ma olen täna kolm korda peaaegu-vihastanud ning neljanda korra päriselt vihastanud, sest – kujutage ette – inimesed käituvad nagu mina! et nagu… mismõttes! kuidas nad julgevad!
… kasvatamata hüsteerilised jobud, ausalt.
ma ajasin kokates paprika ja cayenne’i purgid segamini.
ning paprikat kasutan ma alati ikka uhkelt…
mul hakkab tegelikult tulekahju suus juba leebuma 😛
PS mulle mu uus kujundus meeldib. ja punkt.
————-
edit:
tänane diip nali
madala kehatunnetusega mina: “jah, ma juba tund aega mõtlen, et peaks wc-sse minema, aga siiani on kogu aeg meelest läinud”
sõber: “no aga mida sa siis kannatad, käi ära!”
(paus)
mina: “nojah, kui nii võtta, võtab see mu elu päris hästi kokku… mingi häda on peal, aga selle asemel, et lahendada, muudkui kusagil taustal kannatan, sest unustan lahendamise ära”
asi hakkas pihta pühapäeval, kui notsu oma kommis küsis, mida ma täpselt mõtlen lausega “mees, kes olukorda kontrollib”.
“õmmmmmmmmmmmmmmmm……..” oli mu esimene reaktsioon. mõttes, et ma teadsin täpselt, mida selle all mõtlen, see on selge… tunnetus… aga seda SELETADA?
tookord läks tund aega, aga suutsin mingi sõnastuse kokku keevitada.
kena.
aga see “õmmmmmmmmmmmmm…” asi on süvenenud. nii eile kui täna sattusin korduvalt olukorda, kus avastasin, et mu mõtetel ei ole enam sõnu. tugeva visuaalina mõtlen ma niikuinii pildiliselt, aga üldiselt olen pildid siiani suutnud siiski sõnadesse tõlkida. aga nüüd on midagi viga.
ja no koolis läks eriti jaburaks. arvestustöö. iga viimase kui küsimuse juures teadsin ma suurepäraselt, milles on point jne, aga… näiteks ühe küsimusega (“seleta pikemalt lahti protsess x”) alustasin kenasti vastust: “protsess x on” ning hoidsin pärast seda pastakat pool tundi õhus. iseenesest väga zen vastus, eksole, aga karta on, et punkte selle eest ei saa, seepärast käkerdasin viimaks mingi haleda joonise valmis asjade omavahelistest seostest…
kui õppejõud mõtetelugeja on, võib isegi punkt või paar kukkuda…
sõnaga – selle asja pean ilmselt uuesti tegema.
aga oleks siis tõesti asi olnud selles, et ma ei teadnud, eksole… huhh…
v-o on mingi osa minust leidnud, et edaspidi suhtlen telepaatiliselt või ma ka ei tea.
tglt mind huvitab hoopis, kuidas sellisest asjast edaspidi üle saada.
ja, noh, see ka, millest säärane õmmmmmmmm-asi üldse tekib? mingi ühenduse viga kusagil?
ma üritan oma eksistentsiaalse kriisi ära sõnastada, kuigi kõik sõnad on ja jäävad jutuks stiilis “banaanikoor on suurem kui banaan”…
ma taipasin, et kõik praktikad ja tehnikad… kogu elu… peaks käima MINA kohaloluga, n-ö “ülalt alla”, aga ma oskan kõike teha ainult “alt üles”. kõik on olnud mehaanilised tehnikad, et jõuda MINAni, ainult et see on täielik nonsenss, sest teadlikkuse leidmiseks ei saa kasutada kontseptsioone või emotsioone!
kriis tekkis sellest, et kui proovin MINA poolt teha ükskõik, mida, siis ma lihtsalt ei oska. ma olen päevade viisi avastanud, et MINA ei oska mitte midagi teha, isegi mitte peldikus käia. oskab ainult mehaanika.
täiesti perses! (ütleb emotsioon)
temaatiline kirjavahetus Õpetajaga on muidugi erakordselt zen…
mina: taipasin, et MINA ei ole kunagi elust osa võtnud (v-o paar korda ehk…). küsimus: kuidas õppida elama nii, et MINA ka kohal oleks? sest kõik, mida tean, on mehaaniline…
Õpetaja: kasuta ka edaspidi TAIPAMIST 🙂
… väga zen
loomulikult ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pinnisin edasi
mina: kuidas TAIPAMIST kasutada? kuidas kasutab taipamist MINA?
