teema, millel mõnes tantraõpetuses soovitatakse mediteerida on – me oleme loomad, seksuaalsus on ürgne ja instinktiivne ning meile kõigile loomupärane.
vähemalt minu puhul mõjub selline arusaam väga vabastavalt. mõttes, et sellele keskendudes on seksuaalsus nagu on. lihtsalt on. vahel on rohkem, vahel vähem, vahepeal polegi… ma lähen niimoodi voodis vabamaks, sest kui asja loomulikuna võtta, pole enam tehnika pärast vaja muretseda, tehnika tuleb ise. seks läheb automaatselt palju mängulisemaks. ning ma hakkan nägema seksuaalsuse erinevaid väljendusi, mis tihti pole üldse otse seksiga seotudki – ning selle väljendusrikkus on fantastiline!
põnev on ka nii suhtudes vahepeal huvitav jälgida oma keha.
kui ma siin viimati ühel deidil käisin, siis vaatlesin oma keha ning kratsisin mõttes kukalt.
mees oli kahtlemata ligitõmbav, ehtne mees… testosteroonihõnguline…
ning, saate aru, mu KEHA hakkas temaga flirtima. ise.
stiilis, et tema poole pöördudes ajasin rinna natuke ette (ja seda märgates võtsin end tagasi), maha istudes tõstsin jala üle teise ning ajasin puusa õige natuke kumeramaks, kui see niisama jalga üle teise tõstes läheks (ja seda märgates tõstsin jala teise kõrvale tagasi ning istusin väga siivsalt) jnejnejne.
ehk siis – mina ise teadlikult oma kehakeelega teda ei võrgutanud (ka seda on tehtud), küll aga otsustas mu keha ise temaga kekkama hakata.
ürgne instinkt, mis teha.
ilmselt mu keha siis tahtis teda… või tema keha.
aga mõistus ütles, et ootame-vaatame – ja nii jäigi.
see on põnev, ma räägin 🙂
üks fenomen, mida juba pikemat aega jälgin ning millest üritan aru saada – meeste hämamine. just selline konkreetset tüüpi, mida tõesti pole kohanud ühtki naist ajavat. naised hämavad ka, aga teisiti.
see on kas häma, mis on nii läbinähtav, et ei lähe isegi valetamisena arvesse. või siis häma mingil teemal, mis midagi ei määra ning mille puhul nad end ise varem või hiljem sisse räägivad. mõlemat ühendab, et tõe rääkimine ei muudaks midagi.
no nt üks abielumees olla kunagi mu sõbrannale öelnud, et tal pole ühtki armukest olnud, kusjuures sõbranna teadis isiklikult naist, kellega tüüp aastaid tagasi vägagi abielus olles semmis – ja mees teadis seda.
või väitis üks mees kunagi, et ta ei saanud mulle kirjutada, sest ei saanud nädal aega arvuti taha – aga tüübil oli iPhone ning ta oli mulle kunagi varem oma ilusate käekestega sellelt meili saatnud (tüüp oli väljamaal ning kiri hakkas sõnadega “kirjutan telefoniga…”)… mõttes, et v-o ta tõesti arvuti taha ei saanud, mhmh, aga huvitav, miks ta ei kirjutanud :P? pealegi oli mul oli üsna ükskõik, kas ta kirjutab või ei, nii et põhjust vabandada mittekirjutamise pärast polnud üldse vaja…
või teise sõbranna juhus, kui oli puhas sekssuhe mingi mehega ning mehel millegipärast komme aeg-ajalt mainida oma Numbrit… keset kuuma suhet olla järsku mehe Number tõusnud ühe võrra. sõbranna ei öelnud siis midagi (sest, noh, sekssuhe ju), aga kui mees mingil hetkel, kõrvad lontis, üles tunnistas, et on vahepeal kellegi teisega maganud, öelnud sõbranna rahulikult: “ma tean”… mees olla siiamaani veendunud, et sõbranna on selgeltnägija…
varem ma vihastasin sedasorti asjade peale, sest mul tekkis küsimus, kas mehed peavad mind tõesti nii lolliks, et ma nii haledaid valesid läbi ei näe.
varem üritasin meestele ka ilusasti ära tõestada, millega ma nende häma läbi näen… aga siis avastasin, et nad muutuvad selle peale kuidagi kurvaks. neist läheks nagu õhk välja. ja no las nad siis olla.
nüüd ma siis lihtsalt muigan. pealegi on sellist häma täitsa põnev jälgida.
aga milleks see, ei saa ma ikkagi aru.
mõni mees võiks ehk kommenteerida?
