huvitav, kuidas täpselt peaks suhtuma, et on üks ingliskeelne sõna, mille tähendus, paistab, et keeldub mulle meelde jäämast. ausalt, ma seda üle 15 aasta, kõik aeg, mis inglise keelt õppinud/rääkinud olen, alati sõnastikust vaadanud, kui ette jääb.
sõnaks on prudence…
see pole küll päris inspiratsioonipuhangus kirjutet tekst, vaid juba see, mida olin “silunud”. praegu mõistan, et see oli viga, sest efekti pole eriti. aga noh.
——————
“öko” on viimasel ajal popiks saanud. häda on ainult, et keegi ei tea täpselt, mida see tähendab.
üks võimalus olla “öko”, kasutades reegleid ja konstruktsioone. “ma olen öko, kui ma elan põhupakimajas ja söön mahetoitu”. ka see on tee, aga sellise skeemiga võib tekkida olukord, et kui situatsioon muutub, ei osata enam käituda.
seepärast on ka teine võimalus – mõista, miks. mõista, et ainult oma nina alla vaadates ei saa globaalsetest protsessidest aimu. selleks tuleks vaadata ka teisi tasandeid. mikrotasandist (aatomid ja molekulid) globaalse tasandile (Maa kui üks ökosüsteem), tuleks tajuda end orgaanilise osana loodusest.
sa ei saa tunda sidet keskkonnaga, sest see on sama hea kui tunda sidet oma maksaga – seega absurd. sinu maks on osa sinust, samuti oled sina täpselt sama suur osa keskkonnast kui seda on mollusk ookeanis, puu sinu tagaaias või päike taevas.
taibates seda, on vähemalt minu jaoks ainus loogiline järeldus, et me ei saa vaadata end eraldi keskkonnast ega keskkonda eraldi meist. mis tähendab, et keskkonda kahjustades kahjustame eelkõige iseendid. seega on kogu ökoeluviis eelkõige puhas egoism 🙂
lähenedes teemale selle nurga alt, taandub kogu ökoeluviis põhimõttele – ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.
maailmaga-üks-olemise taju jõuab inimestele kohale tavaliselt läbi uhuunduse, aga see ei pea alati otse sellest tulema. selle kõige taipamiseks on meil tegelikult ka ilma uhuuta olemas info – see, mida õppisime koolis. siinkohal tuletaks seda pisut meelde.
looduses toimib kõik aine- ja energiaringetena. on veeringe, kivimiringe, lämmastikuringe, fosforiringe jne. kõik liigub, muutub, vahetab asukohti, aga jääb oma olemuselt samaks.
näiteks saab väga lihtsustatult süsinikuringe ühe osa kokku võtta sellega, et meie, inimesed, hingame välja CO2, mille taim fotosünteesib süsivesikuteks – enese ehitamiseks (kasutades ka vett maast ning päikeseenergiat ja väljutades samas hapnikku). süsivesikud sööme meie ära ning kasutame omakorda enda keha ehitamiseks. hiljem me lagundame need, kasutades selleks hapnikku, mille oleme saanud taimelt, kui too enne fotosünteesis.
veel lihtsustatumalt – meie kasutame hapnikku, mille taim tootis. taim kasutab süsihappegaasi, mille meie välja hingasime. ilma üheta ei saa olla teist.
samas on meie rakud pidevas uuenemises, nad elavad ja surevad samamoodi. näiteks meie nahapinnal on surnud rakud, uued kasvavad alt peale – need aga sünteesitakse ainetest, mis me sisse sööme. samas need uued, elavad rakud, on pidevas aine- ja energiavahetuses – kasutades toitu ja hapnikku, mida MEIE sööme ja hingame.
