esimene teadaanne: ma kirjutan nüüd edasi teises kohas. puhtalt lehelt, nii-öelda.
see blogi iseenesest ei kao ka kuhugi.
aga kes tahab, see küsib uue koha aadressi. kommentaaris, msnis, meilis või fb-s, kus vastavalt ühenduda soovitakse.
ei garanteeri, et annan.
ja siis veel teadmiseks, et ma jätan nüüdsest igasuguse vaimlemise maha.
üldse on mul igasuguse vaimlemise suhtes erakordselt tugev allergia.
ning, ei, ma ei lahenda seda, sest et ma ei vaimle enam, duh!
ma hoian ikka uskumatut pahna oma meilikastis alles.
täna sattus ette referaat raamatust “avameelselt abielust”, mille v. omal ajal oma sõbranna tüdrukuteõhtuks tegi. nautigem.
“On iseenestki selge, et abikaasale osutatava tähelepanelikkuse hulka kuulub ka oma kehapuhtuse ja meeldivuse eest hoolitsemine. Nii argipäevane asi kui pesemata hambad võib teha inimese teisele vastumeelseks. Nii mees kui ka naine peavad hoolitsema oma suguelundite puhtuse eest, et neil poleks higilõhna.”
“Mees, kes lahkub õhtul oma tööruumist tavalisest varem, tahab kuulata muusikat ja vestelda rahulikult naisega, soovib sellele keskustelule kindlasti veel meeldivat järge.”
“Mõnikord võib asendi vahetamine tuua teretulnud vaheldust sellises abielus, kus suguühe on argipäevaseks muutunud ning oma pingeid minetamas. See on tegelikult muidugi tingitud hoopis teistest ja palju olulisematest teguritest kui ühest asendist küllastumisest, kuid teisalt võib uue asendi proovimine selles mõttes värskendust pakkuda, et see igal juhul näitab soovi vahekorda parandada. Uuel asendil võib olla ka uuelaadilisi erootilisi efekte.”
(kommentaar: 10 aastat teed keppi misjonärina, viskab kopa ette, aga KINDLASTI tuleb see muul põhjusel kui tüdimus poosist)
“Vahest kõige tuntum asend selle kõige harilikuma järel on niinimetatud ratsaasend, kus naine istub laiali reitega mehe peal.” “Kui voodi on väga pehme ja vetruv, siis õnnestub see asend harva. Kõvapõhjalisel asemel seevastu läheb see asend paremini. Ratsaasend ei sobi sel juhul, kui naine on väga raske ja mees mitte” “Asendit saab veel muuta sel viisil, et naine pöörab selja mehe poole”
(minu ja mu kaaluka sõbranna kommentaar: krt, ALLES NÜÜD saime teada… me oleme kogu aeg valesti teinud asja… fail… epic fail)
“Väsimuse ja raseduse ajal on võimalik kasutada asendit, kus mõlemad lamavad küljeli, näod samas suunas ja mees naise taga”. “Kui soovitakse pingutust vältida, võib suguühet sooritada ka nii, et mõlemad lamavad küljeli, näod vastamisi.” “See asend pole eriti ärritav, kuid tema eeliseks on, et ta nõuab väga vähe pingutust”
(kommentaar: aga “lusikas” nõuab rohkem, obviously)
Asend, kus “mees lamades viib suguti sisse tagantpoolt”. Siiski mõned peavad “seda asendit liiga “loomalikuks” kuna mees ja naine ei saa siis teineteisele otsa vaadata”
“Rahulduse järel võivad mõlemad hetke suigatada teineteise süleluses, mõnikord innustab õnnestunud suguühe abikaasasid omavahel hellasti vestlema, mõnikord muutuvad mõlemad veel nii tarmukaks, et tõusevad voodist ja hakkavad midagi muud tegema või soovivad süüa kerge eine, süüdata suitsu või juua midagi.”
