I have a dream…
Mul on unistus, et jämme-olemist saaks lihtsalt faktina konstateerida. Ilma, et sellega kaasneks automaatselt hinnang jämmeda inimese välimuse kohta. Ilma, et peaks eufemisme kasutama.
Sõna, mis tähistab ülekaalulisi inimesi, on juba täiesti olemas – paks. Seepärast ma kasutangi seda nii vabalt enda kohta: ma ei jaga selle sõnaga hinnangut.
Nii nagu pole hinnanguline, vaid fakti nentiv sõna “blond” või “lühike”.
Nii nagu ma võin enda kohta ilma hinnanguta öelda, et mul on hallid silmad.
Ma ei pea ju selleks eufemisme otsima… Miks ma peaks seda tegema oma suuruse kirjeldamiseks? See on ju lihtsalt üks mu välimuse jooni…
Täpselt samal viisil võin ma enda kohta öelda rahulikult “paks”. Sest et, noh. Ma olen ju. Paks.
See, kas see on ilus või ei, on maitseasi. Kas mul on tervisehädad (ei ole), on minu ja mu arsti vaheline asi. See, kas ma olen murumunana laialivalguv* või vormis, on täitsa omaette jutt**. Aga paks olen ma ikka. Ja on kõik teised minu kaalukategoorias inimesed, olgu nad haiged või terved, vormis või vormitud, ilusad või inetud.
“Paks” on lihtsalt sõna.
* see oli niivõrd geniaalne lause tookord, et ma pool päeva turtsusin naerda…
** iseenesest olen ma alati rääkinud, et FIGUUR kui selline on mul väga hea***. Ainult mõõtmed on suured.
*** emaliini head geenid!
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 
nodsu
a minu proportsiooniteema tähendab tglt seda, et ega peale vaadates üle-, ala- või paraskaalulisust mõõta ei saa. mul ei ole tavaliselt samade proportsioonidega õhemat versiooni võrdluseks võtta, nii et ma saan võrrelda aint üht kehaosa teisega. niisiis ma vaatan su figuuri, nendin, et ahah, rindadest lai, keskelt peenike. ja kui otse keskelt paistab peenike, siis ei ole ju loogiline mõelda, et paks seda, et suurte tissidega, seda saab küll möönda, aga need on just nimelt suhteliselt suured.
ma pakun, et paljudel on niiviisi. et sõna “paks” tähistaja nende peas on eelkõige keskelt jäme. tähendab, torujas või kerajas. kui on hästi suur, aga paistab ikka keskelt peenike, siis on mingi muu mõiste, “priske” või “volüümikas” vms. ega inimesed ei mõtle teaduslik-meditsiiniliselt, vähemalt enamasti mitte.
(kuidas seda veel seletada… ma arvan, et see tähistaja seal peas on enam-vähem mentaalne pilt. ja pildil ei ole absoluutväärtuses mõõtmeid kõrval, ega skaalat. sellisel kujutisel on proportsioonid, mitte mõõtmed.)
see, et teadus tavalised sõnad kaaperdab – mis antud juhul tavakeele sõna ära medikaliseerib -, on ju suht hiljutine nähtus. ammuks selline asi nagu ülekaal või normaalkaal või alakaal üldse leiutati.
samamoodi ütlevad inimesed ikkagi rästiku kohta “uss”, kuigi see ei ole teaduslikult korrektne. sest nad ei mõtle taksonoomiliselt; ja selles mõttes on neil õigus, et “uss” öeldi rästiku kohta ammu enne seda, kui linnélik taksonoomia peale lendas.
ühesõnaga, ma tahtsin öelda, et ega ma päris lollakas ei ole, ja et tegemist ei ole poliitilise korrektsusega, vaid minu mentaalne pilt on teistsugune ja sinna ei ole suurt midagi teha.
e.
Kaal on ju mõõdupuu, millega sind paraskaaluliseks mõõta? Ja milline sõna võiks siis ikkagi olla, millega ma saaksin ühemõtteliselt edasi anda oma suurust ja keha rasvaprotsenti? Kuju tähistamiseks on tegelikult muud sõnad ju – tünjas, kurvikas, rinnakas jne. “Volüümikas” võib olla ka igati paraskaalus naine – nt ma ise olen igas kaalus volüümikas.
