Monthly Archives: november 2009

nlp-s õpetatakse tehnikat nimetusega mudeldamine. põhimõte on väga lihtne (teha teinekord mitte) – kui on keegi, kes teeb midagi Väga Hästi, loomulikult ja kergelt, tuleb jälgida, kuidas ja mis järjekorras ta tegutseb, kusjuures olulised on pigem just sisemised seisundid. seejärel tuleb teha väike sorteerimis- ja üldistamistöö ning jätta jadasse alles ainult võtted, mis on möödapääsmatud, s.t. mis teevad asjast asja – nii saabki lõpuks kätte “millegi tegemise mudeli”.

nlp-s on mudeldamine lihtsalt mudeldatud 🙂 , s.t. seda õpitakse teadlikult tegema, tegelikult oskavad kõik inimesed mudeldada, pooled tegevused elus õpitakse nii ära, eksole.

mina mudeldasin omal ajal õrnas eas täitsa kogemata, aga see-eest väga efektiivselt suhtefoobsete meeste käitumist ning suhtumist seksi ja suhetesse.

————————

siiamaale see mustand mul kolm päeva tagasi pidama jäi ning ma ei oska enam midagi lisada siia ilma, et kirjutaks liiga palju.

pealegi ei tea ma, mida tahan.

ühtpidi võttes ma näen, et selle mudeli kasutamisega olen ma palju asju pekki keeranud, teisipidi võttes… see mudel ON kasulik, sest on ära hoidnud väga palju valu ja ärakasutamist… ning, noh, palju nalja on ka saanud. ja seksi, jah.

põmst tundub, nagu võiks mudeli välja vahetada. aga mul pole ümberringi ühtki suhtekäitumise näidet, mida mudeldada tahaksin. s.t. pole mudelit, mille vastu praegust välja vahetada…

—————————————

fakt on ka, et kui mingi asi on möödas, siis olgu see möödas, selja taha jäetud. kui asjal on tulevikku, siis on ta mul ees. ja kui sa oled saanud ise valida, kummal pool mind sa olla tahad, siis ole kena ja jää sinna. võid ka ümber otsustada, kui argumendid head. aga, kurat küll – lõpeta see pendeldamine! ole seal, kus su koht on!

Advertisements

eile sattusin lugema praegu blogosfääris kirgi kütvat ristisõda ja selle kommentaare. teema teemaks, sellest on mul oma arvamus küll olemas, aga ei näe mingit mõtet ega põhjust kaasa arutleda (kuivõrd mu mõtted on teiste poolt niigi korduvalt ära öeldud), küll aga sain ma terve õhtu kestnud vapustuse ühest lausejupist: “nende tahe tuleb järelikult murda.”

mulle iseenesest seletati targemate inimeste poolt ära ka kristlik loogika seal taga – ülimaks patuks peetakse uhkust, mis tähendab, et inimene tahab ISE ka midagi, unistus on “mitte mina ei ela vaid jumal elab minu sees” , milles inimene on faktiliselt jumala marionett.

noh, ka muudes vaimlemise suundades on tegelikult ju ideaal, et inimene loobub egost (vaimlejate “ego” ei ole päris samatähenduslik klassikalise ps-mõiste “egoga”) ning tegutsebki kooskõlas üldisemaga, kuidas keegi seda parasjagu nimetab. ideest kui sellisest saan ma aru, aga… see ei saa käia tahte murdmise kaudu! ei saa käia vägivallaga! lihtsalt et oma tahe kaob ise viimaks ja loomulikult, kui kord on püsivamalt tajutud Kõrgemat…

mis on, muidugi, seesama, miks ma RT-de ja klaarikatega lahinguid maha olen pidanud ning viimaks otsustanud neid puhtalt ignoreerida. toosama kord, kui ma kevadel endast nädalateks täiesti välja läksin (ja pole siiani päris maha rahunenud), kui “oluliselt puhtamad ja arenenumad” ning “kõrge eetikaga” vaimlejad mind “leebelt muiates” vägisi suunama tükkisid, kui ma nende arvates hävingu poole teel olin.

sellised inimesed on päriselt olemas, kes tõepoolest arvavadki, et nemad Teavad Kõige Paremini, nende nägemus ja maailmavaade ning arusaam asjade toimimisest on Õige ja Ülimuslik ning teiste inimeste TAHE tuleb nende maailmakorrale allutada?

see on vägistamise, anastamise ja vägivalla õigustamine…

… ja võtab enam-vähem kõik mu kõige suuremad hirmud kokku.

——————————————

teate, et mu jaoks on konkurentsitult Maailma Kõige Õudsem raamat orwelli “1984”, ükski horror ei saa ligigi? õudne ei olnudki niivõrd privaatsuse puudumine, mis oli muidu läbiv teema ning kah väga ahistav. Tõeline Õudusromaan hakkaski minu jaoks sealtmaalt, kus winston oli kinni võetud ja “ravile” saadetud ning talle tehakse selgeks, et ta peab tõesõna nägema, mida ette nähtud – sellest pole kasu, kui ta ainult ütleb, et näeb…

“how many fingers do you see?”