(kommentaar: nii et kui pärast seksi ei oska enam midagi teha, siis ära ehmata, kui teine pool küsib seapraadi)
minu isiklik lemmiklause (puhas kuld, ma ütlen): “Naine jõuab tõeliselt rahuldava suguühteni sageli alles kuid või isegi aastaid kestnud abielu järel”
ning referaat lõppes lausega: “Abikaasadel on üldiselt asjatu karta, et nad ühtuksid liiga tihti”.
mul oli järjekordne “banaanikoor on suurem kui banaan” hetk: ei ole mõtet üritada sõnadega seletada inimesele, mida too paljuräägitud “kohalolu” on, sest seda ei saa sõnadega seletada. duh!
ei siis, kui seda seletada romaanidega ega siis, kui võtta asi kokku ühe lausega: “point on selles, et sa tead, mida sa teed”. sõltumata sellest, mida ja mitut asja korraga sa siis parasjagu teed…
see on ju lausa naljakas…
sellega seoses: TT ja notsu, te olete tõlkijad (s.t. TT on kindlasti, aga ma aru saanud, et notsu on ka) – kuidas on “mindfulness” maakeeli? noh, et kui see “kohalolu” või “hetkes olemine” nii mööda seostega on inimestel. “mindful” on ju väga hea sõna?
sõnaraamat ütleb: “tähelepanelik, hoolitsev”, aga neil kahel sõnal on nagu see… ää… “kohaloleku” varjund puudu natuke? 🙂
————-
edit:
igaks juhuks – ma ei mõelnud “mööda seostega” mitte selles mõttes, et mul (või muudel vaimlejatel) on see “õige tähendus” ja teised on lollid, vaid selles mõttes “mööda”, et see, mis mõtet ma enda arvates edastan nende sõnadega (v-o siis valesti valitud) on teistel teise mõttega.
mitmete asjaolude kokkulangemisel sain jõulude paiku suurema summa raha. enamuse sellest kasutasin mõistlikult ära, noh, tulevikule mõeldes jne, aga kuna päris 100% mõistlik on igav olla ja ka praeguses hetkes võiks kommi olla natuke, siis ostsin endale uued saapad.
sellised. mõttes, et pruunid ja kontsaga mul juba olid, aga esiteks ei sobi konkreetne pruun teps mitte kõigi riietega (nt ühe tumepunase kleidiga), teiseks ma lihtsalt keeldun sellise ilmaga kontsi kandmast.
olen väga rahul.
(üldse oli duobootsi lehe avastamine nagu imedemaa, sest ma olen niigi paks naine, aga mul on ka proportsionaalselt tõelised maatõugu sääred – vaarema oli ilmselt küla kõige popim piiga, ei pidanud kiigele minnes õlgi suka sisse toppima ega midagi -, mistõttu ma polnud enne seda IIAL pika säärega saapaid saanud kanda, ka mitte normaalkaalulisena)
aga millest ma kirjutada tahtsin üldse, eksole…
parim osa oli pakki avades. nimelt oli seal muude asja juurde kuuluvate paberite seas ka üks jooneline, märkmikust rebitud paber, kuhu käsitsi kirjutatud: “head uue aasta algust! loodame, et teile meeldivad need saapad. -eestlane-”
ütlemata armas! 🙂
ma võin selle zeni ja õige kõne teema vist heaga kurele saata, sest ilmselgelt sellest asja ei saa. lootusetu.
sõnaga – mul üks kuklakratsimine jälle.
täna konkreetselt ajendet tavainimesest, kelle puhul, ma arvan, oli asi lihtsalt sõnastuses (nii et polegi üldse teema, vaid lihtsalt inspiratsiooniallikas).
aga tglt on mul see just SELLISE teemana ammuilma õhus.
muudest suhtlemistest.
kuidas üldse on võimalik aru saada jutust “see võiks olla hea” või “mulle isiklikult sobib selline variant” või “paljudele sobib” või “paljud eelistavad” või “seda võiks proovida”
jutuna: “sina pead seda tegema”?
või jutust “ma hindan ja pean lugu, et see on sulle oluline, aga MULLE isiklikult ei ole” jutuna: “see teema on mõttetu – sina oled mõttetu”
mitte et ma ise eriti seda teist poleks teinud palju, aga…. ee… mis see mõtteloogika seal taga on ikkagi täpselt?
mainimise korras, et ma muutsin oma “asjast” lehe teksti ära.
