mind tabas mõnda aega tagasi Taipamine – mul on väga madal kehatunnetus. mõttes, et visuaal-kinesteetik olen küll, jah, aga see kinesteetika-osa on kuidagi teistmoodi… keha enese tunnetus just on nõrk.
no nt oli NT-de foorumis väga menukas teema “sensortard moments”, kus ma muuhulgas kirjeldasin, kuidas ükskord napilt basseini ära uppuma pidin ümberpööret tehes. ümberpööre käib üldiselt nii, et hingatakse sisse, pannakse pea vee alla, pööratakse ringi, tõugatakse ära. mina hingasin sisse, panin pea vee alla, pöörasin ringi, hingasin sisse… läkastasin vee kopsust välja…
… või see, et olen pidevalt täis sinikaid, mille päritolust mul pole õrna aimugi – tugevaid sinikaid, silmnähtavalt löökidest saadud. või et harilik asi on wc-sse joosta viimasel hetkel, sest tähelepanu oli muu tegevusega nii hõivatud, et enne lihtsalt ei märka. või on harilik asi nt õhtupoolikul lugeda raamatut, kuni keegi astub ruumi, küsib, kuidas ma üldse midagi näen, paneb tule põlema ning ma taipan alles siis, et tõesti on mõnda aega tiba pingutav olnud, jah.
oma positiivne külg on sel muidugi kah. ma ei taju ka nälga. või, noh, tajun, aga see pole… kuidagi… oluline. ei teadvusta ära. kõik need korrad, kus ma olen kaalu kaotanud, ongi see juhtunud sel lihtsal põhjusel, et olen söömise ära unustanud.
legendaarseim on ehk mõne aasta tagune 10 kilo kaotus kahe-poole nädalaga (mis, muuseas, püsima jäi, kuni suure masendusega selle tagasi sõin mõne kuu pärast). algas sellest, et nädal aega sai teadagi-kellega ninapidi koos oldud, hommikusöök lihtsalt ei läinud alla, lõunaks võtsin pooliku salati, näkitsesin seda natuke, andsin teise poole talle, õhtul polnud isu, lisaks jõin kogu aeg vett (sest janu oli) ning… ee… füüsiline koormus oli kah päris suur. pärast seda olin kaks päeva kõhugripis ning ülejäänud ajaga kirjutasin valmis oma bakatöö praktiliselt magamata… ning söömine… ju ma ikka sõin. midagi. vist. ma sain toona paar päeva pikendust juhendajalt, kes mind oli näinud viimati vahetult enne seda teadagi-kellega koosveedetud aega – ja olen siiani veendunud, et ta andis selle puhtalt mu välimuse järgi, arvates, et ma olen viimased kaks nädalat ainult bakatööd kirjutanud ja end päris ära kurnanud (ega ta pidanud teadma, et ma ühe nädala töö poole ei vaadanud ka mitte)… ta ehmatanud pilku, kui ta juurde sisse astusin, mäletan igatahes siiani…
aga täpselt samal põhjusel olen ma ikkagi paks. esiteks taipasin selle tookord niisama, teiseks olen nüüd kaks päeva PärisPraktikaid teinud vahelduse mõttes, proovinud olla teadvel, ning tõesti – ma lihtsalt ei märka esiteks, mida ma söön, teiseks, kuidas söön, kolmandaks, millal kõht täis saab. jah, ka siis, kui ei tee seda arvuti taga vms (mis on mul tõesti paha komme), vaid viisakalt kaetud laua taga jne… mõte läheb uitama, pähe tulevad kujutluspildid, ideed, mida iganes. “ulme tuleb peale,” nagu Õpetaja ikka mu kohta ütleb. täie tähelepanuga siin ja praegu olemine ning oma keha tajumine nõuab ikka tõsist keskendumist.
sellega on kuidagimoodi seotud ka üks mu omapära, millele mu nlp juhendaja viitas. nlp-s on üks võtetest (mida erinevates tehnikates kasutatakse) tajupositsioonide vahetamine. esimene tajupositsioon on situatsiooni vaatlemine enda vaatepunktist (mina olen tegija), teine tajupositsioon teise vaatepunktist (empaatia), kolmas n-ö “kärbes seinal” ning neljas “globaalne”. mu “lemmik” tajupositsioon, mida vaikimisi kasutan (jah, ka emotsioonitsedes!), on kolmas, ülejäänusid suudan kah üsna kergelt vallata (ka teist, ma lihtsalt ei tule enamasti selle peale 😛 ), ainult esimesega on raskused. ma lihtsalt kipun seda proovides endast “välja lipsama”, visuaalselt võttes enda selja taha astuma, minnes seega tglt ikkagi kolmandasse positsiooni.
