aasta tagasi olin ma oma elu kõige hullemas augus. seepärast panin endale aasta eesmärgi karmi: “lõpetada selline tühja kesta püstihoidmine, juhtugu see siis kesta kustutamisega või enda identifitseerimisega”.
olin üsna kindel, et asi lõppeb esimese variandiga. võta näpust – juhtus hoopis teine variant.
2012.a. oli nagu ameerika mägedel. üles ja alla. siis veelkord üles. ja siis uuesti alla. aasta lõpp oli korraga nii üles kui alla, kusjuures ühel ajal.
mul on terve aasta olnud mingi “suur plaan”, kusjuures see on olnud intuitiivne. taju on umbes nagu pimesi žongleerides. ma ei ole täpselt teadnud, kuhu ma liigun, aga on olnud usaldus, et suund on õige. üldjoontes. sest libastumisi on tulnud ette. sügisel tuli korraks hirm ning seeläbi kadus mõneks ajaks žongleerimiskindlus… selle tulemused avaldusidki detsembris…
kõlab küll nagu “banaanikoor on suurem kui banaan”, aga 2012.a., eriti just detsember, õpetas mulle, et – päriselt ka, noh – elu ei ole must-valge, vaid on korraga nii üht kui teist. see lihtsalt tehti mulle nii puust ja punaseks, et rohkem ei saa.
samuti õppisin 2012.a., et tuleb hoolikalt valida, keda usaldada ja mida endast rääkida. mitte erilise traagika tõttu, et hissant, mida küll selle infoga peale hakatakse, vaid seetõttu, et tavaliselt ei saa inimesed lihtsalt aru. isegi, kui alguses tundub, et saavad. kõigi elu teeb lihtsamaks, kui avad oma kõiki tahke vaid hoolikalt valitud ning läbi testitud ringile. see ei ole “enese tegeliku palge varjamine”, see on lihtsalt teadlik valik, kus, kellele ja mida avaldada*.
aga ring peab olema ikka tõesti väga läbi testitud. pisut kahju oli näha, et olin varasematel aastatel selles nõnda hooletu olnud.
teine “banaanikoor on suurem kui banaan” õppetund 2012. aastast oli: “VÄLJENDA END SELGELT!” 🙂
tegelikult on uskumatu, kui toetavad ja heatahtlikud on inimesed, kui neile oma vajadusi ja mõtteid eesti keeles ja selgelt väljendada. ei ole vaja demonstratsioonesinemisi, draamasid, kraaklemisi vms.
tõsi, kõik inimesed ei ole toetavad, aga, eksole, see on jälle nende probleem.
nii et olen aastaga välja roninud täiesti hullust pasast ning eneselegi üllatuseks seeläbi ka ennast üles leidnud.
ma leidsin enda üles, koos kõige hea ja vigadega.
ma tean nüüd, kes ma olen.
ja mitte keegi teine ei tea seda minust paremini.
ei saagi teada.
2013.a. on kaks ülesannet:
1) lähikuudel tõsta uuesti “üles” too detsembris “alla” liikunud rada,
2) oma keha ja kehatunnetusega hoolikamalt tegeleda.
nii saagu.
PS mul on juba mitu kuud kirjutamisel üks kapist välja tulemise postitus. aga selleks on mul rohkem julgust vaja. kunagi. ehk.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 