on viidatud, et võiksin pikemalt rääkida. eks ma siis räägin, mida see teraapia endast kujutab ja mis värk on.
tähendab – mulle ütles terapeut selge sõnaga, et kuna mul on selline “vaimline” taust, teeb ta minuga paljut teistmoodi, nii et kui teie sinna läheksite, v-o kogeks te hoopis midagi muud.
aga põhimõte on selles, et ma käin kord nädalas end lahti rääkimas. süstemaatiliselt. avastan oma käitumis- ja mõttemustreid.
nüüd võib küsida, et mis vahe on sel senise praktikaga ja meite liini õpetusega.
ega suurt olegi, väga palju asju on samad, ka terapeut on korduvalt öelnud, et mul lähevad mitmed asjad lihtsamalt, kuna olen põhimõtteliselt sama asja harjutanud.
vahe on peamiselt kahes asjas: a) süstemaatilises lähenemises, mida üksi on väga keeruline teha ja b) tagasisides.
ma jõudsin viimati järeldusele, et see õpetus, mida olen aastaid järginud, ei ole minu õpetus ega ole selle liini Õpetaja minu Õpetaja.
ta on kahtlemata minu Meister, s.t. üks õpetajatest, aga mitte Õpetaja.
õpetusel endal polegi midagi häda, ma olen 100% sellega nõus, aga vähemalt sellisel viisil edasi antuna ei sobi see minu loomusega. häda on selles, et PUUDUB OBJEKTIIVNE TAGASISIDE.
kui inimesel on varajasest ajast ära õpitud tunnete allasurumine, saab antud õpetust kasutada täiesti ideaalselt sellesama tegemiseks. õpetus seda küll ei õpeta, aga on väga lihtne neist juhenditest nii aru saada. hästi allasurutud tundega nimelt jääb üsna sarnane mulje kui lahendatud tundega. seda väga õrna vahet teeb ainult teadlikkusega – aga ka seda on võimalik segi ajada. ja seda on nähtud rohkem kui küll.
ehk siis – ma sain sügisel aru, et olen õpetust kasutanud suures osas uue ja ägeda relvana tunnete allasurumiseks.
minu soodumus (titena sisseharjutatud muster) on seda teha.
… seepärast mul tulevadki kõik tunnete lahendamised välja hoopis läbi tunde lubamise. luban endale tunnet tunda ja mõistan siis, et see on nüüd läbi.
ikka täiesti vastupidine sellele, mida räägitakse.
asjade lapsepõlvele (või pubekaeale) taandamine on tõesti poolik, nagu enne mainisin, aga seal on taga oma loogika. nimelt õpime titena ja noorena ära teatud hoiakud, veendumused ja käitumismustrid, mida seejärel uuesti ja uuesti üle kordame ja süvendame. nii et igapäevasündmused mõjutavad loomulikult, aga mustri JUUR on varasemas ajas.
protsess käib põhimõtteliselt nii, et ma tuvastan mustri, seejärel leian, kust see pärit on.
siiamaani kõlab nagu senine õpetus, eksole? edasi läheb vastandiks…
nimelt annan seejärel endale LOA JA ÕIGUSE seda kõike tunda, olla vigane inimene, olla katkine, olla egoistlik, olla, mida iganes ma olen. täiega.
… seejärel lõpetan teema, mis oli ning õpin teadlikult ära uue mustri. ja siis harjutan seda. panen tähele, kui hakkan vana mustrit kasutama ja asendan selle uuega. ja nii iga kord. ja see kestab ja kestab.
ja see, mu kallid, on räme ja ropp töö ning üldse mitte lihtne.
esiteks tuleb välja, et ma ei oska lõpetada.
teiseks on see uue mustri teadlik õppimine… oeh.
nt õpin ma iga kord uuesti asju lõpetama. suvest saati ja iga äraneetud uue ülesandega õpin ma seda uuesti. sest iga kord on aje asi ära visata, peitu pugeda ja mitte lõpetada. IGA KORD teen ma teadlikult teise valiku. ja siis vahel libastun automatismi. ja siis teen uuesti teadliku valiku.
kui ma olen ikka pea 30 aastat teadnud, et Asjad On Nii – ja see uskumine on automaatne – siis teadlikult end veenda muud mõtlema…
see on teine häda igasuguste vaimliste õpetustega – veendumus, et kontseptsionide või tunnete lahendamine käib läbi katarsise ja on hetkeline.
sittagi.
see on lihtsalt järjekordne emotsionaalne rollercoaster.
katarsis on tore asi ja lahe kogemus, narkootikum nagu iga teine, aga ei anna suurt midagi juurde.
faktiline lahendamine käib ikkagi igapäevaselt ja läbi teadlike valikute.
ehk siis.
kui mu vanemail ei olnud aega ega tahtmist minuga tegeleda, kui see vajalik oli, vaid said teise lapse selleks, et “nii on kombeks”, siis oli see nende suur ja sügav viga.
aga kui ma nende viga ise ei paranda täiskasvanud inimesena, nagu ma olen, on see minu enda suur ja sügav viga.
ma olen küll JÄLLE 8 või 12 või 15, tundes neid tundeid, mida ei lubanud endal tunda siis ja mida surusin alla.
aga samal ajal olen ma tegelikult ka 29-aastane täiskasvanud naine.
naine, kes võiks olla ema. näiteks 8-aastasele tüdrukule.
nii et see 29-aastane mina tegeleb iseenda kasvatamisega.