Ja teadus minu teada pole sõna “paks” kaaperdanud. Ikka tavainimesed peavad seda negatiivseks sõnaks. Teadus räägib ikka kaalust.
No mõtle või nii – mis on sõna “paks” vastand? “Sale”, eksju? Noh ja kui ma paks pole, peaks ma järelikult olema sale…
Sõnaga – mis sõna võiks tähistada suurust, mitte kuju? Ühemõtteliselt?
e.
Ahjaa – ja et lollakaks ega poliitkorrektseks ma sind ei pea, mul on täitsa oma teema selle “paks” sõnaga. Ma nimelt tahan, et see vabaneks negatiivsetest seostest ja muutukski neutraalseks kaalukategooriat tähistavaks sõnaks.
nodsu
Ma pean lihtsalt silmas, et peale vaadates ei ole teise inimese kaalu ega rasvaprotsenti näha, kui see just väga suur ei ole – kolme topeltlõuga annab rasvaprotsendi kohta teatava vihje, samamoodi see, kui ma näen läbi riiete, et miski võdiseb… aga kui tihti seda ette tuleb? kaaluga samamoodi – kui ma saan silmaga vaadates aru, et teine on must kaks korda suurem, siis ma jah oletan, et ta kaalub minust rohkem. Aga kui tihti sedagi ette tuleb?
Sellistel tavalisematel juhtudel on see, mida ma näen, ikkagi proportsioon.
“Paksu” vastand on “kõhn”. Need on minu jaoks skaala kaks otsa ja eeldus on see, et suurem osa inimesi jääb kuhugi keskele, tead küll seda normaaljaotuse kõverat. Need, kes on seal keskmises muhus, ei ole kumbagi, neid saab ainult kuju järgi liigitada; “paks” ja “kõhn” ei tähista küll tingimata ainult otspunkte, aga igatahes neid peenikesi “sabasid”, mis kahel pool muhku on.
Ja kuna kahes “sabas” olijad on juba ebatavalised, siis nende puhul on tõesti kaal ja rasvaprotsent juba kujust näha. noh, umbes nii, et ühel juhul paistavad kondid juba läbi riiete välja ja teisel puhul katab rasv need kohad kinni, mis tavaliselt lohkus on.
e.
Kle mulle peale vaadates ei teki küll kellelgi kahtlust, et mu kaal on kolmekohaline… Mul tekkis see nimetamise probleem toona, kui igasugustes tutvumisportaalides lustisin. Sest et hoidku jumal, et ma kaalu nimetaks – aga kuidagi tuli oma figuuri määratleda. Mõttes, et liivakellakujuline naine meeldib küll paljudele meestele, aga minusugune 24-tunni liivakell juba õige vähestele. See piir on, muuseas, õige järsk ja mina olin sellest üle. Seega oli mõttekas see kohe ära mainida, et keegi aega ei peaks raiskama. “Kurvikas” ja “volüümikas” ei sobinud sel lihtsal põhjusel, et ma olen kurvikas ja volüümikas ka normaalkaalus – ma räägin, et mind on õnnistatud hea figuuritüübiga, ma võtan väga ühtlaselt nii juurde kui alla ja olen kogu aeg sama kujuga. Nii et endiselt – mis sõna tähistab minu kaalukategooriat?
nodsu
Ega keegi ei saa keelata selle kohta “paks” öelda, kuigi tehniliselt kõige täpsem on ehk ikka “ülekaaluline” -eks ta sellepärast nii kantseliitlikult kõlabki, et päriselus enamasti nii tehniliselt ei mõelda.
A raudselt tuleks su puhul “paks” öeldes täpsustada, mis kujuline, sest samamoodi ei ole võimalik takistada seda, et paljudel inimestel tuleb selle sõna peale silme ette siiski figuur, mis on just keskelt kõige jämedam – või vähemalt ühtlaselt jäme igalt poolt. no võta kasvõi see vana Priit Pärna naljapilt, kus paks õun oli närimata õun ja saleduskuuri läbi teinud õun näritud õun, st keskelt peenem – ega õuna mõõtmeid ju antud ei olnud ja õuna rasvaprotsendist pole mõtet rääkidagi.