üks teema, mis mind juba pikemat aega kukalt kratsima paneb, on see, kuidas inimesed aru ei saa, et nende rahulolu oma eluga on nende endi suhtumises kinni – selles, kuidas nad suhtuvad endasse ning elusündmustesse. või sellest, et suhtumised on juhitavad.
ei, mitte valetada ei tule endale, sest see kukub alati kokku…
lihtsalt iga asja on võimalik vaadata mitme nurga alt.
ning millegipärast eelistavad paljud keskenduda erilise hoole, armastuse ja pühendumusega nurgale, mis neid endid kõige õnnetumaks teeb.
(mitte et ma ise seda sageli ei teeks, muidugi, emokuninganna nagu ma olen :P)
positiivsele (või lihtsalt vähem-negatiivsele) keskendumine ei tähenda, et teisi aspekte ei vaadata – miskipärast kipuvad negatiivse mõtlemise apologeedid seda väitma – vaid, et KESKENDUTAKSE sellele, mis ennast rahulolevamana paneb tundma. võtan arvesse kõiki aspekte, aga KESKENDUN sellele, mis mulle rahu toob (või vähemalt sellele lähemale viib).
ainult et see on ühtlasi üks kohutavalt julm asi, teavad targemad rääkida.
ma jõudsin kunagi kevadel selleni, et kõik vaimsused ja vilusohveerimised ja enesearengud ja muud Suured Asjad taanduvadki tegelikult ainult enese suhtumise muutmisele. ülejäänu on tehnika. abivahendid.
—————-
ma varastasin netist ühe eheda eneseabiõpiku – “100 simple secrets of happy people”.
teema täpselt seesama – rahulolevatel inimestel ning õnnetutel inimestel ei olegi elukogemused kui sellised tihtipeale väga erinevad, vahe on ainult selles, millele kumbki grupp keskendub.
teate, mulle meeldib.
janke viskas täna hommikuseks õppetunniks selle lingi, mispeale mulle tuli meelde, kuidas mõni aasta tagasi jõudsin järeldusele, et romantilised komöödiad, seebiooperid, armastusromaanid jne tuleks põmst ära keelata, sest need keeravad inimeste ajud sassi.
mina: ma ükskord halasin mingi mehe pärast… halasin ja halasin, et mees lännu ja appiappi ja ehhutav lugu ja üleüldse…
ja siis järsku langes taevast alla kiir ning inglikoorid hakkasid laulma händeli “messiasest” halleluujat
ma taipasin, et ma halan, sest ma ise tahan halada – aga halada tahan põhjusel, et “siis on tõeline armastus”
vata – KÕIK arrrrmastusromaanid ja -filmid ja -etendused jne põhinevad skeemil mees ja naine saavad kokku, armuvad, lähevad lahku, siis on tükk aega draamat, ladina-ameerika seebiooperis nii 200 osa, mees ja naine väldivad teineteist, vihkavad teineteist, teevad nägu, et ei taha teineteist või siis saatus hoiab lahus või… sõnaga – draama ja hala ja emo
ning siis saavad läbi raskuste kokku, taipavad, et arrrmastavad ikkagi üksteist väga ja elavad happily ever after
saad aru – KOGU arrrmastuseteemaline looming on sellise skeemiga
ehk siis – mina olin kokku saanud mehega, armunud ja parasjagu selles draamafaasis
nii et mul oli Tõeline Armastus
janke: mhm, kas siis nii nagu ameerika filmis ei ole, et:
janke: kõigepealt pool filmi vihkavad üksteist, siis kuidagi vihkamise käigus teevad vihkamiskeppi ja siis nõks on kõik kena. ja siis tavaliselt mingi mõttetu sita pärast hakkavad jälle vihkama ja lõppeb asi ikka hobusega lennujaama tormamise ja turvaväravatest läbitormates serenaadi laulmisega
janke: ajaa, ja siis nõdrameelsed, kes selle turvasegaduse üle peavad elama, plaksutavad…. ja siis ongi äppili ever ahvter
mina: järgmine taipamine oli, et armastusloomingut ei saagi kahjuks muudmoodi üles ehitada… sest loomingus peab olema stoori ja pinge ja
kujutad nüüd ette 500-leheküljelist armastusromaani – mees ja naine saavad kokku ja ongi vsjoo
😛
muidu aga soovitan öösel russalka juurde minna, sest seal on imeline.
vahepeal nimelt viskas vee tallinnas külmaks, aga õhutemperatuur jäi, teadagi, kuumaks. seetõttu on hilisõhtul mere ääres imeline udu.
ma käisin eile öösel. täiskuu oli taevas ning merd ei olnudki. kilukarp oli kardina taga.
russalka juures oli visuaal täpselt nagu õudusfilmis – täiskuuöö, läbi puudeokste paistev laternavalgus ning paks-paks udu…
🙂
——————–
ma olen viimasel ajal kuidagi palju jälle deitima sattunud. väga siivsalt, kusjuures. noh, et õhtused jalutamised ja vaadete nautimised ja vahepeal arglikud riivamised ja kompivad naljad ja natuke punastamised ja…
ahh!