seega võib lihtsustatult öelda, et põhimõtteliselt võib sinu kehas kusagil, näiteks sinu sõrmeotsa naha mõnes kollageenimolekulis olla mõni süsisnikuaatom, mis kunagi asus mõne dinosauruse sabakondi mõnes molekulis. dinosaurus väljutas selle aine- ja energiavahetuse käigus atmosfääri süsihappegaasi molekulina, kust see sattus fotosünteesi käigus mõne sõnajalapuu tüvesse (seekord siis mõnesse teisesse molekulisse). sõnajalapuu aga suri, lagunes ära ning pika protsessi käigus muutus naftaks, kus ühes molekulis oli endiselt sees seesama süsinukuaatom. viis aastat tagasi pumbati nafta välja, sellest tehti bensiin, mis toodi eestisse, viidi statoili ning sina tankisid selle enda autosse. teel koju jõudis seesama süsinikuaatom mõne molekuli koosseisus automootorisse, kus see ära põletati ning seeläbi paisati uuesti atmosfääri. peale mõnda aega atmosfääris hõljumist jõudis süsinikuaatom süsihappegaasina naabrimehe kartulipõllule, kus kartul selle endasse fotosünteesis, viies antud süsiniku enda mugulasse. läinud nädalal käisid sa naabrimehel abiks kartuleid võtmas, mistõttu andis ta sulle kaasa kotitäie kartuleid. sina tegid eile kartuliputru, kus oli sees seesama kartul koos sellesama süsinikuaatomiga mõnes süsivesiku molekulis ning aine- ja energiavahetuse käigus naha uuendamise raames jõudis ta sinu sõrmeotsa kollageeni molekulisse…
kõik on omavahel seotud…
meie keha on sõna otseses mõttes täis Elu, mis meist endist otseselt ei sõltu. meie kehalt võib võtta elavaid rakke ning panna neid toitelahuses kasvama. MEIE kehast eraldi. kuigi nad ju endiselt kannavad meie DNA-d… meie organismis 10 x rohkem mikroorganisme, baktereid, seeni jms kui meie endi rakke. need kõik on meie eluks vajalikud, nad kaitsevad meid ja aitavad seedida. samas on nad kõik eraldi organismid, teise DNA-ga, omaenese eluga.
kui minna globaalsele tasandile, siis vahest kõige olulisem on meenutada, et Maa on põhimõtteliselt suletud süsteem. ainus, mis liigub Maale sisse, on päikeseenergia, ainus, mis liigub välja, on infrapunakiirgus. kõik muu, aineline, mis on sees, on ka sees. atmosfäär on kogu Maal ühine, nagu ka veeringe. loodus ei tunne riigipiire, kõik liigub ühiselt ühes suures aine- ja energiavahetuses. mis tähendab, et CO2, mis emiteeritakse sinu korstnast, mõjutab kliimat kogu Maal. kliima kogu Maal mõjutab meie endi elu.
mina isiklikult tajun seda kõige paremini siis, kui vaatan pilti Maast.
Maa on olnud siin miljardeid aastaid enne, kui inimkond tekkis. me küll saame Maad kahjustada – ja seda me ka teeme praeguse pimesikumänguga. aga enne, kui me suudame Maa hävitada, sureb välja kogu Elu sellisena nagu meie seda tunneme.
aga Maal on tohutu inerts ja võimsad isetaastumisprotsessid.
ka siis, kui kogu Elu on hävinud ja inimkond välja surnud (mis juhtub ükskord niikuinii), jääb Maa siia alles, taastades end miljardeid aastaid ja luues uut Elu.
neutraalsena, igavesena.
imestades ainult vaikselt, miks selline ajutine nähtus nagu inimkond valis enesehävitamise…
ma otsin praegu taga üht Eriti Rohelist teksti, mille neli aastat tagasi kirjutasin pärast üht väga omapärast praktikat. ma leidsin selle teksti ingliskeelse variandi, aga ma tõesti eelistaks leida originaali, mille tõelises inspiratsioonipuhangus kirjutasin, mitte esitleda teile omaenda teksti tõlke tagasitõlget.
mul nimelt on õnnestunud selle tekstiga panna inimesi end tajuma sõna otseses mõttes ökosüsteemidena.
esimest korda juhtus see täiesti kogemata, kui mu isa, vana jalad-maa-peal-majandusmees hakkas mulle rääkima sedasama juttu, et lollakad rohelised ja blabla. ma rääkisin talle seepeale absoluutselt uhuu-vabalt, kasutades AINULT kooli füüsika- ja bioloogiatunnist pärit argumente (okei, mõni oli ülikoolist kah), sellest, et kõik on omavahel seotud ning palusin tal jutu lõpetuseks defineerida ennast ja oma asukohta keskkonnas.
isa oli viis minutit vait ning vastas siis vaikselt: “ma suudan end defineerida ainult teadvusena”
mispeale jäin mina viieks minutiks vait, sest SEE ei olnud üldse mu eesmärk olnud, ma olin enda arvates puhast intellektuaalset vestlust pidanud.
igatahes kirjutasin tookord inspiratsioonipuhangus enam-vähem sama jutu arvutisse ning olen seda mõnel korral kasutanud, kui olen mingit keskkonnaharidust andnud. päris sellist efekti pole rohkem küll enam olnud, et mõni vaikselt ära valgustuma hakkaks, aga, nagu öeldud, inimesed on end teisiti tajuma hakanud.