Õpetaja: see on lihtne – oled Ise ja teadlikult teed, mida teed. 🙂
… veel zenim.
lootust on, et varsti saan teemale pihta, aga praegu on küll täielik karauul.
mul on eksistentsiaalne kriis.
sain aru, et ma pole kunagi praktikaid teinudki, sest MINA pole neist osa võtnud, need on olnud puhas mehaanika.
kõik on olnud illusioon.
üks kena zen koan kõlab nii:
“Palju aega tagasi pani mees väikese hane pudelisse. Hani kasvas, kuni ta ei mahtunud enam pudelist välja. Mees ei tahtnud pudelit lõhkuda ega ka hane vigastada. Kuidas sai ta hane välja?”
koanide lahendamiseks tuleb minna väljapoole jaatamist ja eitamist, sest kõik vastandid takistavad lahenduse nägemist. koani lahendamine intellektuaalselt viib paratamatult ummikusse… kui koan lahendada, on hani on pudelist väljas ja pudel terve… lahenduseks on tegelikult taipamine, et hani pole kunagi pudelis olnudki…
ainult et taipamisena, mitte intellektuaalsena.
mul on parasjagu üks pirakas hani pudelis. ma nüüd püüan taibata, et ta pole seal kunagi olnudki…
————
edit:
ma sain hane pudelist välja 🙂
nagu lubatud sai, käisin m. juures rännakul. noh, seda “ma ei tähenda midagi” hala vaatlemas, kuna too tahtis lahendamist.
kui mingi teema hakkab järjest ette tulema, on see üldiselt vihje, et aeg lahendada. kui teema hakkab järjest ette tulema ja see hakkab olulisi asju mõjutama (antud juhul nt isalõvi teema), tähendab, et teema enam ei vihja, vaid koputab viisakalt õlale. kui teema tuleb juba Eriti Jaburates situatsioonides ette – elu on nagu castaneda raamatus, kui endaga asjad ei juhtuks, ei usuks ise ka, et kõik üldse võimalik -, pole see enam vihjamine ega õlalekoputus, vaid konkreetselt sikutatakse sind varrukast ja karjutakse kõrva: “lahenda ära!!!”
minuga nii juhtus. aga ma ei kirjelda.
teema ise jäi lahendamata, sest ma lihtsalt väsisin kohutaval kombel ära. aga ma tean, et olen ligi.
sisuliselt oli skeem selline, et “ma ei tähenda midagi” halaga on seotud neli teemat, mis siingi lahatud… s.t. kõik need neli tglt taanduvadki “ma ei tähenda midagile”, lihtsalt kuidagi erineva nurga alt:
1) ema teema, just see, kuidas minu sõna mingites mulle üliolulistes asjades ei maksnud mitte midagi
2) venna teema, see, et oma suure targa venna armastust kogu aeg igatsenud olen ja iial mitte saanud
3) oma väe kartmine, s.t. lohe kivi all. see, et ma ei taha olla juht, kuigi mul on naturaalsed juhiomadused ja kui ma peale ei passi, satun 99% juhtudest sellesse rolli suht iseenesest, lihtsalt jagades oma panust. see toob tavaliselt aga kaasa süüdistused, kuidas ma sõidan sisse jne, seega on mu võimalus olla aktsepteeritud see, kui ma panust ei anna. nii et möödaminnes sai enesesaboteerimine väga lihtsa lahenduse. ma saboteerin end, jätan asju tegemata, et mitte domineerida.
