Monthly Archives: oktoober 2012

istun rmtk-s ja kirjutan, klappides mängib netiraadio retrokanal. mõtlen möödaminnes ühe hiljutise situatsiooni peale, kus ma käitusin v-o et mitte kõige ratsionaalsemalt (aga mitte halvasti, eksole), et – selline ma olen ja targem on selle osaga endast leppida, mitte enam vastu võidelda.

mille peale laulab vastuseks Olga Nool/ans PIRITA: “andesta see, mida muuta ei saa…”

🙂

PS asi, mille vastu pole enam mõtet võidelda, on mu emotsioonide “nähtavus”. nagu võõramaa keeles öeldakse: “i wear my heart in my sleeve”. kuni nad lihtsalt “nähtavad” on, on kõik korras. ebaeestlaslik ja võõras, aga tegelikult täiesti okei. häda on siis, kui need muutuvad jõuliseks – aga emotsioonide destruktiivsus on alati tulnud just sellest, et ma olen neid üritanud alla suruda või õigustada… aga tegelikult pole mul oma emotsioonidele õigustust vaja.

Advertisements

ma ei suuda päris seisukohta võtta. ühtpidi tahaks jälle hakata natuke avalikumalt blogima, sest mul on tunne, et neist asjadest siia avalikumasse blogisse kirjutamine võib kedagi aidata. ma ei tea keda, aga põhimõtteliselt. tunne on selline.

teisipidi võttes on mingi tõsine tõrge. see viimatine blogimaailma torm veeklaasis… i don’t even…

igatahes teevad säärased asjad ettevaatlikuks.

enihuu.

mul on karma eriti kiireks läinud. jõudnud kuue tunnini.
situatsioon nr 1 (hommikul). töökaaslane mängis lolli, mina ärritusin ja urisesin üleliia jõhkralt (minulik).
situatsioon nr 2 (pärastlõunal). mina käitusin (poolenisti) lollisti, ülemus ärritus ja urises mu peale üleliia jõhkralt.

instant karma!

ühtlasi oli mul aga mõlemal korral mahti oma emotsioone jälgida. mitte lahendada, eksole, vaid jälgida. eristada, et mida ma siis tunnen ja mis on seosed.

minu tänase päevase avastus oli, et mõlemal juhul tunnen ma täpselt samasid emotsioone.

kui mina olen agressiivne teise totruse peale, siis olen ma süüdi. noh, et miks ma olen nii agressiivne.
kui mina olen totter ja mu suhtes ollakse agressiivne, siis olen mina süüdi. noh, et miks ma olen siis nii totter.

ja kõige all on see, et ma olen süüdi, nii lõpmatult süüdi. nii süüdi, et seda pole võimalik lunastada. lunastamatust süüst kirjutan kunagi kindlasti veel, sest see on tglt talvest saati käinud.

ja teine asi, mis on kõige all, ongi mu eksisteerimise küsimus.

ma olen oma elus korduvalt kogenud, et kui mingi lollusega saada hakkama, siis minu SELGITUSI ei kuulata. öeldakse, et ma ÕIGUSTAN end ja seda ei tohi, aktsepteerigu ma oma süüd lihtsalt ja võtku vastutus.

nagu ma a-tr-le rääkisin, siis SELGITUS ja ÕIGUSTUS on kaks täiesti erinevat asja. SELGITUS on inimese subjektiivse reaalsuse kirjeldus, mis on oma olemuselt täiesti neutraalne. inimene lihtsalt kirjeldab, kuidas ta maailma kogeb. ja seda saab MÕISTA. õigupoolest – seda TULEB püüda mõista.
ja siinkohal rõhutame üle nlp kuldtõe –

MÕISTMINE EI EELDA NÕUSOLEKUT.

ehk siis – nt mõrvar võib SELGITADA oma tegu. ta selgitab oma subjektiivset reaalsust. mida ta koges, tundis, mõtles. ja seda on võimalik MÕISTA, kasvõi puhtintellektuaalselt. vangi läheb tüüp ikka. kohutavaid tegusid tegi ikka. mõistmine ei tähenda, et ma kiidan teo heaks. mõistmine tähendab lihtsalt, et ma saan aru, kuidas tüüp funksib.

ehk siis – kui ma olen millegi halvaga hakkama saanud, siis end SELGITADES ei ürita ma automaatselt vastutust eemale lükata. ma võin täiesti rahulikult aru saada, mida ma olen teinud valesti, ma lihtsalt tutvustan oma subjektiivset reaalsust teisele.

