terry pratchetti “ajavaras”. loetagu!
see on ilmselt kõige zenim raamat, mida ma eales lugenud olen. teine e. soovitas, sõnades, et see on üks vaimse kirjanduse tippteoseid – ja nii ongi. ilma igasuguse irooniata, kusjuures (iseasi, kas pratchett seda nii plaanis või säärast tulemust ette aimas 😛 ).
Wen Igavesti Üllatunu Teises Käsikirjas on lugu ühest päevast, mil õpilane Nohutirts, kes oli mässulises tujus, pöördus Weni poole ja kõneles nii:
“Õpetaja, mis on vahet humanistlikul, munkadele omasel ususüsteemil, kus teadmisi otsitakse pealtnäha absurdse küsimuste ja vastuste süsteemi abil, ja lihtsalt müstilisel jural, mida käigupealt välja mõeldakse?”
Wen mõtles selle üle pisut aega ning viimaks ütles: “Kala!”
Ja Nohutirts lahkus rahulolevalt.
jankel tuli vahelduseks vaim peale, meisterdas meemi ning viskas muuhulgas mind sellega, vinnnnnnnng.
igatahes:
1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”
1. sellega on jama lugu kohe. mul on pulma kontseptsioon, kleit jne väga hästi paigas, kuupäev ka, kusjuures, mees on ainult puudu, aga küll too ka välja ilmub õigeks ajaks 😛 . sõnaga – mu kontseptsiooni juurde mingit erilist muusikat ei käi, sest suurt ja pikka pidu niikuinii ei tule. aga meemi huvides… just seda bändi tahan selle looga ja just SELLES, s.t. yellow submarine versioonis, koos visuaalsete efektidega, jah, aitäh. hipiklassika ja mu lemmikkoht multikas 🙂
the beatles – all you need is love
2. matuselugu on mul juba aastaid tagasi välja valitud 🙂
monty python – always look on the bright side of life
Life’s a piece of shit
When you look at it
Life’s a laugh and death’s a joke, it’s true.
You’ll see it’s all a show
Keep ‘em laughing as you go
Just remember that the last laugh is on you.
*joriseb
3. oeh
a) ramloffiga tuleb meelde alati klassikaline muusika, vahel see ja vahel teine, aga üldiselt midagi võimsamat ja suuremat, bach näiteks, täpse teose võib ramloff ise valida. aga eks ta ise räägib sellisest muusikast tihti, v-o seepärast tekib säärane seos.
b) sesamy‘t lugeda on nagu kuulata midagi tempokat, jaburat ja naermaajavat. näiteks
😛
c) zeeta (kes juba meemi ära tegi, seega on vabastatud edasisest meemimisest) on nagu korralik progre – kogu aeg muutuv, hoolega peab jälgima, et midagi üldse sotti saada ning olulisemad poindid on tavaliselt hoopis peidus.
king crimson – red
vahel viitan ma tähelepanukilbi tehnikale. siin on küsimusi tekkinud, et millega tegu.
tähelepanukilp on väga lihtne asi – tuleb lihtsalt tähelepanu teadlikult mujale viia.
põmst sama, mida teevad väikesed lapsed, kui nad midagi kuulda ei taha ning silmad kinni pigistavad, käed kõrvadele panevad ja lalalalalalalalalalalalalalala-ei-kuule-lalalalalalalalalalalalala teevad 🙂
ainult et täiskasvanulikum ja viisakam variant. kuigi, jah, lalalalalalalala-tegemine oleks ka praegu väga efektiivne, ma usun.
kasutatakse siis, kui midagi kuulda-näha ei taheta või kui midagi kuulda-näha oleks ebaviisakas. nt kui mingil põhjusel kuuled pealt teiste isiklikku juttu, aga ära ei saa minna vms.
sellistel puhkudel ei tööta variant “ma ei pööra tähelepanu” (samuti nagu mõtete peatamisel ei tööta mõte “ma ei mõtle” 🙂 ), sest ajule ei saa öelda käsklust “ära tee”, roosa elevant jne. seepärast ongi tähelepanukilbi mõte justnimelt millelegi lausa erilise tähelepanu pööramine – lihtsalt et milellegi muule. tähelepanule antakse teine kont hambusse, nii-öelda. tähelepanukilbi puhul on on asja point väga täpse eristamisega tegeleda. minna nii detailideni välja, kui saab – ja veel edasi ja veel edasi…
minu harilik tähelepanukilbi objekt on käed, s.t. käe vaatlemine. lihtsal põhjusel, et käed on alati saadaval (muuseas, selsamal põhjusel on unenägijate esimene harjutus justnimelt käed leida… iseenesest ei ole kätes midagi erilist, nad on lihtsalt alati olemas, sama koha peal, liigutatavad ja saadaval).
