ma nüüd arvan, et sel teemal enam rohkem ei kirjuta, sest mis seal ikka enam kirjutada. ma olen jõudnud faasi, kus kogu lugu mulle nalja teeb. sest lugu, olgem ausad, on tegelikult hea. mõni, kel kirjanduslikku soolikat, võiks selle lausa kusagil raamatus ära mainida. nimedeta ja viideteta konkreetsetele inimestele, muidugi.

aga üht asja tahaksin selgitada. nimelt, et kui isand x kunagi “ei salgand”, siis kuidas ma ikkagi õndsas teadmatuses sain olla.

asi on selles, et isand x-il on täiesti viimase peal välja arendatud omadus hämada. just seesama, mida mehed üleüldiselt teevad ja mille olemuse üle ma olen siin ennegi kukalt kratsinud. keskmine mees on väga vilets hämaja, rääkides end pidevalt sisse.

isik x seevastu oskas nt mind omal ajal esimest korda voodisse tõmmata nii, et ma sain alles PÄRAST aru, et tegelikult ei teadnud ma temast absoluutselt mitte kõige vähematki – kuigi mulje oli olnud, et ta oli eelnevatel nädalatel mulle pool oma elulugu ära rääkinud…

kuna ma ei ole eilane, siis arvasin ma temaga tutvudes ise ka, et isand x kiirelt ära haaratakse, sest sellises vanuses mehed ei püsi kaua vallalised – aga kui mina temaga tutvusin, oli ta juba mõnda aega lahutatud olnud. pealegi pole isik x-il sugugi halb välimus ning majanduslik järg on kah silmnähtavalt mugav.

ehk siis võis arvata, et kõik vanuses 35+ lahutatud naised teda maha joosta üritavad. ja arvestades, kui palju vanuses 35+ lahutatud naisi eestis on, võis eeldada, et tung on tugev ja mees käib isegi poes, naisi pesapallikurikaga kahte lehte laiali pekstes.

mina põlgasin isik x-i esiteks liialt vanaks ja… noh… igasuguseid muid asju veel. ehk siis – naiseks ei kandideerinud ma talle kunagi. oligi tore ja rõõmus seks, mis meil lihtsalt klappis mingil täiesti müstilisel viisil. seepärast ütlesingi, et kuni ta perekonnaseis ja/või laste arv muutunud pole, on kõik okei. ja seepärast ma küsisingi isand x-lt korduvalt, kuidas tal püsinaiste olemasoluga lood on. näiteks siis, kui ta põhikohaga teise linna kolis, sest et – halloo – sellises vanuses mees ei koli lihtsalt niisama tallinnast ÄRA.

härra x-i vastus sedasorti küsimustele oli alati enam-vähem järgnevas stiilis:


(kes mu blogi on kauem lugenud, sellele tuleb video kahtlemata tuttav ette. just isand x-i hämamisele viidates olen ma seda siin juba näidanud. olgu siis nüüd teist korda. sellest võiks tema signatuur saada.)

ehk siis – ma lihtviisiliselt ei saanud kunagi aru, kas isand x-il siis a) ON püsiv naine või b) EI OLE püsivat naist. ma sain aru, et ta teisi naisi PANEB, aga see oli ka normaalne ja vägagi oodatav.

siis leidsin, et lõppeks on elementaarse riskianalüüsi järgi tema enda huvides mulle konkreetselt ja ühemõtteliselt selgeks teha, kui ta kellegagi leivad ühte kappi paneb. seda enam, et ma olin talle selgesõnaliselt öelnud, et ma tahan sellest teada. kuivõrd ta seda kaks aastat ei teinud, siis võtsingi seisukoha, et ju tal siis ei ole tekkinud üht ja konkreetset naist, kes oleks tema jaoks niivõrd oluline, et võimalus temast ilma jääda talle korda läheks.

mõtlesin, et ju on mees suhtefoobik. sest et miks mitte.
selliseid mehi on, vähe, aga siiski.

näiteks suksu.

aga tõepoolest ei valetanud isand x mulle kunagi. ja mitte kunagi ei salanud ta, et ta on vahepeal naise võtnud ja lapse saanud.

ma räägin, et aus mees.