nädal aega tagasi ma armusin. no ikka ehedalt ja ülepeakaela. ikka nii, et viiulimuusika mängis kõrvus ja liblikad lendasid ringi ja totakas naeratus vajus suule ja üldse – kõik nagu päris.

ainuke asi, et objekti ei olnud.

püsiv see seisund ei ole, aga hoogudena käib siiamaani.
mingi anomaalia?

ma olen ammu rääkinud, mitmed teekaaslased on sama maininud ning nüüd olen kohanud ka paari muud (kuigi ka, jah, vaimlejat), kes on sama juttu ajanud…
ma (või siis me) tajun armastust ja armumist väga eneseküllase tundena, mis on ehk ainult sabaotsapidi riivates seotud teise inimesega.
teisele suunatus ning teisest sõltumine on ka olemas ning ilmneb vägagi, aga see on kiindumine (või klammerdumine) – hoopis teine ja täiesti selgelt armastusest eristuv tunne. ehk siis – kiindumine esineb mul reeglina koos armastusega (või vahel ka ilma armastuseta, mis on kõige hullem variant), aga siis ongi tegu KAHE tundega. väga väga väga selgelt.

ainult et ma siiani arvasin, et armumiseks on siiski käivitajat vaja.
tuleb välja, et pole 🙂

te olete ka ilma objektita armunud olnud kunagi?