ma ei suuda päris seisukohta võtta. ühtpidi tahaks jälle hakata natuke avalikumalt blogima, sest mul on tunne, et neist asjadest siia avalikumasse blogisse kirjutamine võib kedagi aidata. ma ei tea keda, aga põhimõtteliselt. tunne on selline.

teisipidi võttes on mingi tõsine tõrge. see viimatine blogimaailma torm veeklaasis… i don’t even…

igatahes teevad säärased asjad ettevaatlikuks.

enihuu.

mul on karma eriti kiireks läinud. jõudnud kuue tunnini.
situatsioon nr 1 (hommikul). töökaaslane mängis lolli, mina ärritusin ja urisesin üleliia jõhkralt (minulik).
situatsioon nr 2 (pärastlõunal). mina käitusin (poolenisti) lollisti, ülemus ärritus ja urises mu peale üleliia jõhkralt.

instant karma!

ühtlasi oli mul aga mõlemal korral mahti oma emotsioone jälgida. mitte lahendada, eksole, vaid jälgida. eristada, et mida ma siis tunnen ja mis on seosed.

minu tänase päevase avastus oli, et mõlemal juhul tunnen ma täpselt samasid emotsioone.

kui mina olen agressiivne teise totruse peale, siis olen ma süüdi. noh, et miks ma olen nii agressiivne.
kui mina olen totter ja mu suhtes ollakse agressiivne, siis olen mina süüdi. noh, et miks ma olen siis nii totter.

ja kõige all on see, et ma olen süüdi, nii lõpmatult süüdi. nii süüdi, et seda pole võimalik lunastada. lunastamatust süüst kirjutan kunagi kindlasti veel, sest see on tglt talvest saati käinud.

ja teine asi, mis on kõige all, ongi mu eksisteerimise küsimus.

ma olen oma elus korduvalt kogenud, et kui mingi lollusega saada hakkama, siis minu SELGITUSI ei kuulata. öeldakse, et ma ÕIGUSTAN end ja seda ei tohi, aktsepteerigu ma oma süüd lihtsalt ja võtku vastutus.

nagu ma a-tr-le rääkisin, siis SELGITUS ja ÕIGUSTUS on kaks täiesti erinevat asja. SELGITUS on inimese subjektiivse reaalsuse kirjeldus, mis on oma olemuselt täiesti neutraalne. inimene lihtsalt kirjeldab, kuidas ta maailma kogeb. ja seda saab MÕISTA. õigupoolest – seda TULEB püüda mõista.
ja siinkohal rõhutame üle nlp kuldtõe –

MÕISTMINE EI EELDA NÕUSOLEKUT.

ehk siis – nt mõrvar võib SELGITADA oma tegu. ta selgitab oma subjektiivset reaalsust. mida ta koges, tundis, mõtles. ja seda on võimalik MÕISTA, kasvõi puhtintellektuaalselt. vangi läheb tüüp ikka. kohutavaid tegusid tegi ikka. mõistmine ei tähenda, et ma kiidan teo heaks. mõistmine tähendab lihtsalt, et ma saan aru, kuidas tüüp funksib.

ehk siis – kui ma olen millegi halvaga hakkama saanud, siis end SELGITADES ei ürita ma automaatselt vastutust eemale lükata. ma võin täiesti rahulikult aru saada, mida ma olen teinud valesti, ma lihtsalt tutvustan oma subjektiivset reaalsust teisele.

ÕIGUSTAMINE on põhimõtteliselt oma reaalsuse teisele pealesurumine. minu subjektiivne reaalsus vs sinu subjektiivne reaalsus. kas mul on õigus või sul. õigustamine on vaidlemine.

minu eluaegne kogemus (subjektiivne) ütleb, et mul ei ole oma subjektiivse reaalsuse olemasoluks õigust.

ei, isegi mitte nii. ei ole, et mu subjektiivne reaalsus on keelatud. seda ka vahel, aga enamasti seda lihtsalt ei eksisteeri, seda täiesti ignoreeritakse.
keelamine tunnistaks vähemalt olemasolu. minu subjektiivse reaalsuse olemasolu pole keelatud. selle olemasolu pole lihtsalt tunnistatud.

ainult et, vaadake… minu subjektiivne reaalsus, subjektiivsed kogemused, on ainus, mis mul on. mul ei ole teist reaalsust kusagilt võtta.
ja kui seda ei ole olemas, siis…

… vähemalt on midagi homme ps-terapeudiga rääkida.