… ma näen praegu, et seos nende kahe teema vahel on ilmne, aga hiline kellaaeg, ma ei suuda seda hetkel nimetada, taipamist pole 🙂
mõned protsessid siiski on, kus ma vägagi esimeses positsioonis olen ning suurepäraselt oma keha tunnetan – nimelt seksides, kõhutantsides ja taijid või joogaharjutusi tehes (mida ma kumbagi eriti ei tee)… üks jooga kõik, muidugi 😛 . aga need on tõesti suured erandid.
novat. ja moraali praegu polegi muud, kui et ma nüüd proovin tagasi saada teadlikkust oma kehast. mitte ulmet arendada, vaid olla siin ja praegu. hetkes.
… ja kui taipamine seosest nõrga kehatunnetuse ja esimese tajupositsiooni kasutamise raskustest kohale jõuab, tuleb kindlasti paremini välja kah 🙂
siuke rahvaküsitlus. toekatele naistele. sõber teeb.
nimelt, et
kust sina ja sinu toekamad sõbrannad endale riided, kaasaarvatud pesu ja jalanõud ostavad, mis probleemid ja mis soovid (edit: riiete-pesu-jalanõude osas, eksole. e.)?
vastata võib kommentaaridesse või ka mulle meilile (leia paremalt küljest), jah, aitäh.
ah et kuidas iseendale ehedat wtf? elamust korraldada? las ma õpetan.
1) surfa kevadel youtube’is ja vaata erakordse jaburuse ja rõvedusega silma paistvaid lava-lava! multika klippe
2) leia üks, mis on jõuluteemaline
3) kuna sul on parasjagu meeles eelmised jõulud, kus perega sai puid ja maid jagatud ning igasugune mõtegi jõuludest ja perepühadest paneb sind relva haarama, leia, et multikas on kümnesse ning riputa see oma blogisse… tähtajalise sissekandena…
4) tähtajaks pane 24.12 õhtu
5) unusta see täielikult
6) 26.12 hommikul sisene wp-sse läbi töölaua ja statistikalehe (nagu ikka). vaata hetkeks lakke hüpanud statistikat ning seda, et tuldud on blogipuu, rss readerite jms kohtade kaudu, mida juhtub ikka siis, kui on tehtud UUSI sissekandeid
7) nüüd ongi õige aeg teha “wtf???”
selle aasta jõul on muidu okei olnud. põhiliselt seepärast, et ma kogu antud temaatikat lihtviisiliselt ignoreerisin kuni 24ndani. pööripäeva pidasin küll, sest, erinevalt kõigist muudest võimalikest jõuluga seostuvatest mõtetest, on sel ainsana minu jaoks tähendus. muidu aga ei teinud mingit tegemist. mitte ei väljendanud oma jõuluvaenulikkust ignoreerimisega (kui tsiteerida teatud r.-i), vaid väljendasin oma ignoreerimist ignoreerimisega. s.t. ei võtnud osa. üldse.
eks mul on seda ka lihtne teha, arvestades, et ma raadiot ei kuula, telet pruugin väga vähe ja siis ka peamiselt muusika- ja filmikanaleid. poes ja linnas käin enamasti ringi, klapid peas, seega džingelbells ei sega ning karrast ja kuuskedest saab lihtsalt mööda vaadata, viia tähelepanu mujale. tähelepanukilp nazõvajetsa. simpel.
selles mõttes on aastast aastasse olnud põnev jälgida, kuidas inimesed, kel selle jõulutemaatikaga mingi kana kitkuda ja kes vinguvad, kuidas jõul neid ahistab, järjekindlalt sellega tegelevad… sest kes siis ometi veel enda elu keeruliseks teeb, kui mitte ise, eksju?
kui päris jõul kätte jõudis, vedasin end loomulikult esivanematele näha. ei, mitte seepärast, et perepühad. meie pere pole iial mingi ninnu-nännu kokkuhoidev olnud, ka mitte siis, kui seda veel pereks sai nimetada. mitte ka seepärast, et “peab” – seda tegin ma eelmistel aastatel. sõna otseses mõttes vedasin end maale, sest jõulude ajal ju “peab”.