ÕIGUSTAMINE on põhimõtteliselt oma reaalsuse teisele pealesurumine. minu subjektiivne reaalsus vs sinu subjektiivne reaalsus. kas mul on õigus või sul. õigustamine on vaidlemine.

minu eluaegne kogemus (subjektiivne) ütleb, et mul ei ole oma subjektiivse reaalsuse olemasoluks õigust.

ei, isegi mitte nii. ei ole, et mu subjektiivne reaalsus on keelatud. seda ka vahel, aga enamasti seda lihtsalt ei eksisteeri, seda täiesti ignoreeritakse.
keelamine tunnistaks vähemalt olemasolu. minu subjektiivse reaalsuse olemasolu pole keelatud. selle olemasolu pole lihtsalt tunnistatud.

ainult et, vaadake… minu subjektiivne reaalsus, subjektiivsed kogemused, on ainus, mis mul on. mul ei ole teist reaalsust kusagilt võtta.
ja kui seda ei ole olemas, siis…

… vähemalt on midagi homme ps-terapeudiga rääkida.


jälle on käes see aeg, kus ma käin iga päev blogis, võtan uue postituse lahti… ja panen akna kümne minuti pärast kinni.
kirjutada on palju, mõtteid on palju, aga.

ma hakkan oma protsesside ja asjadega kuhugi jõudma. nii et varsti on aeg pikemalt rääkida. aga mitte veel. mitte lõpuni.

põhimõtteliselt käitun ma viimasel ajal väga palju nii, et mingi osa minust kratsib sisemuses kukalt: “päriselt on see mina vä?”. ma reageerin asjadele kohati kuidagi täiesti uuel viisil. ja seda ilma, et ma oleks kusagil hirmsasti Lahendanud või Otsustanud vms. vahel inertsist veel natuke teen vanaviisi ja siis ka lõpetan poole pealt ära, sest enam ei viitsi. mingid kihid on lihtsalt ära langenud.

nt teen ma asju ilma suurema jauramiseta. lihtsalt teen. mina, kes ma alati prokrastineerun! mingil põhjusel ei tunne ma enam vajadust sellisel viisil ja määral prokrastineeruda kui enne. prokrastineerun ikka, rohkem kui keskmine inimene, eksole, aga võrreldes sellega, mida ma 15 aastat teinud olen…

paradoksaalsena tundub mulle, et praegune olek on rohkem “mina” kui kõik see eelnev jura.
ps-terapeut ütles, et nii ongi. ma hakkan viimaks enda PÄRIS nägu minema.

aga mul tekkis küsimus, et kes siis oli see, kes siiani oli…

———–
iseenesest on kõik hästi loogiline.

protsess, millega ma olen siin tegelenud viimased aastad, on lihtsalt enesekindluse leidmine. või enesehinnangu. enesehindamise. eneseaustuse. self-esteemi, noh.

üks kanada terapeut nathaniel branden ütleb, et eneseaustus koosneb põhimõtteliselt kahest osast: a) usk, et ma saan oma eluga hakkama, b) usk, et ma olen väärt iseendaga rahulolu (või siis õnne, aga ma defineerin “õnne” just “rahuloluna”).

kui viimastele aastatele tagasi vaadata, on täiesti selge, et ma olen tegelnud mõlema komponendiga.

esimese komponendiga on mind väga tugevalt aidanud just ps-terapeut aidanud. ja mitte mingi erilise LAHENDAMISEGA, vaid sellega, et on olnud lapsevanema rollis.

inimesel on suureks kasvades mitu perioodi, kus toimub maailma avastamine. esimene on umbes siis, kui laps kõndima hakkab. laps paterdab minema, avastab järsku, et kole hirmus on ja emmet ei ole ning kukub nutma – et tuleks keegi ja kinnitaks, et kõik on korras. hiljem on neid perioode veel ning nad muidugi arenevad edasi ja muutuvad vähem-ilmseteks, aga skeem on tegelikult endiselt täpselt sama: laps või teismeline avastab iseseisvalt maailma, leiab mingil hetkel, et ta päris täpselt ei tea, mida teha ja natuke on hirmus ka, mispeale taganeb ta natukeseks turvapaika (lapsevanema juurde), et loksuma hakanud enesehinnang tagasi paika saada. reassurance võõramaa keeles.

