Monthly Archives: märts 2010

urr

ma olen täna kolm korda peaaegu-vihastanud ning neljanda korra päriselt vihastanud, sest – kujutage ette – inimesed käituvad nagu mina! et nagu… mismõttes! kuidas nad julgevad!
… kasvatamata hüsteerilised jobud, ausalt.

Advertisements

ma ajasin kokates paprika ja cayenne’i purgid segamini.
ning paprikat kasutan ma alati ikka uhkelt…

mul hakkab tegelikult tulekahju suus juba leebuma 😛

PS mulle mu uus kujundus meeldib. ja punkt.

————-
edit:
tänane diip nali
madala kehatunnetusega mina: “jah, ma juba tund aega mõtlen, et peaks wc-sse minema, aga siiani on kogu aeg meelest läinud”
sõber: “no aga mida sa siis kannatad, käi ära!”
(paus)
mina: “nojah, kui nii võtta, võtab see mu elu päris hästi kokku… mingi häda on peal, aga selle asemel, et lahendada, muudkui kusagil taustal kannatan, sest unustan lahendamise ära”


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

asi hakkas pihta pühapäeval, kui notsu oma kommis küsis, mida ma täpselt mõtlen lausega “mees, kes olukorda kontrollib”.
“õmmmmmmmmmmmmmmmm……..” oli mu esimene reaktsioon. mõttes, et ma teadsin täpselt, mida selle all mõtlen, see on selge… tunnetus… aga seda SELETADA?
tookord läks tund aega, aga suutsin mingi sõnastuse kokku keevitada.

kena.

aga see “õmmmmmmmmmmmmm…” asi on süvenenud. nii eile kui täna sattusin korduvalt olukorda, kus avastasin, et mu mõtetel ei ole enam sõnu. tugeva visuaalina mõtlen ma niikuinii pildiliselt, aga üldiselt olen pildid siiani suutnud siiski sõnadesse tõlkida. aga nüüd on midagi viga.

ja no koolis läks eriti jaburaks. arvestustöö. iga viimase kui küsimuse juures teadsin ma suurepäraselt, milles on point jne, aga… näiteks ühe küsimusega (“seleta pikemalt lahti protsess x”) alustasin kenasti vastust: “protsess x on” ning hoidsin pärast seda pastakat pool tundi õhus. iseenesest väga zen vastus, eksole, aga karta on, et punkte selle eest ei saa, seepärast käkerdasin viimaks mingi haleda joonise valmis asjade omavahelistest seostest…

kui õppejõud mõtetelugeja on, võib isegi punkt või paar kukkuda…

sõnaga – selle asja pean ilmselt uuesti tegema.
aga oleks siis tõesti asi olnud selles, et ma ei teadnud, eksole… huhh…

v-o on mingi osa minust leidnud, et edaspidi suhtlen telepaatiliselt või ma ka ei tea.

tglt mind huvitab hoopis, kuidas sellisest asjast edaspidi üle saada.
ja, noh, see ka, millest säärane õmmmmmmmm-asi üldse tekib? mingi ühenduse viga kusagil?


south park teab, kuidas on – link.


zen

ma üritan oma eksistentsiaalse kriisi ära sõnastada, kuigi kõik sõnad on ja jäävad jutuks stiilis “banaanikoor on suurem kui banaan”…

ma taipasin, et kõik praktikad ja tehnikad… kogu elu… peaks käima MINA kohaloluga, n-ö “ülalt alla”, aga ma oskan kõike teha ainult “alt üles”. kõik on olnud mehaanilised tehnikad, et jõuda MINAni, ainult et see on täielik nonsenss, sest teadlikkuse leidmiseks ei saa kasutada kontseptsioone või emotsioone!

kriis tekkis sellest, et kui proovin MINA poolt teha ükskõik, mida, siis ma lihtsalt ei oska. ma olen päevade viisi avastanud, et MINA ei oska mitte midagi teha, isegi mitte peldikus käia. oskab ainult mehaanika.

täiesti perses! (ütleb emotsioon)

temaatiline kirjavahetus Õpetajaga on muidugi erakordselt zen…
mina: taipasin, et MINA ei ole kunagi elust osa võtnud (v-o paar korda ehk…). küsimus: kuidas õppida elama nii, et MINA ka kohal oleks? sest kõik, mida tean, on mehaaniline…
Õpetaja: kasuta ka edaspidi TAIPAMIST 🙂

… väga zen
loomulikult ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pinnisin edasi

mina: kuidas TAIPAMIST kasutada? kuidas kasutab taipamist MINA?
Õpetaja: see on lihtne – oled Ise ja teadlikult teed, mida teed. 🙂

… veel zenim.

lootust on, et varsti saan teemale pihta, aga praegu on küll täielik karauul.


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.