meitel on üks projektipartner, keda ma juba 2009. aasta aprillist piidlen. no jummala kompu poiss. iga kord, kui näeme (ca kord poole aasta jooksul) naeratame teineteisele ja flirdime pilguga jne.
ma tegin täna revolutsiooni. taipasin, et suhteliselt tagumine aeg, arvestades, et ega ma kutti ilmselt rohkem eriti näe, ja lihtviisiliselt kutsusin ta välja.
tuli 🙂
———-
edit:
deeem. ei tasu ikka teha selliseid asju.
saate aru, mul kadus nüüd piilumisrõõm ära!
ei saagi enam terve koosoleku aja kutti piiluda ja kohvipausi ajal kogemata ja ükskõikse näoga mööda purjetada temast.
deeeeem!
see on mingi jahimehekompleks või? 🙂
uhh. leidsin. ma hakkasin vahepeal mõtlema, et mul on mäluga tõsised probleemid või on mul luulud, sest mul oli selge mälestus, et prodigy “smack my bitch up” videos on koht, kus peategelane heroiini süstib. ja ükskõik, kus või millal videot näidatakse, seda kohta ei ole rohkem näinud.
kuni tänaseni, kui sellele täitsa kogemata otsa komistasin. ON selline koht videos, ON.
üldse on üks hää video
the prodigy – smack my bitch up
kui viimati saavutasin ma kontakti oma sisemise nohikuga, siis täna leidsin kontakti oma sisemise pubekaga.
vaatasin loengus hajameelsel pilgul ruumi teises seinas istuvaid inimesi, kuni üks neist mulle naeratas. viisin pilgu fookusesse ning avastasin, et naerataja on täitsa kena kutt. naeratasin vastu ja uurisin rahvast hajameelselt edasi.
kui õppejõud tegi pausi, lippasin ruttu kohvikusse, et üks jäätee ja šokolaad osta (totaalne suhkrunälg oli). ostsin ära, pöörasin ümber ning täpselt sama kutt seisis mul selja taga, vaatas mulle otsa ja naeratas. naeratasin vastu, kõndisin temast mööda, tegin endamisi: “thihihihi” ja tundsin, kuidas kõrvad natuke punaseks läksid.
ja siis hakkas pihta. kui loeng jätkus, siis avastasin, et ma ei saagi enam hajameelselt vastasseina vahtida, sest äkki ma kogemata vaatan teda ja siis ta niikuinii arvab, et ma meelega vaatasin ja tegelikult tahaks ju ikkagi meelega vaadata, aga kui ta siis näeb, kuidas ma siis teesklen, et see oli kogemata ja issand, kui ma nüüd üldse enam sinnapoole ei vaata, siis see ju jääb silma ja siis ta arvab, et ma tema pärast ei vaata ja äkki ta siis arvab, et ma väldin talle otsavaatamist ja tegelikult võiks ikkagi natuke vaadata, sest kutt on tõesti päris kena ja naeratus oli soe, aga issand, äkki ma siis punastan, kui talle otsa vaatan ja..
.. sõnaga – loengu teise poole veetsin ma, lahendades dilemmasid, mis viimati olid päevakorras 6.b klassis.
lisame veel juurde, et üle 25 see kutt kindlasti pole.
… ma olen häbitu vana naine, kes lastele silma heidab.
oeh.
🙂
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 