traditsiooniline aastavahetuse sissekanne.
avastasin eneselegi üllatuseks, et ma tõesti olengi tegelenud teemadega, millega jaanuaris tegelema hakkasin. üllatus seepärast, et ma vist ei vaadanud pärast kordagi üle, mida üldse lubasin 🙂
olen uurinud enese saboteerimist. ma pole sellest pea midagi kirjutanud, aga see on tulnud välja muude teemadega.
olen vaadelnud “kui lolliks sa mind õige pead” teemat – kurikuulus suslik, kes, tõsi, endiselt urus istub, aga tema saba on mul kindlalt peos. teise e.-ga mõtlesime, et ilmselt tuleb siin rakendada naeri väljatõmbamise tehnikat.
olen ka oma kehast teadlikumaks saanud.
bonus trackina lisandus esiteks prioriteetide sättimise teema, teiseks armastuse ja seksuaalsuse uurimine. mõlemaks inspireeris mind lõvi. ta inspireeris ka paljuks muuks, aga need teemad on parooli taga.
lõvi oli üldse 2010. aasta Suur Inspiratsioon.
uue aasta teemad:
mu keha on mind 28 aastat truult ja vastuvaidlematult teeninud, kannatanud välja väga palju vägivalda, mida ta suhtes olen üles näidanud – ja pole kunagi virisenud, vahel harva kõhugripid ja külmetused ei lähe tõesti arvesse. on aeg teha talle natuke pai ning tema koormust vähendada. ta on mulle lõppeks siiski väga kallis.
põnevat ja säravat aastavahetust teile, kallid lugejad.
ärksamad taipasid ilmselt ise, et eelmine postitus (õigemini postitus, mille kommentaarium eelmise postituse inspireeris) ei olnud sugugi ajendet selles, nagu mind oleks järsku meeletu titeisu tabanud, sobiv geenidoonor silmapiirile ilmunud ning ma oleks parasjagu kaalunud, kas sellele järele anda või ei, vaid ikka traditsioonilisemalt ja teistpidi – mitmete kokkusattumuste tõttu hoidsin sõrmi ristis ja pidasin oma kehaga tõsiseid läbirääkimisi, et mul EI OLEKS vaja praegu teemat tõsiselt ja PÄRISELT kaaluda…
aga juba sõrmede ristipaneku ajal sain ma aru, et tegu on mu ninapidi lahendamata teemade kaussi lükkamisega.
sest et mis mul välja tuli paljalt MÕTTE peale, et äkki… ?
täiesti hullumeelne: “eiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!”
ja nii ükskõik, millal üldse korraks üritasin HAKATA mõtlema, et äkki…?
sõnaga – mõtte ignoreerimine tuli täiesti suurepäraselt välja. lahtilaskmine töötas nagu õlitatult… mis mure mõttest lahti lasta, kui mõte end kättegi ei anna, eksole…
lõpuks leidsin, et, krt, olen praktik või ei, kaua võib. toetasin selja vastu ahju, hingasin sügavalt sisse ja välja ning mõtlesin mõtte lõpuni:
“äkki saan ma lapse?”
pärast pikka: “eiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!”-d tuli välja selline persetäis ema, naiselikkuse ja emadusega seotud hirme ja taaka, et kukupikali.
aga kuna ma toetusin vastu ahju, siis ei kukkunud (ettenägelikkus on praktikate juures oluline, nagu näete).
noh ja siis ma nägin, et saan või ei saa, teemad tuleb KINDLASTI praegu ette võtta, sest et – nagu mu perearst ikka ütleb – kroonilisi asju ravitakse siis, kui need on akuutsed…
ja… noh, kui saan, siis on niikuinii juba hiljem kui kõige tagumine aeg nende teemadega tegelema HAKATA…
ja kui ei saa, siis võiks seepärast, et kui ma need praegu lahendamata jätan, võib kindel olla, et need kerkivad üles siis, kui ma leian mehe, kellega NII keha KUI hing hüüavad: “jaaaaaa!!!” ning ma lapsemeisterdamise tõsimeeli ette võtaks.
ja, no… kogemused näitavad, et parem on oma deemonid ära taltsutada ENNE, kui õnn õuele tuleb.
kui deemonid pildi segaseks teevad, ei pruugi õnne ära tunda, too võib ära väsida pidevast maadlemisest (sest deemonitega – eriti just teise inimese deemonitega – maadlemine ei ole teps mitte lihtne sport) ning viimaks väsimusest ja enesekaitseks jalga lasta.