te olete oma käsi üldse kunagi uurinud, tähelepanukilbina või niisama? teate, kui palju seal pisikesi joonekesi on? ja et need jooned moodustavad vahepeal silmuseid? ja et joonte sees on tglt täpid? ja et need moodustavad mustri? ja et läbi naha on näha veresooni? ja naha peal on tedretäpid (kui mitu?)? ja kui sõrmi liigutada, näeb lihaste liikumist? ja naha pinguldumist?
ja teate, kui põnev see on 😛
ma iga kord üllatun, kui jälle oma kätt uurima hakkan…
jah. täna sain korralikult muiata.
käisin nimelt sekspoes. astusin sisse, ajasin müüjaga juttu, seletasin, mida täpselt tahan ja milleks… no nagu käib, eksole. samal ajal, kui müüjaga lobisesin, tuli sinna ka üks mees. kui müüja mehelt küsis, et kas saab kuidagi aidata, vastas mees, et tal on soov küll, aga “daam ju näeb”…
ma lubasin mujale vaadata ja vaatasin ka, tähelepanukilp on mul väga hästi käes, nii et tõesti pole õrna aimu, mida härra ostis… aga muigama ajas küll. tõsiselt kohe.
mõttes, et… ta tuli sekspoodi. ei pea olema raketiteadlane, et aimata – leiba-piima sealt ei saa. teiseks – ma olin ka sekspoes, samuti üsna selge, et ega minagi sealt leiba-piima ei ostnud…
lisaks oli antud mees üsna pikalt pealt kuulnud, kuidas ma (meessoost) müüjaga arutlesin erinevate vidinate efektide üle, et mis ikka kummale partnerile ja kuidas täpselt hea on ja kuidas mõnda asja kasutada (mõttes, et ju mul väike fantaasiavõime, aga päris mitut mänguasja nähes on kasutusjuhendi vajadus tekkinud 😛 )… ja tema häbenes mind?
aga mul oli põhjus ka, miks sekspoes käisin. või noh, heheh, mul oli MUU põhjus ka.
nimelt hakkame kohevarsti a.-ga tegema fotoseeriat kontseptsiooniga “väega naine” – mina hakkan modelliks. me oleme seda kontseptsiooni arutanud nii- ja naapidi, algselt pidi tulema aktiseeria, aga kuidagi sujuvalt on sinna juurde siginenud korsetid-sukad-tripid ning kerge bdsm-teema, nahkrihmad, narmaspiits ja värgid. asi saab olema tõsine väljakutse, sest piir porno ja erootilise väe vahel on kohati väga habras. teiseks tuleb mu puhul nt valgust väga hoolega sättida, sest (pool)paljast jämmedat naist tuleb hoopis teise valgusega pildistada kui saledat – kui eesmärgiks on esteetika. kolmandaks olen ma hea modell ainult fotograafiga, keda üdini usaldan, mind on poseerimisel juhendada vaja.
a.-d õnneks usaldan, sest esiteks on ta proff, teiseks teekaaslane, seega nagu vend (nüüd jääb ainult küsimus, kas ma “nagu venna” objektiivi ees suudan piisavalt seksuaalset väge ilmutada 😛 ).
et kuskohast idee üldse arenema hakkas?
et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas eelmisel kevadel rääkis e. (see teine), mis teeb naise ilusaks. väga lihtne – naisel tuleb lihtsalt iseenda naiselikkust ja ilu endale tunnistada, ongi kõik. ma ei saanud jupp aega aru, mida ta mõtleb, sest, noh, TEMA, eksole, ongi ilus naine (või ka nt v.), aga MINA – no ei.
midagi hakkas neist sõnadest siiski idanema, sest 2009. aastaga jõudis mulle kohale mingi üdini naiselik vägi – uus enesekindlus ja kehatunnetus… ma tean, et olen paks ja objektiivselt võttes ka mitte mingi iludus, näen küll, et siit võiks olla õhem ja sealt siledam ja – mis peamine – tollest kohast rohkem kikkis 😛 , aga… ma tunnen end neetult… majesteetlikuna… võimsana, vägevana, tugevana… kaunina… nagu crowley “kire” kaart (mida, ma aru saanud, ma tajun täitsa omamoodi)… selline Naise tunne on peal. ma armastan oma keha kõigi ta vigadega tükkis, tunnen, et olen naiselik ja seksuaalne – ja need kolm (s.t. keha, naiselikkus ja seksuaalsus) on lahutamatult seotud.
