ma nüüd arvan, et sel teemal enam rohkem ei kirjuta, sest mis seal ikka enam kirjutada. ma olen jõudnud faasi, kus kogu lugu mulle nalja teeb. sest lugu, olgem ausad, on tegelikult hea. mõni, kel kirjanduslikku soolikat, võiks selle lausa kusagil raamatus ära mainida. nimedeta ja viideteta konkreetsetele inimestele, muidugi.
aga üht asja tahaksin selgitada. nimelt, et kui isand x kunagi “ei salgand”, siis kuidas ma ikkagi õndsas teadmatuses sain olla.
asi on selles, et isand x-il on täiesti viimase peal välja arendatud omadus hämada. just seesama, mida mehed üleüldiselt teevad ja mille olemuse üle ma olen siin ennegi kukalt kratsinud. keskmine mees on väga vilets hämaja, rääkides end pidevalt sisse.
isik x seevastu oskas nt mind omal ajal esimest korda voodisse tõmmata nii, et ma sain alles PÄRAST aru, et tegelikult ei teadnud ma temast absoluutselt mitte kõige vähematki – kuigi mulje oli olnud, et ta oli eelnevatel nädalatel mulle pool oma elulugu ära rääkinud…
kuna ma ei ole eilane, siis arvasin ma temaga tutvudes ise ka, et isand x kiirelt ära haaratakse, sest sellises vanuses mehed ei püsi kaua vallalised – aga kui mina temaga tutvusin, oli ta juba mõnda aega lahutatud olnud. pealegi pole isik x-il sugugi halb välimus ning majanduslik järg on kah silmnähtavalt mugav.
ehk siis võis arvata, et kõik vanuses 35+ lahutatud naised teda maha joosta üritavad. ja arvestades, kui palju vanuses 35+ lahutatud naisi eestis on, võis eeldada, et tung on tugev ja mees käib isegi poes, naisi pesapallikurikaga kahte lehte laiali pekstes.
mina põlgasin isik x-i esiteks liialt vanaks ja… noh… igasuguseid muid asju veel. ehk siis – naiseks ei kandideerinud ma talle kunagi. oligi tore ja rõõmus seks, mis meil lihtsalt klappis mingil täiesti müstilisel viisil. seepärast ütlesingi, et kuni ta perekonnaseis ja/või laste arv muutunud pole, on kõik okei. ja seepärast ma küsisingi isand x-lt korduvalt, kuidas tal püsinaiste olemasoluga lood on. näiteks siis, kui ta põhikohaga teise linna kolis, sest et – halloo – sellises vanuses mees ei koli lihtsalt niisama tallinnast ÄRA.
härra x-i vastus sedasorti küsimustele oli alati enam-vähem järgnevas stiilis:
(kes mu blogi on kauem lugenud, sellele tuleb video kahtlemata tuttav ette. just isand x-i hämamisele viidates olen ma seda siin juba näidanud. olgu siis nüüd teist korda. sellest võiks tema signatuur saada.)
ehk siis – ma lihtviisiliselt ei saanud kunagi aru, kas isand x-il siis a) ON püsiv naine või b) EI OLE püsivat naist. ma sain aru, et ta teisi naisi PANEB, aga see oli ka normaalne ja vägagi oodatav.
siis leidsin, et lõppeks on elementaarse riskianalüüsi järgi tema enda huvides mulle konkreetselt ja ühemõtteliselt selgeks teha, kui ta kellegagi leivad ühte kappi paneb. seda enam, et ma olin talle selgesõnaliselt öelnud, et ma tahan sellest teada. kuivõrd ta seda kaks aastat ei teinud, siis võtsingi seisukoha, et ju tal siis ei ole tekkinud üht ja konkreetset naist, kes oleks tema jaoks niivõrd oluline, et võimalus temast ilma jääda talle korda läheks.
mõtlesin, et ju on mees suhtefoobik. sest et miks mitte.
selliseid mehi on, vähe, aga siiski.
näiteks suksu.
aga tõepoolest ei valetanud isand x mulle kunagi. ja mitte kunagi ei salanud ta, et ta on vahepeal naise võtnud ja lapse saanud.
ma räägin, et aus mees.
selle guugeldamise võib nüüd ära lõpetada. ütlesin juba, kuidas asi oli ja jääb. minu eesmärk pole kedagi lahku ajada, väga kaugel sellest. tõesti.
küll aga on ääretult tobe näha, kuidas säärasele mehele halleluujat ja hosiannat lauldakse, nagu jeesuke oleks taevast maa peale laskunud ja terve suguvõsu ära õnnistanud oma tulemisega. armastus on kena asi, aga õnnistegemise käigus oleks ehk võinud inimestele mitte pähe astuda. näiteks puhtalt ignoreerida seda üht ja ainsat asja üldse, mis mulle oluline oli – anda teada, kui asjad muutuvad.
