Monthly Archives: juuni 2010

ma ei salli silmakirjalikkust. samas on ammu selge, et mu arusaam antud mõistest on oluliselt… laiem… kui muidu tavaks. pool tavamõistes “viisakust” ja “hoolivust” on minu jaoks lihtsalt võlts plöga, mis tuleks maa pealt ära hävitada, sest selle tagajärjed on hullemad kui ausus või isegi jõhkrus. jah, ma väidan, et jõhkrus võib olla leebem ja teisele parem kui “viisakus” või lausa “hoolivus”.

(juhin siinkohal tähelepanu sõnadele “võib olla”)
(ja sellele ka, et võlts plöga on POOL tavamõistes “hoolivust” ja “viisakust”. teine pool on ehe ning selle ees ma kummardan)

täna kooki küpsetades tuli ka pähe, miks. isa elas kuus aastat emaga koos “laste pärast”. s.t. tal oli praeguse elukaaslasega kõrvalsuhe juba kuus aastat enne, kui ta lahutas. kuus aastat silmakirjalikkust ja valet. MINU väidetava heaolu pärast!

ning just nimeliselt minu pärast oleks see kestnud kauemgi (vend on nii palju vanem lihtsalt), aga ma olin taibukas piiga ja raalisin asja välja.
ning kui selle välja raalisin, ütlesin isale, et mingu ning ärgu enam tagasi tulgu.
ma ei rääkinud temaga kolm kuud sõnagi.

tal jätkus jultumust põhjendada oma argust, silmakirjalikkust ja ema suhtes inetut käitumist MINUST hoolimisega!!!

see on see otsitud seos roosa tatiga. et miks ma roosa tati peale endast täiesti välja lähen.
ka roosas tatis tegeletakse teistest hoolimisega vormis “ma tean, mida teisele vaja”. on roosa tatt anahata või mitte – vahet pole – roosa tatistaja arvab igal juhul, et teab, mis teisele “parem” on.

sõnaga – mitte roosa tatt kui selline ei ärrita mind, vaid antud omadus seal juures.

jess!

Advertisements

mul oli siin ükspäev hea taipamine.
aga enne eellugu.

küllalt palju on erinevates seltskondades olnud situatsioone, kus ma olen tulnud välja väga heade ideedega ning neid on ignoreeritud.
ning neli aastat hiljem jõutud täpselt sama järelduseni ning siis suure hurraa ning jalgratta-leiutamise-tuhinaga asi ellu viidud.

ning, oi-oi-oi! kuidas ma olen säärastel puhkudel solvunud. ning solvunud lausa kaks korda – esiteks siis, kui mu ideed ei kuulata, aga teiseks (ning tunduvalt tugevamalt) siis, kui sama mõttega tuleb keegi hiljem välja kui uuega ning seda SIIS kuulatakse.
selle tulemusena olen ma teatud seltskonades loobunud üldse kaasa mõtlemast.

ükspäev siin aga kirjeldati ühe mu isikliku tuttava solvumist üsna samasuguses olukorras (ning tglt ka samas seltskonnas)… kus ta oli rääkinud mingit juttu, aga mõtted võeti kasutusele alles siis, kui väline ekspert oli täpselt sama juttu rääkinud.

ja siis ma taipasin, milles asi.
ideede-edastaja ei ole arvamusliider. ei ole ekspert.
see päris tõeline ekspert, kel oleks ette näidata mitmeid, korduvaid ja üldtunnustatud ära tehtud asju antud vallas.

täpselt nagu mina oma alal.
mul on teadmised, mul on tglt ka mõistus, mul on võime sünteesida… aga sellest tegelikult ei piisa.

asja nimi on allikakriitilisus, üsna sama, miks akadeemilistes töödes nt bakalaureusetöid (ega 3+2 magistritöid) ei tsiteerita. ideed võivad olla head, sageli ongi, aga ei või kindel olla.
ja ma isiklikult eelistaks ka, et inimesed, kes tahavad teha professionaalseid ja häid otsuseid, kuulaks EKSPERTE. päris ehtsaid eksperte, kes on tõestanud, et nad seda on, mitte ainult ei räägi, et nad seda on ega lehvita diplomiga.
ei saa oodata, et inimesed tegelikult puhast heast tahtest ja usust minusse ilma igasuguste juba olemas olevate käegakatsutavate tõenditeta, et ta ideedel on väärtust, mind (või üldse kedagi) usuks.

ja teisipidi võttes – kui ma ikka mitu korda tulen välja täpselt samade ideedega, mida päris eksperdid hiljem kinnitavad, jääb see viimaks otsustajatele meelde ning mu arvamusi hakatakse kohe tõsiselt võtma.
sõnaga – see, et mu ideed võetakse neli aastat hiljem kasutusele, on POSITIIVNE. oluline on, et ma olen võimeline tulema megaheade ideede peale ja et ma seda teistele ka näitan, mitte ei hoia endale.

sõnaga – eksperdiks kasvatakse ning saadakse näidatavate tulemustega

ja tegelikult räägitakse seda ammu, ma lihtsalt sain alles nüüd poindile pihta 🙂
pikad juhtmed, misteha.


siin on üsna ootamatult ära sõnastatud, mida tähendab millegi praktiseerimine. analoogia sellega, miks meite teekaaslased endid (vaimseteks) praktikuteks nimetavad.
mitte, et pooled meist (ja eriti mina) tegelikult siiski teoreetikud poleks, aga see on juba teine teema.
idee on igatahes säärane.


mitte, et lenny kaver paha oleks, aga mulle tõesti meeldib see versioon rohkem oma saundiga. aga video on eriti hea. tõsine rokk ja kidravingatamine – ning viksi ja viisaka ülikonnaga mehed, vunts ees ja puha. retro ruulib!

the guess who – american woman

—————–
edit:

see on ka üks ütlemata hea minekuga lugu

heart – crazy on you


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

lugu, mis täna mulle shuffle’iga järjekindlalt ette jäi. mul nimelt komme iga kord uuesti shuffle peale panna, kui iPodi sisse lülitan.

elton john – your song

üks vähestest elton johni lugudest, mis mulle meeldib.
isikliku ajalooga pealegi.