sel aastal läksin seepärast, et emale rõõmu teha.
seepärast, et kuigi need pühad minu jaoks ei tähenda midagi ja mina isiklikult ei leia, et püha puhul peab vanemaid külastama, sest “nii on kombeks” ja “kõik ju teavad” ei ole mu jaoks iial argumendid olnud ja kui nende järgi mingil põhjusel käin, siis ainult urisedes ja lõrisedes (sest kes, kurat, ütles, et nii on kombeks??? rõhuv osa inimestest täidab kombeid, sest “nii on kombeks”, mõtlemata iial tähenduse peale, olgu see tähendus üldine või isiklik)…
… ma siiski tean, et mu EMA jaoks on oluline, et lapsed püha ajal läbi käiks… sest et TEMA jaoks on “nii on kombeks” oluline argument.
mind ei tapa see sõit sinna. pealegi – kui ma jõulu tõepoolest ignoreerin, järelikult pole vahet, et ma sinna just jõulu ajal sõidan. kui minu jaoks jõulu olemas pole, on 24.12 sinna sõitmine täpselt sama, kui nt 05.05 kuupäev. ilma mingi tähenduseta. minu jaoks.
ma ei läinud ühegi kombe pärast. ainult ema pärast.
siin on väga oluline vahe… ning mu jaoks ongi põnev, kuidas teo sisu muutub tähenduse kaudu, kuigi tegu ise võib väliselt isegi samaks jääda…
———–
edit:
tegelikult aitas “orikavana” lugemine kah väga kaasa lepliku meeleolu saavutamisele. tõsiselt. uskuda ja teha midagi selleks, et päike jälle tõuseks…
jälle on käes see faas, kus ma käin omaenda blogi vaatamas, lootes uusi postitusi leida. see juhtub ikka siis, kui on täitsa mitu mõtet, mida kirjutada, aga vaim ei tule peale, et neid valmis trükkida. oeh. antagu inspiratsiooni!
peasisene mp3-mängija on muidu tore asi, öko ja puha, ainult paar pisikest viga on – esiteks ei saa lugusid valida, teiseks kipuvad nad vahel “hüppama” mõne takti kaupa.
täna hommikul ärkasin beatlesi “the inner light” peale – ja see on üks Väga Kole Laul.
tööle kõndides mängis “rainbow demoni” refrään. ainult refrään. iPodi panin pähe ekstra selleks, et lugu sealt edasi mängiks. õnneks on antud lugu vähemalt üks mu lemmikuid. defineerib mu jaoks hard rocki. kuulake seda rasket bassi refräänis. ärr…
uriah heep – rainbow demon
avastasin enda jaoks ühe briti komöödiasarja, mida terve nädalavahe juba vaadanud ja irvitanud olen – coupling. põhineb meeste-naiste suhete klišeedel, aga roppumoodi nalja saab ikkagi. ja peamiselt just roppu nalja.
stiilinäiteks üks lõik – kuidas flirtida meestega. väga nlp, muuhulgas 🙂
terve sarja saab varastada siit (aega läheb – aga on ootamist väärt!)
asutuse jõulupeol oli mul väga blond hetk. jõudsime pärast tunnist bussiga loksumist peopaika, kus meid ootas ees hõõgvein. “mmmm…” mõtlesin ja imesin kiirelt kaks tassitäit sooja vedelikku sisse tühja kõhu peale. kui maicvakesega suitsule läksime, tundsin juba, kuidas kerge sumin hakkab looma, tuju heaks minema, jutt jooksma ning leidsin, et pidu on alguse saanud.
kui haarasin kolmanda tassitäie ning teiste juurde lauda istusin, sain teada, et hõõgvein oli alkoholivaba. seepeale läks mul igasugune sumin üle ning olin päris mossis – oleks ju põnev olnud näha, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui ma EI oleks seda teada saanud.