praktika aga, millest kogu asi tuli… süsteemiga seotust olen ma tglt kogu aeg tajunud, tõesti elu aeg, aga konkreetne praktika oli ükskord ühes mingis Eriti Hipis Seltskonnas, kelle hipinduse peale ma suurema osa ajast kahe käega peast kinni hoides oigasin ja proovisin mitte oksele hakata.
no selline seltskond, kes Maa-Ema südamerütmide järgi tantsib ja kohutavalt ahistatud lehmade pärast suuri krokodillipisaraid valab ja vahel end hobi korras puu külge aheldab. kujutate ette küll.
emotsiooninarkarid, noh.
(ja parem ärge küsige, kuidas ma sinna sattusin)
igatahes oli üks harjutus leida üks loodusobjekt ning sellega samastuda.
ma, vana castanedakas, leidsin, et lõpuks ometi midagi lihtsat ja emotsioonaalselt rollercoasterilt väljuvat. samastuda ei saa ju koos oma emotsioonidega (mitte, et seda teha ei üritataks)…
kolasin mööda metsa ja randa ringi ning ei leidnud mitte midagi, mis “tõmmanud” oleks – aga see on säärase ülesande juures ülioluline. kuni järsku komistasin rannas kivi taha ja lendasin, nii pikk kui lai, kõhuli, nägupidi liiva sisse.
ehk siis – Maa tõmbas mind. jutumärkideta.
kuna sellest otsesemat Vihjet enam olla ei saanud, siis nii ma jäingi. pooleks tunniks.
mulle endale ei meeldi Maast kui elusolendist rääkida, sest seda Ta ei ole, aga nii on Teda kõige lihtsam kirjeldada.
seal rannas kõhuli lamades kuulasin ma, mida Maa mulle rääkis ja kogesin Ta tohutut aeglust ja täielikku neutraalsust…
seda neutraalsust ei anna sõnadesse panna…
eile öösel oli tansulka.
täna on nimelt pööripäev JA täiskuu – mõlemad on maagilised, mis need siis veel kokku…
pööripäeval saab maha jätta… asju… ning täiskuu lisab väge.
seega ühe asjana sõnastati ära, MIDA iga osaleja maha tahab jätta.
mina tahtsin maha jätta selle omaduse, miks mul asi lõviga metsa läks – jäikuse ja kontrollivajaduse. ning tahtsin õppida kohanema juhtimisega nii, et ma ise ei oleks passiivne ja teeks oma asja edasi.
natuke keeruline sõnadesse panna, aga mõte umbes nagu peotantsus. peotants tuleb välja siis, kui mees juhib kindlalt ning naine laseb end juhtida, aga sealjuures ei tohi naine muutuda passiivseks – sest siis tants EI tule välja.
olime seal siis koos, igasugused karvased-sulelised, ja tantsisime. kuni tuli hetk silmad kinni siduda ja ikka edasi tantsida.
tantsisimegi. mina olin üsna paigal, sest minu tantsud lihtsalt on üsna paigal.
kuni tuli mu teekaaslane a., haaras mul käest ja juhtis seotud silmadega mind oma tund aega läbi tiheda rahvasumma – ikka ringiratast, edasi ja tagasi…
mul oli silmad seotud, ainus juht oligi a. käsi…
ma sain kogeda, kuidas on usaldada teist kinnisilmi ning sättida oma tantsu teise järgi, tantsides samas siiski oma tantsu, lihtsalt… kohanedes.
sain kogeda, kuidas on usaldada ja kohaneda.
… mees, sa oled õnnistus!!!
ainult et kuidas sa seda teadsid???
üks viimase aja blonde taipamisi stiilis “banaanikoor on suurem kui banaan” on olnud: “päris kõike pole mõtet PÄRIS otse välja öelda”.
no tglt neid situatsioone, kus olen nägupidi vastamisi oma kunagiste sillapõletamistega, on viimastel aegadel hakanud lausa riburadapidi ette tulema, aga korralik taipamine tuli siis, kui leidsin ühe töökuulutuse ja mõistsin, et ma sinna tööle ei saaks. iseenesest on see elu esimene töökuulutus, kuhu ma IDEAALSELT sobiksin, ma vastan nõuetele 100%. rääkimata sellest, et palk oleks parem ning töö perspektiivikam (ja oluliselt rohkem sinnapoole, mida ma tõesti tahaksin teha – teadusetegemist oleks vähem, höhöh), AGA.