29-aastane mina juhendan seda hüljatud ja õnnetut mind, kes on jäänud pidama kõigi nende aastate taha.
29-aastane mina ütlen 12-aastasele minale seda, mida ma tahtsin siis kuulda.
29-aastane mina kasvatan 8-aastast mind ja esitab endale nõudmisi, sest 8-aastasele on piire vaja – turvalisuseks -, öelgu see spock, mida iganes ta soovib (või tõlgendagu lapsevanemad spocki, kuidas iganes nad soovivad).
29-aastane mina ütlen 15-aastasele minale, et on okei purustada piire ning avastada maailma ning samal ajal turvata ennast ja öelda, et on okei läbi kukkuda ja saada haiget.
ma ei ole tervenisti katki ja lapsepõlve pidama jäänud.
suurem osa minust on täieskasvanud naine.
tark, intelligentne, südamlik ja empaatiline.
ma lihtsalt pean selle kinnijäänud osa endast vabaks laskma ja laskma tal järele tulla. et ma saaksin tervikuna olla 29.
see on kogu teraapia mõte.
mul on alati olnud komme aeg-ajalt arvutit sõimata, kui too mäkra mängib. ma kipun üldse elutute asjadega suhtlema. see selleks.
istusin täna raamatukogus ja kirjutasin. arvuti hakkas korraks hanguma.
“kle, mine metsa!” sosistasin arvutile.
“ma parema meelega ei läheks,” sosistas muiates mees, kes minust üle laua istus.
🙂
ma kirjutan seda siin ja parooli alt väljas, sest mul on tunne, et kellelgi on seda vaja.
——————
ma olen juunist saati käinud ps-terapeudi juures.
terapeut hoiatas kohe alguses, et mingil hetkel võib minna hullemaks. noh, et kui pealt kihte ära koorida, siis jõuab nende PÄRIS asjadeni uuesti tagasi. ja siis enam endale valetada ei saa.
nii on.
ma arvasin siiani, et kõige lapsepõlvele taandamine on selline… tugitoolipsühholoogia, mis eriti tõele ei vasta. nagu suurem osa igasugusest populaarteadusest on. poolik. nt kui ma mingit keskkonnateaduslikku asja (eriti just OA-de osa) loen kusagilt ajakirjast, siis ma reeglina võpatan umbes iga viienda lause juures piinlikkusest, sest kuigi faktid kui sellised on tüüpiliselt õiged, on järeldused… noh… poolikud.
eks ta ongi poolik, sest loogiline, et meie igapäevateod mõjutavad samamoodi, aga, pekki, asi TAANDUB lapsepõlvele. käitumismustrid ja uskumused õpitakse siis ära. hiljem on neid võimalik muuta, aga see on esiteks keeruline ja teiseks tuleb seda rohkem või vähem teadlikult teha…
mina olen nüüd üle poole aasta kaapinud maha kihte…
… ja ma ei tea enam, kes ma olen.
mul pole enam identiteeti.
kõik, mida ma olen enda kohta arvanud ja teadnud, on kokku kukkunud.
sest kõik, mida ma olen enda kohta arvanud või teadnud, on kellegi poolt antud hinnang, mida ma olen uskunud, et endale identiteeti luua.
ja hull lugu on, et neid arvajaid on palju ning arvatud on väga erinevaid, kohati lausa äärmuslikke asju.
teraapiaga ma siit veel edasi jõudnud pole, küll aga läksin edasi meditatsioonis.
mis jääb alles, kui ma lahutan maha kõik, mis on teiste hinnang.
alguses ma vaatasin, et mitte midagi ei jää alles.
seepärast ma ütlesingi – mind ei ole tegelikult olemas. on ainult kest.
siis vaatasin lähemalt ja… pagan… väga palju jääb alles.
aga see on… õudne… ja defineerimatu.
ja mul on surmahirm selle ees. ilma naljata.
ma ei julge seda pikemalt vaadata, rääkimata sellega tutvuse loomisest.
ja nii ma siis hoiangi juba nädalaid kinni meeleheitlikust mõtlemisest. olen end sõna otseses mõttes segaseks mõelnud. ise tajun seda ja saan sellest aru. lihtsalt et… nii hulluks, kui see mind ka ei aja, on see etem kui selle õudusega silmitsi olemine. pöörane mõtlemine on minu tuttav turvapaik hetkel. kah kohutav ja õudne, aga see vähemalt ei tapa mind.
teiseks.