üllatusega olen mõistnud, et seal nüüd kirjutatu polegi esimesest hetkest saati kõigile ilmselge 🙂
üks suitsetamisest loobumise rõõmudest praktiku jaoks on võimalus oma automatisme jälgida.
läksin maicvakesega kohvipausile, s.t. suitsunurka. mõttes, et ma võin oma pause teha ka ilma suitsuta, onja.
maicvake istus maha, toetas oma kohvitassi pukile, pani suitsu ette ja põlema, asetas suitsupaki koos välkariga pukile ning võttis sealt kohvitassi.
mina asetasin kohvitassi pukile, istusin maha, haarasin sujuva liigutusega maicvakese suitsupaki ja välkari ning jäin siis mõtlikul pilgul oma käsi silmitsema.
saate aru, mu käed elavad oma elu!
aasta vahetus väga väga kenasti, tänan küsimast.
igasuguste horoskoopide ja ka õnnevalamise järgi saan ma sel aastal emaks. täiesti müstika. ainult et MEHELEMINEKUT ei ennusta keegi ega miski. nii on ebaaus!
selgus ka, et teekaaslastest ei pääse kuhugi. nad tulevad sulle mere äärde järele aastat vahetama.
aastavahetuse rituaalina andsime ära mu suitsetamise (jälle, jah, mhmh). aga, tõesti… tee, mis tahad, rituaaliga lõpetades on asi igatahes palju efektiivsem. endal. psühholoogiliselt. ma loodan, et seekord jäigi asi tõesti maha. põhjusi mitte-suitsetamiseks on lihtsalt järjest ja järjest rohkem. aga peamine ongi oma keha eest hoolitsemine. ma ju lubasin.
parim osa oli aga see, et ma olin juba ammu mõelnud, et saadan uuel aastal lõvile häid soove. ma tahtsingi talle saata lihtsalt häid soove heade soovidena… toetusena, nii-öelda, sest tal ei olnud väga hea aasta, ta lõvi-uhkus sai kõvasti kannatada. aga ma tahtsin seda teha nii, et juures ei oleks nanogrammigi mu isiklikku klammerdumist ega igatsust, sest pole vaja neid kaht asja omavahel segada. nii ma paningi enda jaoks paika, et saadan soovid välja AINULT siis, kui need lähevad mu poolt täiesti siiralt vormis: “soovin sulle head – sellises vormis, mida sulle vaja”… ning kui nii ei suuda, siis ei soovigi midagi.
täna see seisund järsku saabuski.
see on hea seisund.
uue aasta esimese ülesandena uurin ma, kuidas tulla välja mõttetust vaidlusest? see on tegelikult vana hea suslik, kes parasjagu oma mänge mängib… aga kuidas? ma tahan vaidlusest LOOBUDA, aga sealjuures teha selgeks, et ma mitte EI ANNA ALLA, vaid LOOBUN, s.t. mitte, et ma ei teaks, mida edasi öelda, vaid et ma lihtsalt ei soovi enam vaielda, sest et see ei vii kuhugi, küsimus pole isegi, kel on õigus, vaid lihtsalt eri inimeste juttudel puudub igasugune reaalne kokkupuutepind ning on seega absoluutselt poinditu? sealjuures ei soovi ma ka ust uhkelt või vähem-uhkelt või vihaselt või solvunult kinni lüüa selja taga, umbes et “böö, mina enam teiega ei mängi, lollikari”, vaid… lihtsalt loobuda. kindlalt ja rahulikult loobuda.
aga kuidas seda teha?
täitsa karauul, ma ei oska!
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 