mul on üks tuttav moekunstnik. esimesest päevast saati, kui r.-ga tuttavaks saime, rääkis ta, et tahab mulle korsetti teha, sest mul pidada olema ideaalne korsetifiguur. r. jutu järgi nimelt olla parim korsetifiguur laiemapoolsete õlgadega suurerinnalisel naisel, kel puusad sama laiad kui õlad. taljet olema ei pea, sest talje tekitab korsett ise. suurerinnalise puhul tähendab see, et taljet väga kokku võtma ei peagi, sest liivakellafiguur tekitatakse hoopis läbi rinna tõstmise.
ja no millisele naisele ei meeldiks kuulda, et tal on ideaalne figuur 😛
(eriti meeldib seda kuulda minu massis naisel, uskuge mind)
seetõttu me siis ükskord selle korseti ära tegimegi.
ja, noh. jah. sellega on igasugust nalja saanud. ja väga… ee… siiraid reaktsioone meestelt. kusjuures mitte ühtegi roppu või nilbet, mida ma saan pigem siis, kui olen kurguni kinni nööbitud, vaid kõik ongi olnud… siirad.
vahepeal see mulle selga ei läinud, aga nüüd läheb jälle.
nii et lasin selle nüüd r.-l ära parandada ja natuke ümber teha (enne oli see “pluusi” osa nt valge ja poolpikkade varrukatega). no nagu uus.
ning nüüd, reedel, käisin sellega ässamas.
must sametseelik (see kolmekilone) juurde ja…
aga üks asi, miks too korsett mulle nii oluline on…
ma olen veendunud, et aeg-ajalt on kõigil naistel vaja kogeda, kuidas sa vaatad peeglisse ja mõtled: “rsk, ma olen ikka ilus naine!”
olgu see siis tõsi või mitte.
TUNNE on oluline. tunne.
siinkohal on mul palve laiale publikule.
öelge mulle ÜKS vettpidav ja kandev põhjus, miks ma EI PEAKS võtma ühendust isik x-i naisega ja talle ütlema, et ta abikaasa keppis terve ta raseduse ja nende poja eluaja mind (ja arvatavasti veel teisi naisi), keppis enne seda ning kepiks siiani edasi, kui ma ei oleks mehe, keda mina teadsin kui vallalist lahutatud meest, abielustaatusest ja lapsest juhuslikult teada saanud…
poleks naine abielludes mehe perekonnanime võtnud, ei teaks ma asjast siiani…
ÜHT põhjust.
mul on kõrini sellest, et kõike, mis mulle oluline, võib purustada suvaliselt ja ilma igasuguste tagajärgedeta. miks peaksin mina nüüd hoolima mingi perekonna purunemisest? miks peaksin ma olema hea inimene? niikuinii olen ma juba jälk olend, kes rasedate naiste mehi kepib. lits mis lits. ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta. isik x kohtles mind nii – ja miks ma peaksin siis käituma teisiti?
—–
edit:
küsisin isand x-lt kah, et mis ta asjast arvab.
tüüp vastas, et ta ei saa üldse aru, miks ma end kuidagi puudutatuna tunnen, sest et ta “ei ole ju kunagi midagi salanud”.
…
…
… jah.
(ma panen nüüd sellele postitusele “huumor” sildi juurde)
——
edit2:
mõttes, et ega isand x ole ju ka oma naisele kunagi salanud, et terve nende abielu, naise raseduse ja nende poja senise elu jooksul on ta käinud regulaarselt teises linnas teist naist põrutamas. ta naine lihtsalt pole kunagi küsinud seda ta käest!
üdini aus mees, midagi pole öelda.
õppetund, naised. nüüdsest edaspidi tuleb oma sekspartnerite ja kaasade käest küsida perioodiliselt: “kallis, kas sa põrgatad kedagi teist?”.
ja vabasuhte puhul: “kallis, ega sa vahepeal abiellunud ole?”
ning: “kallis, ega sa vahepeal kedagi rasedaks teinud ole?”
————
edit3:
välja mõtlesin!
nimelt – kuna ma EI teadnud, siis ei ole see lihtsalt minu asi. või, noh. minu asi on see, et mees mind pettis, jättes mulle rääkimata selle ainsa asja, mis oli üldse suhtlemise tingimus – et perekonnaseisu ja/või laste arvu muutusest tuleb mind teavitada. selle eest on ta juba vastu kõrvu saanud.
see, et mees oma abikaasat pettis, ei ole minu asi, kuna ma ei teadnud. see on puhtalt mehe ja tema (nagu juuresolevalt jooniselt näha, siis) ilmselgesti väga sügavalt austatud abikaasa suhte vaheline asi. kuivõrd hella armastust ja austust eelkõige valetamisega salgamata jätmisega väljendataksegi, teatavasti.
kui ma annaks teada, hakkaksin ma ise selles suhtes kolmandaks ja segaks end vahele.
… ning ei saa öelda, et selle mehe elu just väga pilvitu oleks, kui sellised varjamised seal on.
tal on ainult illusioon heast elust.
… ja vale ei seisa kotis.
tänase päeva avastus on, et emotsionaalne tuimus on kõige parem valuvaigisti.
mul on parasjagu meesterindel väga segased ajad (kuigi millal nad seda olnud pole, onja). eile pettusin ühes mehes lihtsalt kohutavalt. selle pettumuse suurust ei anna sõnadesse panna. ma ei ole isegi vihane, lihtsalt pettunud.
noh, aga täna oli vahatamise aeg. et kõikvõimalikud intiimsed piirkonnad jne. vahatamine on muidu ikka põrguvalus, iga viimane kui kord teen nägusid ja kraabin tekki jne.
täna polnud mitte mingit tunnet.
moraal: kui valulikke iluprotseduure teha tahate, hankige endale enne üks tõsine emotsionaalne pauk. töötab.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 