Kui ma hakkan mõtlema, mida sinu kehakuju kohta kõnekeeles kõige rohkem öeldakse… ega see ei olegi järsku see, mida mõeldakse salapärase ja minus alati segadust tekitanud sõnaga “täissale”? Teine väljend, mis pähe tuleb, on “vsjo jest”.
Kas sul on kaal päriselt kolmekohaline? Siis võin ma küll öelda et ei, peale vaadates ei saa sellest aru. Ma olen sind ju päris elus ka näinud. Silma järgi pakuks sulle maksimaalselt 20 kg rohkem kui mul (ma olen praegu 65). Maksimaalselt.
e.
Notsu, siis ei ole su silmamõõt eriti hea
nodsu
või noh, ma ei mäleta täpselt, kui pikk sa oled, aga mingi selline tuletuskäik, et “kui sa oleks minu pikkune ja sama kondiga, siis oleks max 20 kg rohkem kui mul.” st silma järgi max 15-18 kg ülekaalu (ma ei mäleta täpselt, kus minupikkustel (168-170) normaalkaalu ülempiir on).
nodsu
a kõik teised saavad aru või?
muide, inimestel ongi sageli silmamõõt ei tea mille järgi. ka mind peetakse krooniliselt kõhnemaks, kui ma olen, ega taheta uskuda, kui ma tahan kellelegi oma väikseksjäänud seelikut ära anda – st ei taheta uskuda, et seelik, mis mulle ei lähe, adressaadile läheks. ja maru sageli läheb. paistab olevat üldreegel, et ennast hinnatakse üle ja teisi ala.
e.
Kõik vast ei saa, aga suurema kaalukategooriaga inimesed reeglina saavad, sest nad oskavad endaga võrrelda. Ka nt tagumiku trimmitantsimise saates olid naised umbes sama suured ju…
e.
170 olen muidu
nodsu
njah, mul käib see hindamine vist sellise pilguga, et keskelt on jah, nii-ja-nii palju rohkem kui mul… järelikult on kaal suurem kui mul, aga kuna keskkoht ikka teab kui palju minu omast jämedam ei ole, ei saa ka kaalu teab kui palju rohkem olla. Rinnapartiid ei oska enam niiviisi kaalu sisse arvesse võtta, vbla just sellepärast, et rahvapärimuses rindu kehakaaluga eriti ei seostata. selles pärimuses, mis tegeleb ühekorraga küsimustega “kuidas kaalus alla võtta” ja “kuidas suuremaid rindu saada”.
igast lahjumistoodete reklaamid fotošopivad oma “pärast” pildil ju enamsti just kõhtu väiksemaks, aga rinnad jätavad vanasse suurusesse.
nodsu
a muidu ma mõtlen – eriti pärast korsetipilti – et kuna sul paistab olevat ideaalne ehitus, mida korsetiga vormida, siis aegadel, mil korsetikandmine oli meinstriim, oleks sind arvatavasti peetud ideaalse figuuriga naisterahvaks. mis tähendab, et ilmselt oleks öeldud “kaunis” või “täiuslik” vms epiteete, mitte “paks”, sest “paks” tähendab ju ikkagi keha, mis kaldub normaalmõõtudeks peetavast kõrvale.
korsetiajastul oleks sind muidugi koletult pikaks peetud, see oleks ehk ilupuuduseks loetud. kuigi mine tea, arvestades, et pikaks said uusajal kasvada üldiselt ainult rikkad (st pikkus oli tunnus, et inimene pole lapseeas alatoitumuses olnud nagu alamklass – kõrg- ja alamklassi keskmise pikkuse vahe oli mingi 10–20 cm), oleks järsku veel eriti uhke olnud.
et “paksu” epiteeti pälvida, oleks vaja olnud juba midagi sellist.
lendav
Silma järgi kaalu määramine on mõnikord üsna keeruline. Mu armuke on lühike mees, 175cm umbes, üldse jätab väikse mulje – keha koosneb parasjagu jämedast kondist, mille peal on kõõlused ja töölihased (reljeefi pole eraldi välja treenitud), põsed lohkus, kuidagi ei oskaks kahtlustada, et ta on normide järgi ülekaaluline – umbes 82kg.
