3. sept. 2012
ma tunnen juba pikemat aega, et peaksin siia mingi konkreetsema jälje endast maha jätma.
palju on juhtunud, olulisi muudatusi – ja kindlalt positiivses suunas, aga mingil põhjusel tunnen ma, et siia kirjutamine segab protsessi toimimist. ma keeran karmaratast ning tunnen, et see peab käima nii, nagu ta hetkel käib. suurema mölata ning enesesse süvenedes.
ja vanaks olen ka jäänud. ei viitsi enam arvamusi avaldada.
aga tuleb aeg ja siis ma kirjutan jälle. siis kirjutan ka sellest, mis on olnud.
Vasta
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 