(heh, viimane lõik on vist käsitletav eriti kirgliku armastuskirjana iseendale 😛 )
nagu korra ütlesin – mingil viisil õhkub see välja ja ilmselt just sellest tulenebki kohatine meestesadu ja fakt, et vahepeal neid malakaga eemale pidin ajama.
igatahes tekkisiki mõte see tunne pildile püüda, ma enam isegi ei mäleta, kellel esimesena.
loodan, et fotod tulevad head… aga üles ma neid arusaadavalt ei hakka riputama 🙂
<— emotik, mille sissetoomist wp-sse ma NÕUAN!!!
seda on nii sageli vaja läinud kommentaariumides, et…
mul jäi eelmisel korral asi pooleli. õigemini – pooleli jäi see kirjalikult, ma tegelikult läksin sealt edasi samal nädalavahetusel – ja päris suure sammu. ainult üks asi veel ei klapi, samas on mul tunnetus ka sellest käes… taipamistega ongi loll lugu, et need on sõnatud, üritades neid seletada… läheb umbes kolm sissekannet ja siis läheb ka midagi kaduma.
aga ma tahtsin kirjutada sellest, et kui ma avastan, et teema on seotud vanematega ja ehk isegi nende tehtud vigadega, siis see ei tähenda automaatselt, et ma neid süüdistan. umbes mõttes, et raip, miks tee nii tegite ja nüüd on kogu elu rikutud ja ühühühäää, ma olen nii hale ja üleüldse.
ei.
see lihtsalt tähendab nentimist – näed, see asi on pärit siit. tihti on seal juures tunne, antud teema juures nt sügav solvumine – sellisel juhul kuulub tunne lahendamisele ja ümbermõtestamisele, milleks on omad tehnikad.
tüüpiline lahendamise skeem, mis mu puhul on tõestanud, et kõige paremini toimib (aga ma tean, et paljudel töötavad teised tehnikad paremini) käibki umbes nii:
1) leian skeemi, s.t. põhjused, miks mul mingi ulg-hala kusagil on, mis tähendab ka nt mälestuste kaardistamist, enesele tunnistamist, mida toona tundsin ja ka endale loa andmist sama tunnet veelkord kogeda – nüüd, tagasivaates, targemana, teadlikumana… ohutult…
2) leian teemas RATSIONAALSUSE, s.t. vaatan seda tagasivaates, kõrvaltvaatajana… targema ja teadlikumana… enda ja teiste käitumisel on alati põhjused, mistõttu antud samm tähendab ka empaatiat. nt kui tulebki ette mingi solvumine vanemate peale tükkis konkreetse mälestusega, siis kuulub teise sammu juurde vanemate motiivide mõistmine – aga inimeste käitumist jälgides tuleb alati arvestada ka PKP-d ehk positiivse kavatsuse printsiipi…
3) teise sammu peale laheneb tunne tavaliselt ise, s.t. hetkel, kui ma tagasi vaadates teise motiive (antud juhul vanemate oma) taipan, ongi tunne (antud juhul solvumine) lupsti kadunud ehk asi lahenenud, kogu käitumisskeem muudetud (kuigi väga pikka aega kasutatud käitumismustri puhul võib too inertsist mõnda aega veel väiksema amplituudiga jätkuda). kui juhuslikult ei ole, on tunnete lahendamiseks erinevad tehnikad. mälestuse submodaalsuste muutmine, kasvõi, kui igatsugu joogad-tantrad kõrvale jätta.
ma ei pane siia blogisse kõiki samme kirja, tüüpiliselt panengi ainult esimese, s.t. kaardistamise ja meenutuse. harva ka teise. kolmandat põhimõtteliselt ei saagi panna, hädapärast saab ainult fikseerida, et samm on astutud 🙂
vanemate süüdistamine oleks siis, kui ma jõuaks mälestuseni, paneks käed puusa ja ütleks, et nemad mu elu ära rikkusid ja ma ei saa enam midagi teha. ehk ei läheks enam edasi. ma peaks ikka täitsa sooda olema, kui tõemeeli arvaks, et mu vanemad MEELEGA avaldasid kohati negatiivset mõju. või kui arvaksin, et on võimalik üldse lapsi kasvatada ideaalselt, vigu tegemata…
samas – kui mingi teema ON kunagi nt vanemate (neile teadmata) mõjul tulnud, siis ei ole seda mõtet varjata. ka siis, kui haiget on saadud teise tahtest sõltumata, on valu seal. tõde on üks võimas praktika…
ja siin ongi üks vastuolu, mis aeg-ajalt ikka üles kerkib… nimelt kui ma olen vahel avastanud, et mingi teema on mul vanematelt pärit ja seda mainin, saan kohe teada, et ma süüdistan vanemaid ja et eks neil olid ka omad põhjused.