Üks sõbranna on ilmselgelt paks, kui palju ta kaalub, ma ei teagi. Taljet tal ka eriti pole. Aga koledaks ei anna küll kuidagi pidada. Tema näitel seletas oma terminoloogiat üks robustse mõtteviisiga kujusaagija – et on koledaid pakse ja ilusaid pakse. Kui naine tunneb ennast ilusana, ei loe kaal midagi. Kui tunneb (arvab), et on kole, siis käitub nii (kehahoiak jne), et ongi.
Sina oled ilmselgelt ilus paks. Võiks ka öelda”suurepärase vormiga”. Aga kuidas seda nii öelda, et võõrad (tutvumisportaalis näiteks) üht moodi mõistaks, ei oska praegu öelda.
nodsu
Mind hakkas vaevama, kuidas on “ülekaal” üldse defineeritud. Kuna see on meditsiinist pärit mõiste, siis oletatavasti on see midagi sellist, et “kui keegi kaalub nii palju, et see tekitab tervisehäireid, mida muidu ei oleks” (ja alakaal samamoodi, v.a see, et “palju” asemel peaks definitsioonis olema “vähe”). Selles mõttes, et “üle” peaks tähedama “liiga palju” ja oletatavasti tähendab “liiga palju” ikkagi seda, mis on kahjulik.
Ja sel juhul kas saab üldse rääkida üle- või alakaalust, kui inimese tervis on korras? Mul on sugulane, kes on väikest kasvu ja pisikese kondiga ja talle üritatakse kogu aeg alakaalu kaela määrida, kuigi ta on lihtsalt niimoodi tehtud, et tal on väga raske rohkem kaaluda.
Samamoodi on teises otsas inimestega, kellel on suur kont ja tugevad lihased (mõlemad kaaluvad palju).
e.
Me räägime ikka kahest erinevast asjast: kujust ja suurusest. Kordan: figuur on mul tõesti hea, aga mõõdud on suured… Sa ise ütlesid ka, et paksuks peetakse ikkagi normaalmõõtmetest suuremat. No aga mul ongi mõõdud normaalmõõtmetest suuremad ju! Vrdl – 90/60/90, klassikaline liivakellakujuline ideaal ja nt 120/85/120 – täpselt samade proportsioonidega, samuti liivakellakujuline, aga ÜLEMÕÕDULINE -> paks. (need viimased ei ole minu mõõdud, vaid illustreeriv näide).
nodsu
jah, a see, mis ma ütlen, on see, et suurem osa inimesi ei oska silma järgi mõõte tegelikult hinnata ja nad panustavad selle peale, et üldise haabituse järgi saab aru. figuur on peaaegu sama asi, mis üldine haabitus.
no vaata ise, kuidas ma sinu mõõte silma järgi hindasin. ja vaevalt ma päris ainuke olen.
teine asi see, et teoorias võivad küll mis tahes piirkonna mõõdud nendeks paksust defineerivateks suurteks mõõtudeks sobida, aga praktikas võetakse ikka ühtesid mõõtusid arvesse, teisi mitte. Suur vööümbermõõt sobib, kui juba mõõdud on teada; paksud randmed ja pahkluud samuti. Aga rinnad kipuvad siit välja jääma, ükskõik kui palju nad tegelikult kaaluvad ja kui suur nende ümbermõõt on. Puusadega on nii ja naa.
ma kujutan ette, et kui muidu keskmises kaalus tibi laseks endale kahekümnekilosed kunstrinnad panna, siis ta näeks küll ilmselt väga groteskne välja, aga hoolimata 20 lisakilost ja ühe kehapiirkonna suurest ümbermõõdust teda paksuks vist ikka ei peetaks.