——————————
O’Brien smiled slightly. ‘You are a flaw in the pattern, Winston. You are a stain that must be wiped out. Did I not tell you just now that we are different from the persecutors of the past? We are not content with negative obedience, nor even with the most abject submission. When finally you surrender to us, it must be of your own free will. We do not destroy the heretic because he resists us: so long as he resists us we never destroy him. We convert him, we capture his inner mind, we reshape him. We burn all evil and all illusion out of him; we bring him over to our side, not in appearance, but genuinely, heart and soul. We make him one of ourselves before we kill him. It is intolerable to us that an erroneous thought should exist anywhere in the world, however secret and powerless it may be. Even in the instant of death we cannot permit any deviation. In the old days the heretic walked to the stake still a heretic, proclaiming his heresy, exulting in it. Even the victim of the Russian purges could carry rebellion locked up in his skull as he walked down the passage waiting for the bullet. But we make the brain perfect before we blow it out. The command of the old despotisms was “Thou shalt not”. The command of the totalitarians was “Thou shalt”. Our command is “Thou art”. No one whom we bring to this place ever stands out against us. Everyone is washed clean. (…)’

‘Do not imagine that you will save yourself, Winston, however completely you surrender to us. No one who has once gone astray is ever spared. And even if we chose to let you live out the natural term of your life, still you would never escape from us. What happens to you here is for ever. Understand that in advance. We shall crush you down to the point from which there is no coming back. Things will happen to you from which you could not recover, if you lived a thousand years. Never again will you be capable of ordinary human feeling. Everything will be dead inside you. Never again will you be capable of love, or friendship, or joy of living, or laughter, or curiosity, or courage, or integrity. You will be hollow. We shall squeeze you empty, and then we shall fill you with ourselves.’

——————————

ega ma ometi ainus ole, kes siin paralleele näeb?

PS raamatu online-versioon (ingl. k.).

vahel mul käivad peal soolise identiteedi kriisid, eksole, vanemad lugejad on seda korduvalt näinud. novat, reedel sain teada, et olen ikka naine mis naine – ma ei tea ise ka, mida tahan. enne oli häda, et liblikadoonor ei võta ühendust. nüüd on häda, et võtab. no tõesti, ma pole jupp aega niimoodi kulmu kortsutanud ja turtsunud.

siis, kui ma olen asjale käega löönud, jõudnud seisukohale, et oli ilus mälestus, selleks see jääbki ning ma lähen nüüd edasi – ning selle teadmisega hea mitu nädalat õndsalt elanud, võtab inimene kätte ja aktiviseerub, teavitades, et ma tulen talle pidevalt ja pidevalt meelde.

mõttes, et ma saan aru küll, et ma üsna koloriitne kuju olen ning ega ta pole esimene, kellele ma kustumatu mulje olen jätnud, aga mina ei taha nii! vat ei taha ja kõik! nii need asjad ei käi! urr!

… vanajumala huumorisoolikas, ma ütlen.
absurdi ja nööki kogu raha eest.


täna oli väga nlp koomusk postimehes:


huvitav, kaua see kestab – ja millal maapind viimaks vastu tuleb. ühtepidi võttes on põnev seda jälgida, teisipidi võttes – kaua võib?

mul on laupäevast saati telefon, msn ja gtalk väljas. eile tegin korra vea ja logisin sisse, mispeale sain loomulikult esimese viie minuti jooksul teada, et ma ründan ja manipuleerin ning et mul on motiivid, mida ma küll ise ei tea endal olevat, aga sellegipoolest on see nii, sest läbi ütleja “kipub kõnelema tõde, vahel küll valel ajal ja vales kohas ainult”.

viimane oli tsitaat ning tegu ei olnud klaarikaga. tegu oli hoopis absoluutselt vaimsusekauge meesterahvaga.

terve meie kontor kajas ilmselt minu naerulaginast, sest et kuigi ma tean ammu, et mu elu on absurdikomöödia, läheb see isegi minu jaoks natuke liiga jaburaks kätte… kui ikka täiesti vaimsusekauge mees hakkab juba thunnethama ja thajuma ja on veendunud, et ta teab minust paremini, mis mu motiivid on, siis on maailm ikka täiesti hukas.

või siis mina skiso.
milles ma tegelikult viimastel nädalatel järjest rohkem veendunud olen.

käärid hakkavad liiga suureks minema.

ilmselt ma siis tõesti ei tea ise enda motiive, tundeid ega mõtteid. no et ikka täiesti mööda tunnen ja tajun iseend. et kui ma olen rõõmus, on mu eesmärk ja motiiv (rõõmusolemise motiiv, eksole) kõik ümberringi maha lüüa ja otseloomulikult ma vihkan kõiki, eriti neid, kes pole kaks kuud meeldegi tulnud jnejnejne… ma vist peaks viimaks aktsepteerima, et Teised Teavad.

ja et mina ei tea midagi.

nii saagu!


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

täna panin tööl arvutile taustaks järgmise pildi:

… see vist seletab paljut, k.a. mu vaikimist, ma loodan.

pärit on muidu siit.