… rääkides platseeboefektist, eksole 😛
ma olin sellest hõõgveini-tüngast nii pettunud, et otsustasin terve ülejäänud õhtu kohelda igasugust alkoholi alkoholivabana. nii siis juhtuski, et mina, kes ma üldse väga harva alkoholi joon, siis ka just lahjat, õpetasin väga suure massiga täiskasvanud meestele (ehk siis inimestele, kel peaks olema parem kandevõime), kuidas viina juuakse* – ja jäin sealjuures tibukaineks… samas, kui mehed ära vajusid.
ma olen ennegi täheldanud, et purju- või kaineksjäämine sõltub rohkem otsusest kui alkoholist, s.t. on rohkem meelelaad või samastumine (sama kehtib ka teiste aju mõjutavate ainetega, k.a. illegaalsed ained). mõttes, et kui alkoholi juua, siis alkomeetri puhub ikka põhja, sest füüsist on ju mõjutatud ning keemia toimib. lihtsalt see, kas ja kui palju mõtlemisvõime ja näiteks koordinatsioon mõjutatud saab, on enda otsuse küsimus.
see on ka peamine põhjus, miks ma eriti alkoholi tarbida ei viitsi. ajalugu näitab, et kui ma just täie teadmisega end purju juua ei taha nt valu hetkeliseks tuimestamiseks (seda sai mõned aastad tagasi teatud põhjustel paar korda tehtud), on taotlus selgusele üldiselt nii suur, et üle mingi piiri (ja see on end järjest madalamale ajanud aastatega), hakkan ise selgust otsima ning kainenema. ma arvan, et mõned inimesed suudavad siiani meenutada, kuidas ma omal ajal puhta tahtejõuga end 15 minutiga kaineks sain pärast meetri tekiila ärajoomist kihlveo peale…
tehnika, muuseas, on peagu sama, kui unenägemisharjutuste tegemisel, nt kindla koha ettemanamisel või mõne ülesande läbiviimisel – taotlemine, tähelepanu valdamine ja kindladele objektidele keskendumine. kainenemine on isegi lihtsam, sest siinse, materiaalse reaalsuse objektidele on lihtsam keskenduda, kuna need ei kao ega muutu ka siis, kui tähelepanu peaks hajuma.
igatahes.
jõulupeol jõudsid ka kõrvallaua mehed ühel hetkel järldusele, et minu peale pole mõtet kallist kraami raisata – purju niikuinii ei jää – ning vedasid mu tantsima. hommikuks olid mul jalad villis ja päkad valusad. 8 cm kontsad ei ole ilmselt parimad jalavarjud öö läbi tantsuvihtumiseks…
* pubekaeas olin ma nimelt tuntud just viina tarbijana ning mulle eneselegi üllatuseks tuli välja, et see “õige” randme- ja pealiigutus on nagu jalgrattasõit – kui kord omandatud, ei lähe enam käest 😛
tere, mina olen e. ja ma olen kontrollifriik.
täna jõudis kohale, aga ma olen liiga väsinud, et seletada. ehk homme.
aga tunnistus oli vaja kohe ära teha.
head ööd.
—————–
edit:
tglt on seda keeruline lahti seletada. taipamine käis ühe detaili kaudu, aga, jah, tõesti – ma nägin, et see kehtib küll paljus, kui mitte kõiges, mis mu elu puudutab. ma tahan, et suudaksin protsessi käiku ennustada, õigemini, et ma teaksin kõiki võimalikke stsenaariume. see võib tähendada nt, et mõtlen välja kõikvõimalikud stsenaariumid, nii meeldivad kui ebameeldivad. aga ei suuda taluda, kui toimub mingi stsenaarium, millega arvestada ei osanud – ka siis, kui see on miski, mis mulle väga meeldib. ning kui tunnen, et ei suuda protsessi käiku mõjutada, ei taha sellega üldse tegeleda. ehk siis üks põhjuseid mu põgenemisele nt ka koolist.
koomiline moment on aga see, mille kaudu asi kohale jõudis – amoraalsustega tegeledes. taipasin järsku, keset amoraalsust, eksole 😛 , et nii oma kui teise rahulduse nimel tegelen ma ise. teist poolt kuulan ka loomulikult, jah, sest seks on kahepoolne improvisatsioon… aga “minu” rida peab igal juhul sisse jääma. seda paradoksi on natuke keeruline seletada. sõnaga – mingi avatus ja voolavus on puudu. ma ei pruugi otseselt “oma rida” läbi suruda, aga samas ei anna iial varianti, et improvisatsioon võiks viia täiesti “teise” variandini – ma lihtsalt ei tule sellega kaasa. ei usalda. ning seega pole improvisatsioon tõeline ega vaba.
ja ma ei mõtle siin mitte passiivsust-aktiivsust, vaid just teatud vastuvõtlikkust ning avatust ja oma rea ajamist. ka aktiivselt saab vastu võtta ning passiivselt oma rida ajada.