*
ma mõtlesin vahepeal veel ja jõudsin järeldusele, et minu paksuetalon on kadunud vanaema. Üks tädi natuke ka. Vanaemal oli rohkem karkassi ja musklit, mille külge rasva panna, nii et ta nägi vähem vedel välja kui see tema tütar, minu tädi. Aga mõlema ühine joon oli see, et just kõht oli hästi jäme.
nii et minu pilgu jaoks läheb teistsuguse kehakujuga inimestel ikka kolossaalseid mõõtmeid – või õige mitut topeltlõuga tarvis, et ma aru saaks, et paks.
Kuulsatest inimestest, kellest ma aru saan, et paks, sobib näiteks Beth Ditto, aga ma ei oska öelda, kas kuju või nähtavate voltide järgi (pikkus ja kaal pidid olema 100 kilo 157 cm peale). Ta näeb minu arust äge välja, nii et ilu-inetuse asjad ei ole järelikult üldse teema.
või Rebel Wilson siin pildil. kui ma mõõtusid otsisisin, sain pikkuse 162,5 ja kaalu 106 kg.
Palju sa kaalud? äkki sa kaalud oma pikkuse kohta lihtsalt liiga vähe, et ma sind paksuna aktsepteerida suudaks, sest mul on teised etalonid? kui sul tuleb nendega sama BMI, siis ma lihtsalt ei tea, milles asi.
e.
Looda sa, et ma täpse numbri avaldan 😀
Aga lõugasid on mul täitsa mitu – täpsemalt öeldes läheb lõug otse kaelaks üle 🙂
Ja nii pahkluud kui ranne on mul eriti jämedad. Jäme kont, noh. Ranne eluaeg jämedam olnud kui nii mõnelgi mehel. Mul sellega lausa mitu traumaatilist pubekapõlve kogemust, kui meestega randmeid mõõtsime ja ma enamusele ära tegin. Nii oleks soovinud olla habras naine ju… 😛
nodsu
kondijämedus vähemalt minu silmis ei loe, sellest saab küll peale vaadates aru, kas on kont või rasv.nendel paksudel, kes ka minu arust paksud on, on ikka nii, et pahkluud pole ennast õieti nähagi.
aga ma tean, et osade jaoks ongi suur kont automaatselt paks, eriti kui see on nende enda küljes. mul on üks 180 cm pikkune sõbranna, kes vahepeal täiesti tõsiselt väitis, et tema ideaalkaal on 60 kg; ja et 70 kg juures ei ole ta selline nagu ta tahaks, sest randmed on ju jämedad. ma üritasin talle mitu korda selgeks teha, et kont nälgides peenemaks ei lähe, vastupidi, kõhna käsivarre või sääre taustal paistab pahkluu või ranne ju optiliselt jämedam. noh, et selline ühtlane toru, mitte ei peenene sealt kohast.
üks loogika oli tal see, et tahaks olla väike ja habras, aga on 180 senti pikk ja järelikult peab ta selle võrra olema kõhnem kui lühikesed inimesed, sest nemad on lühiduse tõttu väiksuse ja hapruse ideaalile nagunii lähemal.
kusjuures mina olin tal üks saleduseetalone – mina, kes ma kaalusin ajal, mil tema tahtis kaaluda 60 kg, juba üle 60, olles ise kümme sentimeetrit temast lühem.
nodsu
muide, juhul kui su kaalu-pikkuse suhe on nt Beth Dittoga sama, siis vbla ma näen teid eri paksusekategoorias just selle kondi pärast. et nt pehmema randmega inimest pean sama kehamassiindeksi juures paksemaks. mis, kui järele mõelda, on keha rasvasisalduse mõttes isegi loogiline, sest väiksema kondiga inimene vajab rohkem rasva, et sama kehamassiindeks saada, mis suurekondilisel. Ma olen kuulnud peenematest süsteemidest, mis ühe muutujana võtavadki konti arvesse – randmemõõtu näiteks. et suurema randmemõõduga inimesl on normaalkaal suurem kui sama pikal, aga väikse randmemõõduga. aga netikalkulaatorites seda tavaliselt arvesse ei võeta.
Kas maainimesed ei ütle tugeva kondiga inimese kohta, kellel on ka rasva peal, “tugev”? ma olen seda neil just selles tähenduses kuulnud, jõu endaga pole sellel terminil erilist pistmist.
e.