nii et ma tegelesin selle teemaga.
muuhulgas läksin ema juurde päeva varem kui muidu oleks läinud, et oleks rohkem aega, palvetades enda (ja ema) teadlikkuse eest ning paludes leebeid lahendusi meile mõlemale.
ja, teate… mul olid ilusad jõulud.
emal ka, jah.
ma lõpuks jõudsin nii kaugele, et mõtte peale tuli viimaks vastuseks: “aga no ehk tõesti” ja panin ettevaatlikult sõrmed sirgeks tagasi.
nagu arvata võis – seepeale siis tuli välja, et rohkem pole vaja teemale mõelda.
aga ma lahendan neid hirme edasi sellegipoolest.
sellest siis see eelmine sissekanne.
ühe paroolikasti taga tekkis põnev jutuajamine, mille kohta oleks põnev lugeda ka teiste kommentaare. kõigi kommentaare ootaks, aga ma tean, et mind loevad vahel kaks natuke küpsemas eas daami, kes mõlemad ka juba vanaema staatusesse jõudnud, tunnete end ära küll 🙂 – vat teie arvamus huvitaks kohe eriti.
teemaks on hirmud emaduse ja pereloomisega seoses. lühidalt saab hirmud kokku võtta sellega, et
a) laps unustatakse kapinurgale või pillatakse maha
b) instinktid ei hakka tööle
c) lapse psüühika keeratakse perse
d) enda psüühika keerataks perse
e) saadakse täpselt selliseks lapsevanemaks nagu oma lapsevanemad olid
f) ollakse iseenda moodi lapsevanem, aga, võeh! ENNAST küll endale lapsevanemaks ei tahaks…
g) (kooli)vägivald… kas on aus lasta lapsel seda läbi elada?
jne
kõik lühidalt kokku võetuna – ei saa hakkama.
pluss veel võimalikud hirmud üksi versus kahekesi lapsekasvatamisega.
mis, eksole, taandub hirmule – ei saa hakkama.
ja siis veel haakuv teema – kas kõik inimesed üldse peaksid lapsevanemaks saama? sest mul isiklikult on karvane tunne, et mitte kõik inimesed ei peaks saama lapsi… neid naisi on nähtud küll, täiesti korralike töökohtade ja kommetega jne, kes lapsed täiskasvanuks kasvatanud… ja kes ehk ei oleks pidanud lapsi saama, kui külmalt ja objektiivselt vaadata. oleks õnnetuid inimesi vähem ehk…
(… ja mina näiteks olen väga nende sarnane… väga…)
… kuidas nende hirmudega on, targemad inimesed?
kas need on kõigil (olnud)? kas need lähevad üle, kui nt üks laps on juba saadud? kui tõele vastavad need on?
käisime s.-iga deidil. klõpsis minust pildi.
ma küll ütlesin talle, et mu koridor on liiga pime välguta pildistamiseks, et pilt jääb “värisev”, aga väiksena tglt kannatab vaadata küll.
niisiis – mitte klikkida suuremaks.
aga et nüüd on mind siis näinud ka need, kes muidu pole.
pole tänu väärt.
——————–
edit:
panin sama pildi msni kah. seepeale oli suksuga (mehega, kes mul aastaid püsipartner oli) järgnev jutuajamine:
suksu says:
jeeber, kus alles üles löödud
e. says:
tüüpiline mees
ainus asi, mis mul igapäevameigist teisiti on – huuled on värvitud
suksu says:
silmad-kulmud kah silmatorkavamad
e. says:
mkmm
silmad-kulmud ei ole teisiti värvitud, vaid see on valgusest
suksu says:
võimalik.
aga soeng on sul ka korrektne
muudatus on täheldatav
e. says:
no tead, see, et sa mu juukseid tavaliselt sassis nägid, on teistel põhjustel
suksu says:
😛
tagumine aeg end jõulumeeleollu viia. “sõpruses” on “rare exports” (“kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele”). väga väga hää.
soomlaste huumor on muidugi väga… soomlaslik.
… he knows if you’ve been bad or good….and he doesn’t give a BOOM!!!
maailm, nagu ikka, on tasakaalus. on nii positiivseid kui negatiivseid asju.
näiteks:
positiivne – seksineedus sai otsa.
negatiivne – järgnevad kaks nädalat peab naabreid vältima.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 