minus on vähk välja löönud. mul on vana kooli romantika tuju…
ainult et, härrased – džentelmenlikkus on tore ning annab kõvasti plusspunkte, aga sellega ei tasu liialt üle pingutada… selline segu džentelmenist ja riivatusest on ikkagi parim…
muidugi on ka võimalus, et keegi jalutajatest ei ole siiski päris otseselt huvitatud.
aga mis siis.
väike jalutuskäik ei kohusta ju millekski…
lihtsalt üks kuramuse hea lugu. video on ka totaalne nostalgialaks. eksole.
aga eriti meeldima hakkas lugu, kui ükskord nägin meremaal üht klouni seda kaubanduskeskuse ees esitamas. jah, klouni. viisi ta küll ei pidanud – kuigi v-o teadlikult (mitte et knopflergi eriti laulaks), aga riffi tegi huvitaval kombel järele väga eduliselt.
vatnii
dire straits – money for nothing
mind on tabanud uus armastus – balti jaama turg.
kohtusime siis, kui tõdesin, et masu on ning soovisin kokku hoida, päris tuttavaks saime puhkuse ajal, kui oli aega teda tundma õppida… ja nüüd on meie suhe kirglik.
sealt saab küpseid köögi- ja puuvilju. KÜPSEID, saate aru!
sealt saab päris võid!
sealt saab korralikku liha!
ühtlasi on mind tabanud järjekordne kokkamishoog. sest mis viga kokata, kui käes on korralikud toiduained…
olen rahul.
mu’ga juhtus enne jaani selline… mm… lugu… kus ma sain mõneks ajaks hirmsasti haiget seepärast, et lihtsalt jäin kellelegi ette ilma igasuguse minupoolse provotseerimiseta (aga eks ma mäletan vanast ajast, et vaimsetel (või ka füüsilistel) vägivallatsejatel pole põhjust vajagi). see on see põhjus, miks ma vahepeal peidus olin ja üldse vait…
aga väga põnev lugu juhtus ka. ma soovisin pärast toda intsidenti, et mind ei nähtaks – ja, tuleb välja, et ma muutusingi nähtamatuks.
kohvikus, kus ma olen püsiklient, unustati mu tellimus lauda tuua ka pärast kaht meeldetuletust.
muponaut küsis piletit kõigilt mu ümber, aga mitte minult.
kui rattaga sõitsin, lasti mööda ratturid enne mind, mulle astuti täpselt ette.
jnejnejne
peab ütlema, et lõpuks muutus säärane asi päris ebameeldivaks, nii et ma otsustasin taas nähtavaks muutuda.
olge oma soovidega ettevaatlikud.
hea blond ma ikka olen.
pärast seda, kui sai oma 50 lugu ükshaaval lugusid youtube’ist käsitsi otsitud, taipasin, et sealsamas lehel saab ka kõiki lugusid niisamagi mängida.
krt.
ahjaa – soovitan
tänase päeva puhul on see vana spämm ikka nagu rusikas silmaauku…
Puhkuselt tulijate kohtlemise eeskirjad
1. päev.
Puhkuselt tulija talutatakse ettevaatlikult ruumi, kus on tööks vajalikud esemed. Ühes nurgas krabistatakse pabereid nii, et need hakkavad meenuma.
2. päev.
Tulija saab istuda paar korda töölaua äärde, kuid teda ei sunnita enamaks. Tulijale näidatakse töökaaslaste pilte. Kui see tundub liiga erutavana, lükatakse edasi.
3. päev.
Juba peaks katsuma töövahendeid. Töökoha taustmüra ja telefonihelinat lastakse lindilt. Diapositiivilt näidatakse ust ja tulija saab harjutada sealt välja käimist.
4. päev.
Psühholoog räägib töötegemise riskidest. Pärast lõunat võib üritada töötamist, kuid kui sõrmed ei pea vastu, lükatakse see kõik edasi.
5. päev.
Alustatakse hetkelise istumisega kipsist tehtud ja loomulikult kujundatud, värvitud ülemusega. Katsutakse telefoni ja teisi esemeid. Psühholoog räägib lisa töötegemise riskidest.
6. päev.
Antakse töökoha sööklas sooja toitu, võib üritada ettevaatlikult iseseisvat tööd.
NB! ÜLEMUSEL JA TÖÖKAASLASTEL TULEB SUHTUDA PUHKUSELT TULIJASSE RAHULIKULT JA MÕISTVALT. KÕIK KARMID VÕTTED ON PAHAD JA JÕHKER TÖÖST RÄÄKIMINE ANDEKSANDMATU.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 