täiesti spontaanne kild, millega just msnis hakkama sain:
e. says:
ma vaatan, et sa oled, jah, leidnud endale eduka viisi, kuidas pidevalt stressis olla 🙂
r. says:
on see tunda?
e. says:
ei, näha
rääkides paadunud visuaalidest… maivõi…
meitel otsustasid täna kontoris paljundusmasinad-skännerid-printerid ühise streigi korraldada. terve kontor käib kolmandal korrusel ühe aparaadi taga – ja see otsustas mind nähes hakata lehti vahele võtma.
kontor nuriseb.
üks unemotiiv on viimasel ajal korduma hakanud.
nimelt tekib unes pidevalt situatsioon, kus mul on end kuidagi kehtestada vaja, panna paika piirid, kuskohast üle ei tohi minna ja kustmaalt ma enam ei tagane. alati on mingi kompromissi leidmine teemaks… inimene, kellele olen varem liiga teinud kasvõi kogemata… kelle elu ma olen kuidagi seganud… ja kes nüüd tuleb kuidagi minu ellu sisse, solvumisega ja nõudmisega, et ma võtaks koomale, sest nii saaks teema “tasa”.
nii ma siis taganen-taganen-taganen, annan järele, annan järele, annan järele, osaliselt süütundest, aga peamiselt kergendustundega, sest nüüd saab vana asi tõesti lahendatud… taganen, kuni teine pool tahab, et loobuksin millestki, mis mulle tõeliselt oluline.
huvitaval kombel olen siiani väga rahulikult teema lahendanud, lihtsalt teada andnud, et siin on piir ja siit ma ei tagane, see on mulle oluline ja edasi nõuda oleks juba süütundel manipuleerimine ja ärakasutamine. põnev on ka, et sedasi rahulikult, aga kindlalt piiri paika pannes lõpetab teine pool nõudmiste esitamise. unes vähemalt.
eriti põnev oli, kes olid tänaöises unes vastaspooleks… 🙂
aga huvitav küll, millest see on, ma ei näe siinses reaalsuses praegu paralleele, kuigi teooria järgi peaks ma unes just oma siinse reaalsuse elule lahenduskäike otsima…
————–
edit:
okei, ühte paralleeli näen, aga unemotiiv tuli juba enne seda.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 