minul oli teismeeas reassurance puudu. seda taipasin ma alles hiljuti üht raamatut lugedes. raamat kirjeldas ühe naise BPD ravi ps-teraapiaga. seal seletas terapeut naisele, et tal on lapsevanema roll, et ta kehastub “ideaalseks” lapsevanemaks.

lugedes sähvataski järsku… et kõik see aeg, kui ma olen seal rääkinud oma tegemistest ja natuke kahelnud, et kas ma ikka võin ja kas on ikka õige, on mu ps-terapeut andnud mulle tagasisidet, et KÕIK ON OKEI… tuleb välja, et esialgu pole mulle muud vajagi olnud. korteri ostmine, muutused töökohal, koolivärk… mul on lihtsalt olnud vaja, et keegi ütleks mulle: “kõik on korras. sa saad hakkama!”

—————

mis aga TEISE komponenti puutub, siis… selle sündi nägite te põhimõtteliselt kõik pealt (privablogi lugejad muidugi rohkem).

see oli isand x-i teema, aastavahetuse auk ning veebruarikuine jauramine, kui teda guugeldades hakati siia jõudma.

et aastavahetuse auk oli isand x-ist ajendet’, ei saanud ma, muuseas, ise aru, kuigi kõigile teistele oli see ilmselt päevselge… aru ei saanud seepärast, et kogu selles asjas ei ajanud mind isand x-i poole ulguma või üldse ei tulnud tema kordagi pähe. aga pähe ei tulnud ta seepärast, et auku ei kukutanud mind mitte ARMUTEEMA, vaid see, mille pihta ta löögi andis. konflikt tekkis sellest, et isand x ignoreeris puhtalt minule ÜLIOLULISI teemasid, millest ta teadlik oli.

minu peas oli konflikt teemal, kas mul on üldse õigus pidada midagi oluliseks siin maailmas.
et kas mul on üldse õigus omada vajadusi. õigus neid väljendada. õigus neid välja öelda. õigus eeldada, et minust lugu peetakse.

sisuliselt langesin ma aastavahetusel nii sügavale kui vähegi andis. sügavamale, kui ma iial olnud olen kogu oma igikestvas depressiivsuses. küsimus, mille ma selles augus lahendasin, oli: “kas mul on üldse õigus eksisteerida”.

augu põhjas, kui enam sügavamale minna ei saanud, kui üle ei jäänud enam muud, kui endale otsa vaadata, jõudsin ma järeldusele, et a) jah, mul on õigus eksisteerida, b) mulle tehti tõesti väga liiga ning c) SEE EI OLE OKEI JA MA EI PEA SELLEGA LEPPIMA.

sisuliselt oli selle sissekande kirjutamine teise komponendi sünd.

kuigi kogu guugli-draama tuli mu rumalusest, ma ei olnud seda nii plaaninud… ei ole mul absoluutselt kahju, et asi just nõnda välja kukkus. ka selle tunnistamine on teine komponent.

—————

nathaniel branden kirjutab ka, et eneseaustust ei saa põhimõtteliselt liiga palju olla. et kõrge enesehinnang on inimese loomulik seisund ning aluseks elutervele funktsioneerimisele.

ja kuna ma just sellega olen tegelenud, siis seepärast ma olengi “rohkem mina” kui siiani. rohkem enda päris nägu. oma loomulikule seisundile lähemal…

paigas ei ole mu enesehinnang veel kaugeltki, aga see töö, mis on tehtud… ja need praegusedki tulemused… kui see on alles algus, siis tahan ma seda tööd väga edasi teha. väga väga. see ON seda väärt.

———

ma sain suvel 30.
mõnevõrra sümboolne, et just uue esinumbriga hakkab paika loksuma ise-olemine.
ja ma võin öelda, käsi südamel, et ma ei igatse eelmist kümnendit taga.

… ju ma hakkan lihtsalt suureks kasvama. võttis aega, mis ta võttis. parem hilja kui mitte kunagi…