lihtsalt märkimise korras, et reedel mängis rock cafes itaalia progrebänd nimega the watch. esitasid peamiselt varast genesist. ning, arvestades, et solisti tämber oli nagu noorel petsil ning orkester väga hea, tundus küll, nagu oleks ajamasinasse astunud… fantastiline!
the watch – the knife
ühtlasi on küsimus mittesuitsetajatele – mida te teete sel ajal, kui suitsetaja teeks suitsupausi?
mäletan, kuidas kunagi (vist) zeetale ütlesin kusagil kommentaaris, et üks oluline point suitsetamiseks on legitiimne põhjus pausi teha ja mõtteid koguda. novat – eile eksamiks õppides avastasin, et seda enam ei ole. tööajal lähen pausi tegemiseks endiselt maicvakesega suitsuruumi, seega paus on olemas, aga ma olen kooliks ette valmistudes kogu aeg millekski õppinud stiilis “töötan neli punkti läbi ja siis teen pausi”. ma võin nüüd ju ka pärast nelja punkti pausi teha, aga mida ma… noh… TEEN selle pausi ajal?
*nõutu
eile istusin kohvikus ja õppisin eksamiks hullumeelselt ning kergelt paaniliselt juba, sest et materjali oli palju jning OTSEloomulikult olin alustanud enam-vähem kaks tundi pärast viimast hetke*, seega oli üsna selge, et ei jõua asjugi läbi lugeda ja… üleüldse. vahepeal astus sisse g., vana taotleja, et natuke nõu küsida ühel teemal. arutasime tema teema ära, aga siis küsisin eksami kohta. et kuidas seda asja teha, kui ikkagi aega vähe ja…
g. ütles, et lihtne
1) esiteks tuleb paika panna eesmärk, aga see peab olema kindel ja konkreetne. nt kui eksam on hommikul kl 11, siis kindel märk on, et hommikul teen eksami ja saan mingi kindla hinde. (“okei, ma siis saan “nelja”,**” panin ma paika)
2) noh ja edasi tuleb tegutseda lihtsalt ja rahulikult, andes endast parima, aga samas mitte ka üle pingutades (nt magada tuleb kindlasti korralikult).
3) peamine on aga usaldada, et paikapandud asi toimib. see tähendab nt seda, et kui TÕESTI ei jõua õppida (aga vastavalt punktile 2, annad sa endast parima enne, kui otsustad objektiivselt, et ei jõua), siis usaldad, et vastavaid punkte lihtsalt ei küsita eksamil vms.
ma olen seda kunagi teinud, kusjuures, kui tartu ajal pidin ilmlühikese ajaga ära tegema mitu referaati ning iga päev olid eksamid. toona soovitas Õpetaja: “unusta tähtajad, lihtsalt tee, nagu tähtaegu poleks”. tuli välja, et nii tehes jäi mul lõpuks aega ÜLE.
toonase kogemuse tõttu teadsin, et asi toimib ning paningi paika, et saan eksami “nelja”, et jõuan kõik õpitud, jõuan rahulikult magada ja üldse on kõik korras.
jõudsingi. nii õpitud kui magatud. boonusena saabus mingil hetkel isegi arusaam, millest üldse jutt – mis on alati abiks, sest mehaaniline faktide õppimine mulle ei sobi****. läksin seega hommikul rõõmsalt eksamile ning õppejõud pistis ette paberi… millest mitte ühtki küsimust ei olnud eksami kordamisküsimuste hulgas olnud. pärast esialgsest paanikast lahtilaskmist avastasin, et kui asjale loogiliselt läheneda, siis tuli lihtsalt välja, et igas eksamiküsimuses oli sees umbes neli kordamisküsimust. hiljem rääkisime sama teema suuliselt üle. üht küsimust oskasin väga hästi (sest töö käib sama teemaga kokku), ülejäänud kahega oli, nagu oli.
boonuslugu:
kui õppejõud oli ühe küsimuse suuliselt ära küsinud (mille vastust ma ei teadnud), oli tal telefon ning läks välja rääkima… ja oli ära 10 minutit.
mina ei oska spikerdada. teiste spikerdamisest on mul täiesti kama, aga ISE ma ei suuda spikerdada (ega lasta kellelgi oma tööd ära teha vms). mingi märksõna kusagilt piilumine mäluvärskenduseks tuleb ehk kõne alla, aga mitte otsesõnu mahakirjutamine. aususe ja siiruse küsimus. kui ma ikka ei oska, siis ei oska.