ma peaks seal tihedalt koos töötama inimesega, kellega… ee… oleme jõudnud konsensuslikule otsusele, et teine meist pole just kõige kirkam kriit karbis. ja ma olen oma arvamust üsna üheselt talle ka väljendanud.
sõnaga – kuna tal oleks kindlasti määrav sõna, siis ma ei saaks.
ega ma tglt ei kandideerikski, sest kui tal ka määravat sõna poleks, ma ei tahaks koos töötada inimesega, keda ma kirkaks kriidiks ei pea, aga peamine on tglt enesekindluse puudus. ma tean antud töökoha ülesandeid üsna hästi ning see töö eeldaks minust oluliselt suuremat enesekindlust kui mul praegu on. v-o aasta-kahe pärast oleks ma valmis (iseasi, kas siis toda tööd pakutaks).
nii et see ongi ainult mõttemäng.
aga põmst, jah… sotsiaalne võrgustik ON oluline, maine ON oluline ning suhteid tasub hoida.
ja kui mõni ei ole kirgas kriit, siis… no las ta siis olla tuhm.
ega ta mu ütlemisest kirkamaks ikka lähe…
tore, et ma asju ikka läbi enda vigade õpin.
kuidas see lause tarkade ja lollide kohta käiski…
küsisin täna mitmelt inimeselt, kuidas nemad reageerivad olukorras, kus neile tullakse seletama midagi, mida nad teavad, inimese poolt, kes asjast ei tea, millenagi, mida nad nagu ei teaks, kusjuures inimene kasutab lolle argumente.
suurem osa vastas, et lihtsalt muigavad sisemiselt ning sõltuvalt lolluse astmest kas seletavad või ei seletagi ja jätavad teise lolliks.
küsisin teiselt e.-lt ka. aga temal, tuleb välja, on sama värk. s.t. läheb närvi. taipamist ei tulnud kummalgi.
tegime kumbki muud asja, kui mulle tuli järsku meelde, et nt teise e.-ga tema erialast rääkides – kui ma olen kuulnud midagi muud, kui tema räägitav, siis ma esitlen seda alati vormis “ma kuulsin sealt seda, millest võib see arvamus olla?”. aga nt kui suksu (kel pole see eriala) ükskord midagi tollest alast mainis, tekkis mul pisut sama reaktsioon – et šadapp, ma tean paremini (kuigi väga kergelt, sest teise e. eriala lihtsalt HUVITAB mind, mistõttu ma tean ehk rohkem kui keskmine maali, aga teadjaks end siiski lugeda ei saa). tuli meelde ka, et mul ükskord nt ülemus tuli mingi erilise käojaaniga välja – ja SIIS oli mu reaktsioon lõug-kolksuga-lauale, s.t. närviminek puudus, sest ma pidasin TEDA antud teemas suuremaks eksperdiks ja siis tuli välja, et… ee… mõnes asjas ilmselt pole.
sõnaga – ma lähen närvi nende peale, kelle arvamust ma ei usalda ja sealjuures polegi nii oluline, et ta oma arvamust idiootselt esitleb.
samas – inimestelt, keda pean eksperdiks, võin ilma igasuguse kriitikata käojaani vastu võtta. ning kui ma siis kunagi teada saan, et inimesel antud teemas ekspertlusest ikka tõsiselt vajaka on, on reaktsiooniks vapustus. ning vapustusele on reaktsiooniks tihti viha. (vt ka r. keiss). aga see on täiesti teine asi. närviminek ja viha… kaks eri asja… taju järgi juba… saate aru, jah?
ja nüüd ma tsiteerin teist e.-d, sest ta sõnastas edasise väga hästi ära:
mmm, ma sain selle lõngaotsa edasi, et kui mind kipub õpetama keegi, keda ma antud teemas niikuinii ei usalda… siis kusagil mul sees ikka tiksub nagu mingi arvamus, et teistel on alati õigus
ja siis ma tean, et tal parajasti pole ja ma lähen jube kurjaks
sest ma tean, et mul on õigus.
mingi sügav enese alavääristamine, mida ma kardan ja kui ma tean, et olen ekspert, siis tekib mul tunne, et seda lollusega rünnates rünnatakse minu teadlikult ülesehitatud eksperdi-rolli
ma nagu võtan seda rünnakuna oma õiguse vastu, et mul ka vahel õigus on
et… jälle tullakse mulle ütlema, et ma ikka ei oska
selline ebaõigluse tunne
ja just see, et kusagil on mingi asi, mis tiksub, et ma olengi tegelikult ikka see kõige lollim tegelane maamunal
aga asi jäi mõlemal lõpuni taipamata. s.t. sabaotsast saime kinni, aga suslik ise on veel kusagil peidus. pole otseselt taipamist, aga saime aru, et siit tuleb otsida
niisiis leppisime teise e.-ga kokku, et kui suslikule otsa komistame, siis anname teineteisele telepaatiliselt teada.