4) isalõvi, aga ka sõprade teema… et minuga ei arvestata.
nagu näha, siis vägagi kapitaalne teema.
mis ongi ilmselt põhjus, miks asi pooleli jäi ja ma tõesti ära kukkusin…
pikk jutt lühemaks. pärast pikka tuhnimist jõudsin väga omapärase seisuni. päris-Mina, see vaimne olend, kes teab, et kõik on korras ja maailm liigub oma parimat rada ning muuhulgas näeb neid maailma toimimise mustreid… ta lihtsalt ei huvitu egost, ego siinkohal vaimlejate, konkreetsemalt minu liini tähenduses, mis tähistab minu füüsilist keha, tundeid, mõtteid ja kõike muud, kes elab siinses, materiaalses reaalsuses ja kannab mu nime.
ma taipasin, et mingi samalaadne asi võib olla ilmselt nii mõnelgi teisel vaimlejal… et õpetus: “lase lahti” võib kuidagi tähenduslikult moonduda enam-vähem selliseks seisuks, et egoga üldse enam ei tegeleta, ei peeta oluliseks.
… see, mida ma olen korduvalt öelnud (kui klaarikad ja roosad tädid mind päästmas käisid) – et ka suurimas pasas teab osa minust alati, et kõik on okei ja parimas korras… see on umbes nii, et ma olen kogenud Mina, sellega mingis osas samastunud… ja kuna Korralik Kontseptuaalne Praktik ju egoga ei tegele, siis laseb ego täiesti omapead, emotsioonid käivad üle võlli ja üleüldse…
mul on karvane tunne, et lahtilaskmine tähenda siiski päris seda.
teine kontseptsioon, mis, ma arvan, on nii mõnelgi vaimlejal veel… see äraneetud vaimlejate jutt, et ego tuleb hävitada või alistada. krt, sellised väljendid tuleks seadusega ära keelata, ma ütlen!
sõnaga – seis oli enam-vähem selline, et mu vaene ego NÕUDIS tähelepanu, mul tulid sealt vahepeal välja täiesti ürgkarjed (ei, ma ei karjunud, ma üldse väga harva lahendan asju häälega, vaid lihtsalt… vaimus…). mitte keegi ei taha, et teda hävitatakse või alistatakse!
sõnaga, m. mingil hetkel naeris, et mul on käsil sisemine abielukriis. ma küsisin ta käest seepeale, et kas ta abielunõustamist ka teeb. m. vastas, et teeb…
nlp ja vägivallatu suhtlemine ja mida kõike… kuulame ära selle poole, kes ei ole rahul.
esimese asjana ego möirgas, rapsis ja karjus.
kui viimaks maha rahunes, küsisime temalt, mida oleks tal öelda teisele poolele.
“Minal on vaja ego kasutada, et üldse siinses maailmas funktsioneerida,” tuli vastus…
ja pärast seda jäi ego vait ning seesama õnnetu-olemise tunne, mis on mul alati, kui jälle tunnen, et minuga ei arvestata…
sõnaga – Mina ise ei arvesta iseendaga, s.t. oma egoga.
sest ma olen üks Eriti Perses Praktik…
mingi kontakt on puudu.
Mina on lasknud ego omapead, ei huvitu temast, mistõttu too selliseid tükke kokku keerabki.
sõnaga – aga situatsiooni lahendus on, et Mina – see, kelle jaoks on kõik parimas korras – võtab omaks ego… selle e.-nimelise komplekti… hakkabki osa võtma siinsest maailmast…
rääkisin sellest pärast rännakut ka a-tr-le, kes natuke itsitas ja ütles, et ma olen praegu täpselt ühe india muinasjutu sees – kuidas shiva endale abikaasa sai… sest shival polnud tükk aega ju kaasat, teda lihtsalt ei huvitanud… joogaterminite järgi oli muinasjutus lahenduseks teadlikkus… mul on vaja üles leida see… ja veel antud kontekstis…
nii et ma otsin.
ps karta on, et mõnigi antud jutust muffigi aru ei saanud, mitte lasta end asjast segada 🙂
—————
edit:
ma sõnastasin i.-le väga hästi ühe asja ära:
e. says: aga kui konkreetse näitena (aga ainult ühena… sest see on lihtsalt aktuaalne) – isalõvi – siis nt igasugune isalõvi-hala ja nukrus kaduski mul ära, kui nägin, et isalõvi-kriis on lihtsalt peegeldus mu enda sisemisest kriisist… s.t. isalõvi ei puutu absoluutselt asjasse… ei liblikad, ei roosad südamed… mitte midagi…
e. says: see pole tglt üldse oluline
e. says: teema on oluline lahendada sees… ja mitte isalõvi pärast… vaid mu enda pärast… mina lepin iseendaga
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 