kui õppejõud oli väga pikalt ära olnud, mõtlesin, et no krt, IGA normaalne üliõpilane oleks maha vaadanud – ja mina, idioot, eksole… hakkasin kontsu kotist võtma ja õppejõud astus sisse.
moraal – kui sul on põhimõtted, siis jää neile kindlaks, muidu saad vastu näppe.
kui pikalt lobisetud oli, küsis õppejõud minult, mis hinnet ma enda arvates väärt oleks. mõtlesin nii ja mõtlesin naa ning arvasin, et “kolm”… selline tugev “kolm”, aga siiski “kolm”. õppejõud arvas, et ta pole nii enese suhtes objektiivset studenti veel näinud. tänasin komplimendi eest ning mõtlesin, et jess, hinne käes ja 6 eappi olemas. ainult et, pekki, taotlus läks nihu… a mis siis.
kui hakkasin ruumist välja minema, pidas õppejõud mu kinni ning ütles, et kuigi see ametlikult eksamihinnet ei peaks mõjutama, olin ma siiski omal ajal suurepärase referaadi ja ettekande teinud*****, mistõttu ta tõstaks tegelikult siiski mu eksamihinnet ühe palli võrra.
… tänasin viisakalt ja läksin O.O näoga koolist ära…
*sel teemal tuleb veel hala.
** mulle meeldib saada “neljasid”, sest hinde saamisel kehtib täiesti see eksponentsiaalne seos hinde ja pingutuse vahel***
ja ma olen lihtsalt liiga mugav, et seda ekstra pingutust teha
*** ma praegu avastasin, et mõõtühikud on jooniselt puudu, häbi mulle. no hindel polegi mõõtühikut, hinne on iseenesest suhtarv, aga põhimõtteliselt on pingutuse mõõtühikuks kulunud närvirakkude arv
**** kuigi päris ilma selleta ka ei saa – mul oli mõni päev tagasi väga piinlik, sest tegin oma lemmikõppejõule eksami halvasti. sealjuures oli aine lihtne, hästi edastatud, mulliajamise aine (s.t. selline, milles ma säran – vastandina faktipõhistele ainetele) ning mina siiralt asja vaadanud ka (kuigi algne mõte oli loomuliku intelligentsiga lööma minna)… mulliajamiseks on mingeid fakte vaja teada ning mul jooksis eksamil juhe kokku just nende faktide juures, mida ei olnud üle vaadanud, sest need olid ju “nii loogilised” ja asjad, mida ma “niikuinii oskan mullist tuletada”… 😦
***** hinde saamiseks oli kaks varianti: a) teha kolm kontrolltööd + referaat + ettekanne või b) teha eksam. mul jäid kontrolltööd tegemata, sest muutsin plaani keset semestrit (ja laisk olin ka)
ajaloo huvides mainin selle ka ära, et alates pühapäevast on mul suitsetamisega paus määramata ajaks, kusjuures määramata aeg võib lõppeda kahe tunni pärast, aga võib lõppeda ka siis, kui kunagi lusika nurka viskan.
et oleks selge ja kellelgi poleks ütlemist, kui jälle suitsetama hakkan.
rahast hakkas lihtsalt kahju. tegin väikse arvutuse ning vaatasin, et suitsetan terve kuupalga aastas maha. ma olen alati suitsetamist kui tegevust tõsiselt nautinud (sõltuvuses ka olnud, jah, muidugi), aga no NII kuri ma oma raha peale nüüd KA pole. masuaeg ja puha, krt.
ma tahtsingi maha jätta hommikul, see tundus miskipärast õigem. nii ma siis pühapäeval võtsin chai latte ja mandlisaia, istusin parki pingile, ninaga päikese poole, ning tegin oma viimase suitsu iga viimast kui hetke tajudes. selline väga joogalik suitsetamine oli 😛
ja kui see välja arvata, et (vabandust otsese väljenduse eest) mul parasjagu kopsude väljarögastamise faas on (sest hingamisteed puhastavad end), siis muidu on kõik okei, täpselt samamoodi kui varem. käin isegi maicvakesega suitsunurgas edasi ja puha.
ma lihtsalt tean, et ei tohi kunagi enam seda “üht mahvi” teha…
üks asi on veel puhastustööga kaasnenud – ma käitun, nagu valmistuksin ette olema abikaasa ja ema. ning justnimelt “kaasnenud”. üks puhastustöö olulisi osasid on, et käitun “südame järgi”, teine asi, et iga tegevus peaks suunduma mu peamise eesmärgi poole (mida ma veel ei maini, aga mis on tglt üdini vaimne). noh ja sellise asjaga miskipärast justnimelt KAASNEB selline asi. endal ka imelik jälgida end, ausalt.