kihtide mahakoorimisega jõudsin tagasi. ja ma mõtlen – TAGASI.
mitte, et mul on aktiivselt meeles, mida ma tundsin… noil korril.
vaid et ma olen neis sündmustes tagasi.
seda on keeruline seletada, aga ma tõesti elan PRAEGU uuesti läbi neid sündmusi, mis olid siis, kui ma olin 15. või 12. või 8.
ma reageerin, nagu oleksin 15. või 12. või 8.
ma nutan nende sündmuste pärast, mis olid siis, kui ma olin 15. või 12. või 8.
ja mitte üks ratsionaliseerimine ei aita.
ma olengi uuesti 15. või 12. või 8.
ma tunnen neid tundeid, mida tahtsin tunda siis, aga ei tohtinud. ja ma tunnen, et ma pean neid tundma, et see on vajalik, aga see on KURADI VALUS. keelule vastuhakk…
kõige toredam, et välja on tulnud sisuliselt, et tegelikult on mul sisuliselt nii 4-5 emotsiooni… või isegi pigem vajadust… mida ma olen tahtnud väljendada. aga kuna neid pole väljendada tohtinud, siis olen ma need edukalt alla surunud… ja väljendanud igal pool mujal.
näiteks kõik kaklused emaga on seepärast, et ma olen olnud vihane, et ta mind hülgas, kui nad isaga lahutasid… aga ma ei tohtinud olla, sest “emal oli raske” ja ma pidin mõistma teda.
need 4-5 emotsiooni ongi kõik “mind on hüljatud”, “mind on reedetud”, “mind ei ole vaja”, “mul ei ole tähtsust”, “minuga ei arvestata”, “minu vajadustel ei ole tähtsust”, “minule võibki haiget teha”, “ma olen üksi” ja samas vaimus edasi… ja ma tõesti elangi neid PRAEGU läbi…
ma olen üksi.
mind on hüljatud.
mind on reedetud.
mind ei ole vaja.
mul ei ole tähtsust.
mulle võibki haiget teha.
traditsiooniline aastavahetuse sissekanne.
alguses mõtlesin ma seda üldse mitte teha, siis mõtlesin teise bloggi teha… ja nüüd leidsin, et teen siia.
kõigi lubatud teemadega olen tegelenud. ühegagi pole lõpuni jõudnud.
aga tegevuse käigus on selgunud, et nt nii emaduse kui ema taak on NII kuradi sügav, et siga ka ei söö. ühtlasi on suslik otseselt seotud ema taagaga (ja kogu ülejäänud pere teemaga).
samadel põhjustel pole ka zenist asja saanud. see ON pikk teema ja ma ei lahka seda isegi teises blogis mitte… võib-olla varsti tulen ja räägin sellest siin… kui ma end nii avada suudan.
keha eest sai vägagi hoolitsetud, nii tervislikkuse kui liikumise osas. peamisena aga sai kevadel kaalunumbrit kõvasti vähendatud… tõsi, minu massi juures toimib mersuefekt*, nii et ega seda keegi tea 🙂
suvel jäi kaalulangetamine paigale, osalt meelega (sest mul läks pekk vedelaks ja see oli RÕVE), osalt tüdimusest, osalt seepärast, et vähemalt minu puhul on mass seotud otseselt emotsioonidega, nt 15 kilo olen ma endale täiesti ühel konkreetsel põhjusel selga söönud (rääkimata sellest, et ma end söömisega lohutama kipun) ning eelmiste teemadega tegeledes jõudsin ma välja kihini, mis tahab pikemat tegelemist. laheneb see, läheb ka jälle jupp kaalu maha. tagasi pole mul iseenesest pärast teema pausile panemist midagi tulnud, nii et see tõestabki mu jaoks kenasti, et vähemalt minu pekk on mul emotsionaalne. emotsionaalne pekk.
—————
aga mis uude aastasse puutub, siis…
annan lihtsalt teada, et olen omadega nii perses seisus, et sellist asja pole enne olnud.
ma olen viimase viie nädala jooksul kuus korda läinud end täie teadmisega tapma.
iga viimane kui kord olen jõudnud järeldusele, et ma tegelikult ei taha seda teha.
sest asi ei ole selles, et ma tahan end tappa, vaid selles, et see oleks kõige ratsionaalsem tegu.
hetkel mu emotsioonid lihtsalt saavad mõistusest võitu.
kellelegi midagi näidata ma ei soovi, samuti ei soovi kelleltki midagi saada. sest et midagi lihtsalt ei ole saada.
ma pean end tapma, sest mind ei ole sisuliselt niikuinii olemas. seega oleks viisakas ära koristada ka see füüsiline kest.
minu olemasolu on viga, nii et mõistlik oleks teha vigade parandus.
ja mina, loll, ei taha.
seega on 2012. aasta ülesandeks lõpetada selline tühja kesta püstihoidmine, juhtugu see siis kesta kustutamisega või enda identifitseerimisega.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 