… eks see vana tõde ole, muidugi, et teised teavad ju minust paremini, mida ma mõtlen/tunnen/jne… nii et mida ma vaidlen…
aga no ma ikka vaidlen 😛
konkreetne näide. nimelt on mu mõlemad vanemad pedandid, üks (isa) hullem kui teine (ema), mina aga eluaeg olnud “süsteemse korratuse” austaja. nii ma siis olengi alati (ALATI!) teadnud, et olen Kohutavalt Lohakas Inimene, mis on väljendunud nt selles, et kui inimene külla tuleb, on mu esimene ja väga automaatne vabandus, et tuba segamini ja Jube Piinlik seepärast… ükskord tuli üks sõbruke külla ja kui ma automaatselt podisesin, et ärgu ringi vaadaku, tuba segamini, palus ta mul näidata mõnda segamini kohta…
tookord jäigi teema sinnapaika, aga mõned päevad hiljem sõime nlp kursusel lõunat 😛 , kui mulle järsku jõudis kohale – ma ei ole mitte korratu, kusjuures tõesti ei ole, täiesti keskmine olen selle koha pealt, ma nüüd selge pilguga ringi vaadanud – ja nii ongi… ilmselt ma OLEKSKI lohakas, aga pedantidest vanemate kasvatus on siiski ka positiivselt mõjunud, nt tolmurulle ma ei salli :P… vaid mu esteetikameel on mingil müstilisel põhjusel teistsugune kui vanematel…
nende jaoks on “korras” miski, mis on täisnurga all ja joonlauaga tõmmatult sirge
minu jaoks on “korras” puhas… ja täisnurksed-sirged konstruktsioonid silmale võõrad.
aga mõlemad on tegelikult “korras”!
sõnaga – nii mälestus, ratsionaalsus (=empaatia) kui ka lahenemine olid korraga, asi lahenes hetkeliselt.
loomulikult jagasin ma rõõmsalt oma avastust teistega – ja sain seepeale ühe klaarika käest vastu päid-jalgu, et miks ma oma vanemaid süüdistan. fakt, et ma vanemaid mainisin (aga see asi OLI pärit nende kasvatusest!), tähendas automaatselt süüdistamist?
ma ei hakanud seda tookord klaarikale kommenteerima.
mu kummitused lähevad järjest müstilisemaks – järgnevat lugu mul isegi pole mitte (viga sai küll parandatud). ausalt, lugesin rahulikult raamatut, kui peas hakkas käima: “you spin me right round, baby, right round like a record, baby, right round round round…”. “öhh?” mõtlesin ma ja otsisin juutuubist video üles. sonksid on üle prahi, pole midagi öelda 😛 . ja peter burnsil oli ikka võimas hääl küll.
aga tglt ka tahaks teada, millest mul need täiesti suvalised kummitused tulevad, see pole enam normaalne.
v. paneb aeg-ajalt ikka eriti klišeelike nalju maha.
no nt tema kunagine jutt, kuidas tal oli halb päev ning LOOMULIKULT tõmbas seepeale kodus mehe peale sae käima.
või siis meite viimatine jutt, kuidas nad mehega pidid midagi välja valima.
v: “no mõtlesin siis, et ta võiks ju ka vahel midagi otsustada, seepärast andsin talle valida – see või too. mees, raibe, ütles “see”, no KAMOON, kuidas ta aru ei saanud, et õige valik oli “too”. õnneks sai ta mu näost aru, et “too” oli õigem valik.”
e.: *vajub naerdes näoli lauale*
v. jätkab: “noh ja kui me siis viimaks otsuse ära tegime…”
e.: *vajub naerust laua alla*
v.: “.. äh, mis sa naerad? … aa… no, okei, jah, kui MA viimaks ära otsustasin…”
tglt on v. väga tore, lahke ja teistega, k.a. mehega, arvestav inimene, ausalt.
lihtsalt et sedasorti asju räägitakse tavaliselt ainult anekdootides 🙂
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 