inimene, kes täiesti teadlikult teistele sellisel viisil meelega haiget teeb – ja veel täiesti provotseerimata – ei ole ega saa olla suurepärane inimene.
ja tema sellisena serveerimine ongi see, mida ma nimetan silmakirjateatriks.
juhuslikult aga on silmakirjalikkus miski, mida ma ei salli. üldse.
aga tegelikult olen mina ka olemas.
tegelikult mul on omad tõekspidamised ja vajadused. mul on hääl, millega oma vajadusi valjult välja öelda ja mul on õigus nõuda, et seda häält kuuldaks.
mul on õigus olla olemas, mul on õigus öelda, millistel tingimustel ma kaasa mängin – ja mul on õigus oodata, et nende tingimustega arvestatakse. mul on õigus eeldada, et minust lugu peetakse.
mul on õigus oodata, et üle minu piiride ei minda.
tegelikult ma ei ole tähtsusetu… ese… kellele võibki liiga teha. tegelikult minuga mittearvestamine loeb.
seepärast ei olegi inimene, kes kaks aastat teadlikult ignoreerib minu tõekspidamisi, issand-õnnistegija järglane ja ei ole õige teda sellisena esitleda.
nii et lõpetage see halleluujatamine ära. ongi kõik.
daki kirjutas mingil hetkel asendamatutest ilutoodetest ja ma olen niikuinii ammu tahtnud samasugust naistekat teha. ja kuna ma tahtsin toote nr 2 üle kilkama hakata, siis lõpetasingi ära selle postituse, mis muidu juba üle nädala mustandis on olnud.
1) dr hauschka näotooted.
mu nahk ARMASTAB neid. eriline lemmik on loomulikult roosi päevakreem (suvel light-variandis), mis on mu tundliku ja kuperoosse nahaga imesid teinud.
aga siin on väga oluline nüanss. dr hauschkal käib lähenemine näohooldusele kohati kardinaalselt teistpidi. ma ei ole iseenesest sugugi kogu bionünaamika mõttest sisse võetud, aga fakt on, et imesid hakkab roosikreem tegema ainult siis, kui kasutada kogu sarja – ja kasutada seda nii, nagu mõeldud. niisama kasutatuna on tegu lihtsalt roosilõhnalise rasvase kreemiga.
kallivõitu dr hauscka on, aga kui kauem kasutada, hakkab tooteid järjest vähem kuluma ja igatahes on minu jaoks iga sent targalt kulutatud.
lisan veel juurde, et oma kuperoosse ja muidu kapriisse naha tõttu olen tegelikult aastaid kasutanud kallima hinnaklassi tooteid, ka ikka päris profikaid ning, tõesti, need ei tee pooltki nii head tööd kui dr hauschka lähenemine. mitte-ökod kreemid lihtsalt ei imendu mu nahka, pool tundi pärast kreemitamist ajab nägu kreemi välja, olgu see ükskõik kui udupeen ja kullahinnaline salongikraam.
2) eraldi mainin külma ilma puhul ära dr hauscka toitva maski. tuubi peal on küll kirjas “moisturizing mask”, mis peaks olema niisutav, aga maakeeli müüvad nad seda just “toitva” maskina. 
maski-efekti ma tegelikult ei tea. aga!
seda võib kasutada külmakreemina. kas segada tavalise kreemi sisse või kasutada täiesti omaette. praeguse külmalainega kasutan ma seda täiesti omaette. ja no tegemist on nii õlise asjaga, et tõesti – füüsiliselt on tunda, kuidas kaitsekihi näkku saab. ja minu talviti muidu nii kiskuv ja ketendav nahk on peeeeehme ja rõõsa.
lisaks vedas mul veel sellega, et kui selle testerit biomarketisse ostma läksin vahetult enne külmakraade, tuli välja, et seal oli allahinnatud kraami hulgas just üks suur tuub, aegumistähtajaga märtsis. arvestades praeguseid temperatuure ja kogust, mis mul seda kulunud on, olen selle märtsiks ka arvatavasti ära kasutanud ning raha säästetud. halleluuja!
lõhnab ka taevalikult.
3) sparitualsi küünelakid. matid või mitte, vahet pole.
ükskord poolkogemata ostsin ühe meresinise laki, mis oli alla hinnatud, kuna värv pidi eelmise hooaja oma olema.
nüüd olen ma sõltuvuses. sest need lakid püsivad ja püsivad ja püsivad. väikeste parandustega (noh, et küüneotsast kulub pisut maha) püsib üle nädala. ja ma käin nädalas 2-3 korda vannis/ujulas ning teen kodutöid kummikinnasteta.
4) oma osa on ilmselt ka juba korra beibätatud LCN-i 3-in-1 tootega, s.t. alus- ja pealislakk + kiirkuivataja. tõsi, odavama hinnaklassi omad ei püsi üle nädala ka sellega.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 