Monthly Archives: august 2010

head uut kooliaastat, koolinoored.
ma käisin täna noori kohevate sabade ja kikkis vurrudega rebasepoisse vaatamas koolis 🙂

ok, tglt oli esimene loeng.

muidu aga avastasin täna aineid uurides, et, pagan, mul on reaalne võimalus kevadel lõpetada. eelmisel aastal võtsin mäletamist mööda tempo maha, sest kuigi täiskohaga tööd ja täiskohaga kooli on idee järgi VÕIMALIK ühendada, siis kui tahta vahepeal puhata ja mängida ja muidu oma hedonistliku ja laisa loomusega koostööd teha, ei mängi hästi välja.

noh ja täna vaatasin, et venitan, mida venitan, kevadesse jääb ikkagi ainult üks aine.
kurtsin seega tööl maicvakesele, et, krt, võiks nagu kevadel lõpetada… aga et kuna ma siiralt mõtlesin hiljaks jääda, siis pole ma teemale isegi mõelnud mitte.
seepeale vaatas maicvake mõistmatul pilgul mu arvutis parasjagu lahti olevat hiigelpikka andmetabelit, nende seitset sorti statistilist analüüsi tükkis ilusate graafikute ja joonistega ning nende 50-leheküljelist analüüsi ja küsis, et mis neil häda on.

nii et… sa kuradi kurat. mul on põhimõtteliselt isegi töö juba olemas…
iseasi, et praeguse asja eest ma siiski autorlust võtta ei saa. aga no kirjutab midagi juurde ja…
uhh.

nagu mu rootsi kolleeg ütles – meie töö olemus on põhimõtteliselt korra kuus uue magistritöö kirjutamine.

see on umbes sama, et ma olen teatavasti kogu aeg tahtnud “teadusetegemise” eest ära joosta, aga viimati tehti mulle selgeks, et SEE ONGI TEADUS, mida ma teen 😛 , v.a. et ma ei pea treima artikleid (kuigi alus päris mitmeks on olemas).

oh sa püha püss, ma ütlen.
kole, kui inimese hirmud teda niimoodi kätte saavad.


kui ma nüüd suudaks meelde tuletada, kuskohast selle leidsin. kusagilt igatahes kirjutasin selle maha. käsitsi.
aga, noh, kui ükskõik, millisele emole viidata, et ainus, kes ta feilist välja viib, on ta ise – ja selleks on tal ENDAL vaja OMA suhtumist muuta (sest ta elu ei ole feil, kaugel sellest, aga ta ise näeb seda nii oma suhtumiste tõttu… ning ta JÄÄBKI oma elu feilina nägema, kui suhtumist ei muuda, ükskõik, mis juhtub) -, siis on see EHHUTAVALT julm jutt.

sest, noh, eksole – oluliselt kergem kui oma suhtumist muuta, on loota, et maailma toimimine ja loodusseadused muutuvad, kui piisavalt kaua haliseda…

Every single day, we wake up and get out of bed with an opportunity to do something to change the rules of our life. It’s scary to take that leap. It’s hard. But whenever you decide it’s too scary or it’s too hard, you’re the one making the decision. All of those external factors that make it hard aren’t keeping you in place. You’re keeping you in place. The only person to blame for your hardships is yourself. You let these things that don’t really matter guide your choices, time and time again. You blame them for your problems – it couldn’t have been YOU, after all.

You have chosen to be a victim of circumstances. And it is burying you.

You have two choices in life. You can either be a victim, tossed about by whatever provides a convenient excuse. Or you can say, “You know what? This is my situation, but I can stand up and change it.”

Which way will you go?


ma olen korduvalt lubanud frigiidseks hakata. viimati hakkasingi. siis kui nägin, et pinguta, mis sa pingutad – seksi ikka enam ei saa.
tglt oli seal üks mõistmine ka… et MILLEST too seksineedus oli. siis otsustasingi sama, mida kunagi enne – enne seksiga ei tegele, kui asi on õige, tulgu see õige siis, millal tuleb või jäägu üldse tulemata.

vanajumalal on, teadagi, hästiarenenud huumorisoolikas. ajalugu näitab, et iga kord, kui ma mingi Kindla või Kategoorilise väitega välja tulen, küsib ta minult: “kindel vä?”

nii ka täna.

minuga võttis täna ühendust mmmm.
kes mu blogi kauem lugenud, see teab, et tegu on absoluutselt konkurentsitult Maailma Parima Armatsejaga.

hästi paned, vana!

—————-

mmmm-ile vastasin… noh, mittemidagiütlevalt. s.t. ei eitavalt ega jaatavalt, sest praegu pole õiget tahmist, aga kunagi ehk ikka tahan veel.

vanajumal küsis selle peale: “PÄRIS kindel vä?”
ehk siis nüüd kukkus vihjama teine lemmikmees.

lõpetage ära!


esteks – ma alistasin pärmitaina!
suur tänu notsule, kolleegile, delfi naistekale ning toidutare foorumile.

teiseks – täna pean tööl kirjutama eriti kaunitest sõnadest koosnevat ilukirjandust. stiilinäideteks on ehk: “N-(1-naphtyl)-1,2-diaminoethane dihydrochloride” või ka “N, N’-dichloro-1,3,5-triazine-2,4,6 (1H, 3H, 5H)-trione”.
oma kolmandale tütrele panen aga nimeks sodium nitrosopentacyanoferrate(III). eelmised on vastavalt sodium nitrosopentacyanoferrate(I) ja sodium nitrosopentacyanoferrate(II). loogiline.

iga kord juubeldan, kui mõne säärase iluduse vigadeta kirjutamisega ühele poole saan…

ma lähen kohe lolliks.


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

nädal aega tagasi ma armusin. no ikka ehedalt ja ülepeakaela. ikka nii, et viiulimuusika mängis kõrvus ja liblikad lendasid ringi ja totakas naeratus vajus suule ja üldse – kõik nagu päris.

ainuke asi, et objekti ei olnud.

püsiv see seisund ei ole, aga hoogudena käib siiamaani.
mingi anomaalia?

ma olen ammu rääkinud, mitmed teekaaslased on sama maininud ning nüüd olen kohanud ka paari muud (kuigi ka, jah, vaimlejat), kes on sama juttu ajanud…
ma (või siis me) tajun armastust ja armumist väga eneseküllase tundena, mis on ehk ainult sabaotsapidi riivates seotud teise inimesega.
teisele suunatus ning teisest sõltumine on ka olemas ning ilmneb vägagi, aga see on kiindumine (või klammerdumine) – hoopis teine ja täiesti selgelt armastusest eristuv tunne. ehk siis – kiindumine esineb mul reeglina koos armastusega (või vahel ka ilma armastuseta, mis on kõige hullem variant), aga siis ongi tegu KAHE tundega. väga väga väga selgelt.

ainult et ma siiani arvasin, et armumiseks on siiski käivitajat vaja.
tuleb välja, et pole 🙂

te olete ka ilma objektita armunud olnud kunagi?


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.