tegelikult on mul üks kogemus iidsest ajast, kus andsin kontrolli käest… ma detaile ei täpsusta, kuidas see juhtus… kus ma tõesti lasin partneril tegutseda nii, kuidas tema soovis. ning oli väga hea ja eriline… ning teistmoodi… ainult üks kogemus, teate…
aga analoogia kehtib ka muudes elu valdades. teema, nagu öeldud, ongi tglt avatus ja voolavus. võimalusel lasta mingitel muudel, mulle teadaolematutel variantidel läbi minna.
see on ka põhjus, miks aastaid pole mulle keegi saanud ennustada armuelu kohta – kõige muu kohta saab, aga armueluga panevad kõik puusse… kusjuures tagantjärgi ma näen alati, et ennustatud variandid oleksid olnud võimalikud… juhul, kui oleksin lasknud neil toimida…
“kütta? mitte kütta?” mõtlesin eile õhtul. mõttes, et ahi oli kergelt leige veel, kuna eelmisel õhtul olin tuld teinud. “pähh, mulle meeldibki jahe tuba ja palavas on halb magada,” lõin käega ja kerisin teki alla pooleks ööks referaati nikerdama ning pärast hambapesu ka magama.
tulemust te juba aimate, eksole – öösel oli tõesti hea magada, aga hommikused toimetamised olid väga… ee… värskendavad. õigupoolest nägi asi välja nii, et sööstsin pudrukuulina teki alt sooja duši alla, kreemitasin end kiirkorras ära ning siis hüppasin tagasi voodisse kõigi nelja teki alla lõdisema kolmeks minutiks enne, kui järgnevate protseduuride kallale asusin.
tööle jõudes nägin, et õues on -14 kraadi. üldse ei ole hea variant olla harjunud null-kraadiga, kui järsku miinust viskab. brr.
aga vähemalt hoiab kaua noore.
ma ei taha mõeldagi sellele ahjukütmisele, mis täna ees ootab…
ps voodi on viimase peal! 🙂
ma tahaks endal saba otsast ära närida praegu. nii tige olen enda peale.
tglt tahaks pai, aga kesse ikka julgeb anda, kui ma urisen samal ajal. urr. turts.
ma ostsin endale voodi viimaks. mõttes, et olen tegelikult kaks aastat maganud madratsite peal. sellised nõuka-aegsed. sinisetriibulised. ilmselt sama vanad kui mina või vanemad. kujutate ette küll, onja.
viimane moment, mil leidsin, et olen juba vanavõitu ning võiks ikkagi viisaka küljealuse muretseda, oli kunagi teatud r.-i külastades, kui too oli endale viimaks laia kušeti hankinud. enne oli tal olnud ühekohaline voodi, mis tähendas sujuvalt, et igasugused roppused toimusid kas põrandal või üldse igal pool mujal, välja arvatud voodis, sest – antagu andeks, eksole – ühekohaline voodi ei ole aktsepteeritav koht amoraalsusteks*. kui viimaks kušeti peale sai toetada, oli tõesti teine tera. pehmem ja soojem 😛
sõnaga – mul on nüüd ka voodi. mõnusa, piisavalt kõva madratsiga, 140 cm lai ja puha. see on vajalik, sest ma laiutan hirmsal kombel – magan “poolel teel puu otsa” asendis, diagonaalis ja käed laiali. ruumi peab voodis olema – nii magamiseks kui amoraalsusteks. ja ma olen väga rahul 🙂
aga nalja kah. eile tõi voodimeister mulle voodi ning pani kokku. noh, et mina olen abitu-saamatu naisterahvas** ja tema professionaal ja mees pealegi. kui madratsi ka koos voodisse olime pannud, leidis aset järgnev dialoog:
“see on hea ja tugev voodi – peab igasugusele koormusele vastu,” sõnas kutt süütult.
“igasugusele, jah?” sõnasin ma veel süütuma ilmega
“see on voodi puhul väga oluline, sa ei leia?”
“seda loomulikult,” noogutasin tõsiselt. “voodi peab olema tugev.”
kandev paus.
“jah-nojah, ma siis saadan su välja,” sõnasin ma.
“jah… aga et sul on mu number olemas… noh, et kui keegi tuttavatest peaks voodit tahtma, eks”
… jah
mõttes, et kutt oli tglt täitsa kena, päriselt kah, aga kogu situatsioon meenutas natuke liiga palju mõne eriti odava pornofilmi stsenaariumi algust…
… aga et kui keegi voodit tahab, andku teada. mul on number olemas 😛
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 