pealegi on see täiesti jabur, sest olen täiesti vaba ja vallaline igas mõttes, kedagi silmapiiril pole ning pealegi on igasuguste abikaasa-variantide tekkimine ülimalt ebatõenäoline, kui arvestada, et olen muuhulgas frigiidseks jäänud.
ei, orgasmi saamisega pole endiselt probleeme. ma lihtsalt esiteks ei viitsi asjaga tegeleda, jännata selle deitimise ja moosimise ja tedremängudega… aga peamine on, et ma ei naudi seksi enam! mitte kellegagi!
testi mõttes võiks s.-i ette võtta, kelle juures mulle meeldib peamiselt, milliseks ehtsaks võrgutajaks ma temaga muutun (kusjuures üsna selge on, et ka talle meeldib see väga-väga-väga), mistõttu meil on alati täiesti meeletu klapp olnud… sest kui temaga ka enam ei klapi, siis olen PÄRISELT KAH frigiid valmis… kui ainult viitsiks teda välja ajada… pealegi ma kardan, et tulemuseks ongi, et enam ei klapi.
kogu asja juures teeb mulle mõru nalja see, et sellest kõigest võib järeldada, et kui mittenauditava seksi tõttu lõviga suhte lõpetasin, oli põhjus tegelikult minus endas…
üks puhastustöö osasid on keskendumise õppimine. ja mitte mingi meditatsioonina vms, vaid igapäevaelus. keskenduda ühele ülesandele – sellele, mida teen. et olla nagu zen-meister, kui söön, siis söön, kui magan, siis magan 🙂
ma olen loomupärane multitasker ning iseenesest on võime mitut asja korraga teha vahel väga vajalik, omadus on iseenesest neutraalne – on nagu on. samas – nagu ikka – omadus on vahend ning vahendist on kasu siis, kui teda õigel ajal õiges kohas kasutada. valel ajal on lausa kurjast. nimelt on multitaskingu iseloomulik osa, et sellega ei saa õigupoolest ühessegi teemasse korralikult süveneda, aga seda on vahel vägagi vaja. mu monkey mind aga takistab seda. hakkan nt õppima ning tuleb pähe, et, pagan, lill on kastmata. või mõni idee. või midagi. kõik pähetulevad teemad on erakordselt olulised asjad, mida ei tohiks unustada, seega peaks nüüdjakohepraegu tegelema.
aga ma avastasin lihtsa nipi. esiteks tasub kõikvõimalikud segavad faktorid (nt MSN) kinni hoida – et ei tekiks võimalustki end segada lasta. teiseks – kui tööd või muud süvenemist nõudvat teen, hoian enda kõrval paberit pastakaga, nii et kui midagi olulist meelde tuleb, millega hirmsasti kohejapraegu peaks tegelema, panen selle märksõnana kirja, et hiljem süveneda. kolmandaks annan monkey mindile iga x perioodi tagant loa täiega möllata, tegeledes justnimelt kõige ebaolulisega (teatud aja jooksul).
praegu, näiteks, kirjutan töötegemise monkey mind pausi korras blogi 😛
sõnaga – leidsin, et võti on teatud kompromissi tegemises. ma ei muutu zen-meistriks ja superkontsentreerujaks hetkega, kui elu aeg olen olnud monkey mindiga multitasker. ei tasu end vägistada ja püüda olla midagi, mida ma ei ole. aga eesmärgini jõuda võiks siiski, kasutades olemasolevaid vahendeid. tegelikult ma juba ammu vaatan, et igasugune uute harjumuste kasvatamine ja enda ülekavaldamine käib tegelikult läbirääkimiste tehnikatega, kus harjumusele või iseloomujoonele tuleb teatud järeleandmisi teha… lihtsalt kontrollitult ja eesmärgipäraselt 🙂
praegu tundub igatahes, et asi töötab.
unconditional love isn’t an emotion but rather a sense of connectedness with everything that exists, implying that working on my own growth and helping others to grow are compatible
et millest see puhastustöö ikkagi algas? siiani ei tea ma TÄPSET ajendit, sest tegelikult algas protsess ikkagi juba varem, aga tõsiselt käima läks siis, kui taipasin, et… ma ei ole iseseisev. et ma otsin iga oma tegevuse taga heakskiitu ja tuge.
siis taipasingi – keegi peale minu ei saa mu elu elada. minu elu. põhimõtteliselt pole see võimalik.
ja et kui mina oma elu ei ela, ei ela seda keegi.
ning et ei ole põhimõtteliselt võimalik saada kõigilt heakskiitu, alati jääb keegi, kes pole rahul või arvab teisiti.
