et jankel ikka hea meel oleks ja mina oma emokuninganna tiitlist ilma ei jääks, siis tuleb vahete-vahel ka traditsioonilist vingu teha.
sõnaga – ma tahan m.-i tagasi!!!
(“millist neist,” küsib nüüd iga normaalne inime, kes mu meesteajalooga vähegi kursis on)
(“seda m.-i, kelle pärast mu alter ego on jumalanna,” vastan ma)
ma tahan tagasi seda, kuidas m. mind võrgutas.
asi nägi välja nii, et tüüp tegi algusest peale väga ühemõtteliselt selgeks, et ta mind tahab, AGA samal ajal tegi ka selgeks, et ta soovib, et ma ise ta käte vahele langeks nagu küps ploom. ehk siis – mulle tehti kogu aeg selgeks, et minu “edasi”-minekut oodatakse ega lükata tagasi, samal ajal ei käidud kordagi peale. mitte mingisugust survet! õigupoolest oli vahepeal lausa nii vähe survet, et ma pidin viitama, et NATUKE võib ikka survestada ka.
noh ja mis on nüüd, eksole.
moos ja moos on küll, ehe džentelmen, teeb uksed lahti ja aitab mantlit selga ja… no mis teha, kui sedasorti võtted mind punastama panevad ja sulatavad, aga… see krmuse survestamine ja pealekäime! okei, et vähemalt poolenisti naljaga ja ega ta otse keppi polegi küsinud… ja, noh, ilmselt iga normaalne mees katsetabki, kas “edasi” saab, sest kuigi alati on võimalus, et saad vastu kõrvu, jääb siiski alati ka võimalus, et saad “edasi”.
no aga ma ei saa nii.
mulje jääb, et see on kohustuslik. noh, et mind koheldakse džentelmenlikult AINULT selleks, et mind voodisse saada. AINULT seepärast. mitte seepärast, et äkki mees käitub kõigi naistega nii.
ja sealjuures on asi nii, et mees meeldib mulle. tõesti meeldib. lihtsalt et praegu kaob mul igasugune mõte järjest kaugemale.
ma täna helistasin m.-le ja küsisin, et mis müstiline mees ta oli, et niimoodi asjale lähenes. too ütles, et asjal on praktiline põhjus. natuke oodates ja naisel valmis saada lastes on tulemus etem, sest et kui naine ISE jõuab otsusele, et jah, ta tahab, siis ta viskab oma tabalukud ise maha. ütles, et põmst on sel vahepealsel ebalemise-ajal ka võimalik naine voodisse saada (pealekäimisega), on tulemuseks, et naine ei ole hingega asja juures, vaid läheb voodisse sisuliselt selleks, et saaks asjaga ühele poole või seepärast, et “mis see siis nüüd ära pole”. aga m.-i sõnul pidada see olema sama hea kui peldikus üks korralik rahmakas pihku lüüa.
noh ja nii täpselt ma tunnengi – põmst võiks ma selle härrasmehega ju voodisse ka minna, ega ta EBAMEELDIV pole ja siis saaks sellest pealekäimisest rahu viimaks, aga… kas see on TÕESTI see, mida ta tahab?
noh, aga ma tegelikult ei ole kohustatud magama iga mehega, kes selleks soovi avaldab. isegi, kui ta mulle väga meeldib.
kahju, kui sellise asja pärast peab meeldivast seltskonnast loobuma…
—————–
edit:
just, otsus oli õige.
täna olen ma veendunud, et KÕIK MEHED ON SEAD, raisk.
mul on nüüd üks pudel veini – head veini, kusjuures – mis tuleb ära hävitada, sest siga kinkis ja ma ei taha seda enam oma köögis näha.
kes tuleb aitab hävitada?