Mobiili otsas blogimise häda on selles, et ei näe korraga kõiki komme ja nii võib osa juttu kahe silma vahele jääda. Nii et ma nüüd korra lugesin kogu threadi läbi ja, oi, kus ma nüüd kommin…
Esiteks olen ma minu meelest visuaalselt umbes sama suur kui Rebel Wilson seal pildil. Või natuke suurem. Võta mu poolpaljad pildid etaloniks, mitte korsetipilt – viimasel on ikkagi talje natuke kokku võetud. Ma ei osanud PINGUTADA, aga seda oskasin ikka teha, et enne sidusin nööri kitsamaks ja siis panin kõhtu sees hoides selga 🙂
Ja kuna tema on sinu silma jaoks paks, olen sama suur (või suurem) mina ka! Mott!
Teiseks see jämeda kondi teema. Käib ka lendava kallima kohta. Tõsi ta on, et suurem skelett kaalub vist ainult paarsada grammi rohkem kui väiksem, selles mõttes jäme kont kaalule ei lisa. Aga ma vaatan juba ammu, et suure “raami” täitmiseks on vaja rohkem materjali – ja vat see kaalub.
Aga nagu notsut, nii peetakse ka mind krooniliselt kergemaks. Minuga on lihtne – vana tõde, et liivakellakujulised naised paistavad pisut kergemad – pekk on ühtlasemalt jaotunud. Nt mu ema on 168 cm, kaalub 65 kg ja on konkreetselt kõhn – ribid väljas, rangluu nagu anatoomiaõpikus. Keegi talle üle 55 kg ei paku.
Mind “päästab” natuke ka see, et ma olen nö “bottom heavy” liivakell – mul on täiega jämedad jalad, eriti sääred. Jälle emaliini figuuri eripära – mu liivakellalujuline sale täditütar ei saa nt tavapoest pika säärega saapaid, sest ka tal on suhteliselt tugevad sääred.
Noh, aga keegi ei vaata figuuri esmapilgul hinnates alla.
Lisaks alahinnatakse jalgade massi. No aga mõelge – jalad on pool kehapikkusest!
Nii et oluline osa minu massist asub jalgades.
Tavaliselt on paksudel naistel just proportsionaalselt saledad jalad…
nodsu
minu visuaalne hinnang on teine (selle järgi, kuidas ma riietega sinust saadud päriselumuljet mäletan), Rebel tundub paksem (kuigi pildi peal ei saa tglt muidugi ühtegi mõõtu hinnata). Vbla see “paksem” tähendab siis “visuaalselt pehmem”, ma ei tea, millest need muljed tulevad. järsku siis neistsamadest asjadest, mida sa järgmiseks oma raskuse jaotumise kohta kirjeldad.
A muide, säärtest – mul omast arust ei ole jämedad sääred, vaid on kõigest trenniga natuke lihasesse läinud (ja säärelihas pidi olema see, mis väga suureks ei kasva, vähemalt kulturistid pidid just sellega hirmus hädas olema) – ja mul on kah väga raske säärsaapaid leida. Enamasti saab juba peale vaadates aru, et pole mõtet proovidagi.
nüüd läheb täiega offtopicuks, aga ma ei ole ausalt öeldes suutnud siiani päris ära määrata, mis kehatüüp ma ise olen. Kehaosade pikkuste vahekorra põhjal oleks nagu stiilipuhas pirn – lühikesed jalad, pikk keha – pluss veel kitsad õlad, laiad puusad, volüümikad reied (nii et miniseelik näeb mu seljas enamasti üsna porno välja) – aga pirnil ei tohiks nii palju rindu olla (mu rinnaümbermõõt on praegu vist 97 või 98, kui ma õigesti mõõtsin ja puusad vist 101 ja pirnil peaks minuteada see erinevus suurem olema). ja pirnil peaks olema ka jämedad pahkluud, aga mul ei ole. tglt mul oleks justkui lühike ja pikk liivakell pooleks lõigatud ja valesti kokku pandud.
riietumissoovitused sobiks nagu mõlema omad. v.a see,et kui ma panin liibuvad teksased, siis minu arust ei olnudki väga õudne, vbla tänu sellele, et liibuv pluus oli ka ja siis oli näha, et mul ei olegi ainult masajalad vormitu keha all, nagu oli kaheksakümnendate liibukate ja lotendava pusa moega, vaid natuke figuuri ka.
e.