ja et kui minu hinge panevad juhuslikult helisema muud teemad, kui need, mis muidu olulistel inimestel, ei saagi ma neilt heakskiitu saada, minnes oma teed.
või kui teen nii, et nemad rahul, ei koge ma ise rõõmu…
järelikult ei ole mõtet heakskiitu oodata.
järelikult tuleb ilma selleta hakkama saada.
toetada ennast. armastada ennast. jagada endale empaatiat. julgustada ennast. julgustada end unistama. julgustada end tegutsema. inspireerida ennast. usaldada ennast.
et kui ma end ise ei armasta, pole teiste armastusest tolku, on ta siis olemas või ei.
taipasin, et olen iseseisvust kartnud. mitte kogu aeg, see hirm tuli hiljem (leidsin alge ka).
siis taipasin, et ilmselt kehtib mingi analoogia, mis oli oma keha armastama õppimisega… ma pidin midagi taipama selleks, et asi kohale jõuaks…
nüüd on vaja taibata, et JUBA OLEN iseseisev.
arvata on, et see võtab samuti aega hea mitu kuud (nagu läks keha armastama-õppimisega), aga siinkohal mõtlesin katsetada “as if…” tehnikat. s.t. käituda nii, nagu ma JUBA KOGEKS seda. käituda nii, et ma JUBA OLENGI iseseisev, oma elu eest vastutav ja enda eesmärkide suunas minev.
miskipärast kaasnebki sellega suund minimalismile.
go figure
aga eks hiljem selgub, miks nii.
eelmine sissekanne kirjeldas hiljuti toimunud elulist kildu, kuna aga nalja osaks olid inimeste nimed, läks asi parooli taha. mainimise korras.
millega ma tegelenud olen vahepeal? puhastustööga.
rookimise alla on kuulunud kõik alates materiaalsetest objektidest lõpetades omaenda elu prioriteetidega. protsessi algust ning põhjuseid on keeruline seletada, õigupoolest ei teagi neid, lihtsalt ühel hetkel tuli tunne, et vaja oleks midagi liikuma lüüa, ümber tõsta, vähendada… ümber korraldada.
no näiteks sündmus, millest jälg siiagi maha jäi. tegin kirstu lahti, kus oli hulk riideid, palju neist selliseid, mida olen vaid mõned korrad kandnud, paljud sellised, mis väikseks jäänud… ja tüüpiline naine ju hoiab ikka alles riideid, mis kunagi selga läksid. vaatasin riideid ning taipasin: “ma ei kanna neid enam kunagi”. igasugustel erinevatel põhjustel, aga, jah – enam ei kanna. neid ei ole enam vaja.
või näiteks olen nädalaid järjest ära kasutanud köögikapis olevaid toiduaineid (noh, oad, läätsed, jahud jne), mis seal aegu ja aegu seisnud. sest – kaua nad seisavad.
rõhuv osa raamatuist-DVD-dest on läinud uutele omanikele.
koolis presentatsioone tehes on vastumeelsus kõikvõimalike taustade suhtes, nii ongi powerpointid “must tekst valgel taustal”, minimaalse arvu slaididega ning ainult märksõnadega. näiteks viimatine ettekanne koosnes neljast sisu-slaidist, igal slaidil neli rida, reas maksimaalselt seitse sõna (ppt-gurud räägivad, et nii peakski, aga mul on nõnda hoopis muudel põhjustel).
ruumi on vaja! ruumis on liikumist!
loomulikult ei käi rookimistöö mitte KÕIGE kohta, lihtsalt… ma vaatan asju ja ütlen endale ausalt, kas mul läheb neid veel kunagi VAJA või kas on nende hoidmisel mõni muu oluline väärtus, kasvõi emotsionaalne (aga siis tõesti oluline!). kui on vaja, jäävad loomulikult alles.
aga teate, kui väheseid asju on tegelikult VAJA.
kui palju aega, energiat, ruumi ja raha olen ma kulutanud mittevajaliku kogumiseks ja hoidmiseks.
nii materiaalses mõttes kui ka käitumismustrite, emotsioonide, suhete jms mõttes
ma olen sättinud prioriteete. vaadanud, mis mulle TÕELISELT oluline on. mida oma ellu tahan ja mida mitte.
et kulutaksin enda ressursse vaid sellele, mis oluline. elu on niivõrd palju lihtsam niimoodi. ja efektiivsem.
mittevajalikku ära heites on tulemuseks rahu… vabadus… sest kui teha endale ruumi mittevajaliku arvelt, jääb rohkem ruumi, et keskenduda sellele, mis mulle tõeliselt oluline.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 