin suu lahti ja…
“no ma arvan asjast seda,” vastas järsku üks inimene, kes oli algusest peale silma paistnud kui kõige aktiivsem kuulaja.
“…???” mõtlesin mina, “NÜÜD siis vastad?!”
“jah, ja ma olen nõus, aga ma tahaks lisada veel toda,” ütles mõtlikult teine.
“noh, mulle tundub, et asjad võiksid ka nii olla,” lisas kolmas.
ja grupp hakkas omavahel arutama, mida nad siis ikkagi arvavad!
ma seisin väga tükk aega (s.t. väliselt tõenäoliselt pool sekundit) täielikus hämmingus…
nii totaalne ajavahe??? minu jaoks oli mõistlik mõtlemise ja vastamise hetk vähemalt viiekordselt ületatud selleks ajaks… ja paus venis nii pikaks ainult paberite sättimise pärast…
täna ajasin v.-ga juttu ning tuli meelde selline mõne aja tagune juhtum, millega kaasneb seks, roppused ja hooratöö – edasi lugeda omal vastutusel.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 