kui kellelgi sama suslik on ning lõpuni taipab, võib ka teada anda. nii telepaatiliselt kui kirjalikult, kusjuures eelistatud oleks viimane 🙂
mul on viimastel aegadel olnud palju blonde hetki. s.t. mingeid tõsiselt raputavaid taipamisi elu tugevalt mõjutanud veendumuste osas, kusjuures need kõik on alati olnud ülilihtsad ning taanduvad enam-vähem lauseks “banaanikoor on suurem kui banaan”.
ma teadsin elu aeg, et ei oska kokata, s.t. et kokkamine veel kuidagi tuleb välja, aga küpsetamine on lootusetu. olin sellega täiesti leppinud, sest, noh, pole seda kodukana-geeni kohe kõigil ja ega ma niikuinii õige naine ole ja üleüldse.
suvel taipasin, et ÄKKI on asi selles, et ma pole kokkamise-küpsetamisega lihtsalt pea üldse tegelenud 🙂
soovitan kõigil turule minna lähiajal. teate, kus seal on alles värve praegu! punaseid, kollaseid ja lillasid ploome, jõhvika- ja pohlapunast, paprikaid helerohelistest tumepunasteni, pruune puravikke, kollaseid kukeseeni, lillasid baklažaane… ilu, puhas ilu!
sain täna kokku vana sõbraga, kes mu enda feilide tõttu mu elust pikalt eemal oli. ja ma sain (pärast umbes poolt tundi üritamist) sõnastatud väga olulise asja. nimelt et MIS vahe on mul selle ajaga võrreldes, kui pikas ja pidevas depressioonis ja emos istusin.
ma ei võta enam asju nii isiklikult.
taju järgi on mu maailm nagu suuremaks läinud. kui enne tajusin maailma pisikese mullina, siis nüüd on see kuidagi oluliselt suurem. haarab peale minu ka muud – seda, mis pole mina. umbes nii, et enne oli kõik seotud otseselt minuga, nüüd… noh, on kah… sest kõik on omavahel seotud, aga… teisiti. ja kui enne oli mingi feil või halvastiminek, siis see OLIGI kogu maailm (sest maailm oli mull), nüüd on feil või halvastiminek iseenesest küll sama suur, aga kuna tajutav maailm on laiem, siis mahub feili kõrvale tohutult kõike muud. näiteks ilu ja rõõmu. see tasakaalustab.
ma tunnen ja tajun samu asju, mida enne, ka “maailma üldised võnked” saan vägagi kätte, lihtsalt ma teen paremini vahet ega pea sugugi enam ülepeakaela sisse sukelduma kõigesse, mis ette jääb. sest, noh, kõik tajutav ei ole minuga isiklikult seotud.
lisaks olen näinud, et teistel on ka motiivid ning teised teevad ka vigu. ning et teiste suhtlemine minuga… pole alati minuga seotud – s.t. ma ei pea kõike võtma isiklikult 🙂
case study:
lõvi teemas taipasin takkajärgi:
arvestades, et
a) tal on oskus kindlalt paika panna oma prioriteedid (omadus, mida ma sügavalt imetlesin ning on ilmselt üldse peamine põhjus, miks niimoodi ära armusin*)
ning
b) ma olin (päriselt ka) rahul sellega, et ma polnud ta prioriteedinimekirjas ei esimene, teine ega ka mitte kolmas
siis
-> arvestades eeldust a ning lisades siia juurde paratamatu FAKTI, et tal (nagu meil kõigil) on päevas ainult 24 tundi ning tuues juurde eelduse b, saamegi
-> kui ta vahel ei saa mulle aega pühendada, pole seal midagi isiklikku. tal on lihtsalt prioriteedid 1, 2 ja 3 täitmata järelikult. ning ükski emotsemine ega draama ei tekita talle päeva juurde lisatunde. ehk siis – halisemine loodusseadusi ei muuda…
(kahju jah, et ma seda TAKKAJÄRGI mõistsin, aga no parem hilja kui leida… ja no eks too taipamine kulub ehk hiljemgi ära)
ainuke asi, et ma ei tea, kuidas ma selle kõigeni jõudsin. kui keegi on pikemalt lugenud, ehk oskab mulle viidata?
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 