(mis ta tõesti arvas, et mind saab ühe veini eest või? ffs! kurb küll, et tünga pidi saama…)
tänane õppetund: terav paprika on ikka tõesti PALJU teravam kui magus paprika.
huvitav, et kui ma purgid sassi ajan, siis ikka alati sedapidi, et leebema asemel tuleb teravam…
laupäeval oli hea näide intuitsioonist.
on nimelt üks raamat, mis peaks täiesti kohustuslik kirjandus olema – svend age madseni “jutustada inimesi”. täiesti geniaalne raamat, absoluutselt Ne (s.t. nt ENTP ja ENFP) huumor… see anti kunagi europeia sarjas välja väga väikeses koguses. olen seda mööda antikvariaate ja vanaraamatupoode taga ajanud nagu segane, aga mida ei, seda ei. olin iseenesest juba loobunud, et seda üldse ENDALE kunagi saaks.
laupäeval kõndisin vanalinnas, kui peas läks pirn põlema – siin ta ongi!
“möhh?” mõtlesin, sest et kus ta keset linna olla saab.
ümber nurga avastasin vanaraamatupoe.
läksin sisse ja ütlesin, et otsin sellist raamatut.
“madsen?” ütles müüja, “oi, seda meil kindlasti pole, see on alati järjekorras ja seda tuleb meile nii harva, et… no aga ma võin vaadata, muidugi”.
uuris arvutit ja ütles: “issand – ongi üks! ja täiesti vaba!”
novat.
nii ma saingi endale isikliku koopia oma lemmikraamatust 🙂
kuulake ka teie oma sisehäält.
tglt ma teadsin ammu, et ma olen nohik, aga ma varjasin seda kõigi (ka iseenda) eest pärast põhikooli väga edukalt. lapsepõlvetraumad, misteha. mõttes, et ei ole hea olla see, kellele kõik lennult, lihtsalt “niisama”* ja eraldi ÕPPIMATA külge jääb ning olla seetõttu väljatõrjutud ning kuulda pidevalt etteheiteid, kuidas ma pidada tuupima… õpi, kui vähe tahad, ikka süüdistatakse tuupimises… niu!
a see selleks.
mäletamistmööda läksin ma kooli seepärast, et see lihtsalt löödi nii kandikul ette mulle ning paduvaimlejana sain aru, et MINGI põhjus siin on… aga et eks see selgub asja käigus. põhjus ongi selgunud – nagu ma hiljuti sain sõbraks oma sisemise nunnaga, oli mul vaja uuesti kooli minna, et oma sisemise nohikuga ära leppida. et nautida uue avastamist ja mitte enam tunda end halvasti, kui ma TÕESTI KA kuulan ja ära upun asja uurimisse… ja naudin seda.
kevadel, kui kursaõe akadeemiliste saavutuste peale hüsteeriahoo sain, jõudis see kohale.
et ma olengi nohik ja uhke selle üle.
täna on mul jälle nohiku-urin.
nimelt oli meil täna avatud materjalidega vaheeksam. materjaliks on muuhulgas üks Väga Hea Õpik. tõsiselt. esiteks näeb see imposantne välja ja kaalub 3,5 kg (kaalusin ära), aga peamine on see, et seal on puust ja punaseks asjad ära seletatud. mh on seal ka nt valemite tuletused, nende seletused, seosed reaalse eluga… teksti sees on näiteülesanded, mis on samm-sammult lahendatud, lisaks ülesanded, mille vastused on lõpus antud.
ausalt – loe lihtsat raamatut ja naudi.
geniaalne raamat, ma ütlen.
aga meil pooled tibid vingusid, et raske töö oli ja et nad kukkusid läbi ja hjessake-hjessake, millal järele saab teha.
nagu… misMÕTTES???
sul on ees õpik, kus on NÄITEÜLESANDED ees???
okei, et õppejõud oli pooled küsimused esitanud “trikiga”, s.t. ühes küsimuses oli neli erinevat punkti kokku miksitud, aga…
sul on ju kõik astmed ees… puust ja punaseks lahendatud?
sa ei oska analoogiat leida või?
numbreid ei oska vahetada ülesannetes?
…
gaaaah!
kuidas selline asi üldse võimalik on? s.t. kuidas on võimalik MITTE osata ülesannet lahendada, kui on ees näiteülesanded? ja see ei ole retooriline küsimus, vaid päris tõsiselt…
* tglt mitte sugugi “niisama”, ma lihtsalt pöörasin tähelepanu sellele, mida räägiti. ning tähelepanu pöörasin, sest HUVITAV oli, noh. mulle jõudis ükskord kohale, et minu kõige iseloomulikum omadus on uudishimu. “eat pray love” raamatu järgi oleks see ilmselt “minu sõna” lausa.
muutsin oma nime msn-is “nunnaks”… igasugustel erinevatel põhjustel… täna seletasin ühele sümpaatiale, et nimi on sellest, et ma jõudsin oma tõelise minani. ta küsis, kui pikk see vaevatute tee siis oli ka.
mispeale ma jäin mõtlema, et idee on ju tegelikult päris kelmikas.
selleks, et tunnistada endale oma sisemise nunna olemasolu, tuleb enne terve hulk mehi ära vaevata…
ma nägin täna kohe väga mitut und, aga üks oli täiesti geniaalne… võttis suht hästi kokku mu suhted meestega.
nimelt oli üks meeldiv väljamaalasest meesterahvas (siin reaalsuses veel tundmata), kellega käis selline mõnus kompav väga õhuline flirt. ühel hetkel kutsus mees mu ametlikult deidile – ning deidile pidime minema ühte veekeskusesse (mida olen ennegi unes näinud, aga mida vähemalt minuteada siin reaalsuses ei eksisteeri).
mõeldud-tehtud!
haarasin trikoo ja rätiku ning sõitsin bussiga veekeskusesse.
veekeskuse ukse ees tuli meelde, et mees on väljamaalane ning ei tea, kuidas veekeskusesse jõuab ning pealegi me pidimegi üldse minema koos sinna…
ehk siis – tekib mingi värk ja kui asjast võiks hakata asja saama, siis panen suure hurraaga eest minema, nii et mees jääb maha 😛
väga tüüpiline olukord… 🙂
ma olen vahete-vahel… noh, varem rohkem, viimasel ajal eriti mitte… komistanud otsa suhtumisele, et mina kui inetu ja paks naine peaksin olema õnnelik, kui keppi üldse saan üldse kellegi käest, s.t. minema voodisse suvalise mehepojaga, kes vaevub küsima.
noh ja ma pole mitte iial sellest aru saanud, sest et… noh… mida sellist on suvalises seksis, mida peaks naine väärtustama… s.t. faktis kui sellises, et mingi mees on voodis. miks peaks naine olema õnnelik, kui keegi temaga voodisse ronib…
mida naine sellest SAAB?
ning – eksole – just suvalisest panemisest räägin, mitte heast seksist vms. heast seksist saaks head seksi – see on loomulikult väärtus ja millegi SAAMINE 🙂
aga niisama… seksi faktist kui sellisest?
saab keegi aru? mingi loogika neil väitjatel ju olema peab ometi?
———
edit:
aa – ja kui ma siis mehele ütlen, et näää, kuulen vastuseks Suurt Solvangut: “lollakas – sa ei teagi, millest ilma jääd… näpi siis vibraatorit edasi”…
noh ja tõde on, et ma tõesti EELISTANGI vibraatorit suvalisele mehele… erinevalt suvalisest riistast, eksole, on vibraatoriga orgasm alati garanteeritud…
ma ei saa aru, kuidas saab üldse EELDADA, et keegi sellise jutu peale solvuks???
teate neid situatsioone, kus te saate aru, et teine üritab teid hingepõhjani solvata ning teie kratsite kukalt: “oot, kus siin täpselt solvang on?”.
novat, mul on sedalaadi situatsioonides alati sama reaktsioon 😛
thjahh, ma jõudsin ükspäev otsusele, millele oleks pidanud juba ammu jõudma. s.t. jätsin lõvi selja taha.
(l. küll viitas, et kuna maakera on ümmargune, siis tglt viisin ma ta lihtsalt väga kaugele enda ette, aga… eksole.)
sõnaga – kena temast, kui tagasi otsustab tulla, võtan ta heal meelel vastu, aga kuna tulevikku sel suhtel niikuinii olla ei saa, siis pole rohkem mõtet põdeda.
noh ja ammu teada-tuntud fakt – et ühest mehest üle saada, tuleb teise mehega deidile minna.
nii et seda ma nüüd teen.
jah.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 