Suure rinnaga pirn, iisi.
Tegelikult teeb mulle kogu teemas kõige rohkem nalja see, et kui enamasti üritab inime tõestada, et ta TEGELIKULT ei ole paks, vaid lihtsalt paistes/suure kondiga/valedes riietes, siis mul on teiega vastupidi. Lisaks on see mu elus üks esimesi kordi, kus mind paksuks EI peeta… 😛
lendav
Veel variante. Sõbranna, kes on must lühem (vist 160 cm) ja kaalub üle 100 kg, ei ole ka paks. Ta on lihtsalt ruudukujuline. Laiaõlgne, laia puusaga, laia keskkohaga, jämedate reite ja säärtega. Rinnad on kõigest keskmise suurusega. Ruut mis ruut. Ja sealjuures tõesti ilus.
nodsu
oot aga kas saab pirn olla, kui mul ei ole tglt vaja oma jalgu (põlvist allpool) peita, nagu pirnidele tüüpiliselt soovitatakse?
teine asi, et pirnidel soovitatakse enamasti ka rindu suuremaks mängida, mis nagu eeldaks, et neil on väikesed. aga nojah, kui panna klausel, et “suurte rindadega”, siis see ei ole probleem. ainult et siis võiks sama hästi ilmselt öelda ka “lühikeste jalgadega liivakell”, sest puusa ja rinna ümbermõõt on peagu sama.
kusjuures ka õlaümbermõõt on praktiliselt sama, mille järgi mul nagu ei olekski kitsad õlad. aga see ümbermõõt tuleb sellest, et nähtavasti olen ma sealt kohast vähem lapik kui enamus inimesi. sama ümbermõõdu juures on otsevaates ikkagi väike laius.
puusaümbermõõduga tglt sama asi, eestvaates keegi naljalt ei pakukski, et ümbermõõt üle 100 – lihtsalt tagumik on prominentne. kui ma kõhnem oli, oli lausa maitselagedalt prominentne, selja ja tagumiku kogupilt oli, nagu kasvaks mingist pallist heeringaroots välja.
Trinny-Susannah kehatüüpidest vaatasin ma, et oleks nagu vaas, välja arvatud lühemad jalad (klapib see, et ülakeha on nagu väljavenitatud liivakell ja et kõhuümbermõõt võib mitu korda päevas muutuda ehk “my tummy has a life of its own”); või oleks nagu keeglikurikas (pikkusproportsioonid ja laiad puusad-reied), välja arvatud suuremad rinnad (ja väiksemad pahkluud).
nende kehatüübiloogikas ei ole selliste pikkusvahekordadega keha koos peenikeste pahkluude ja keskmise või veidi üle keskmise suurusega rindadega ette nähtudki, kuigi nad hooplevad, et nende 12 tüüpi suudavad ikka kõik ära katta.
nodsu
e., paksukspidamise kohta: kui paljud neist, kes on sind paksuks pidanud, on teinud seda heatahtlikult ja neutraalse silma-järgi-suurushinnangu korras? ja neist, kes seda niiviisi heauskselt ja neutraalselt on teinud – mis suhe neil enda kehaga oli?
e.
Notsu – kõik inimesed on erinevad ju. Trinny ja Susannah järgi ei olnud ma ka liivakell, kuigi ma ei mäleta, miks. Ja ma vist ei sobinud ühtegi nende tüüpi…
nodsu
kui ma õigesti mäletan, siis liivakella üks omadus oli neil see, et kumerused on üksteisele kaunis lähedal – see peenike talje käib lupsti peenikeseks ära ja see teebki riiete leidmise eriliselt raskeks, sest iga paari sentimeetri tagant on hoplaa, uus ümbermõõt.
loogiline oleks vist, et sa oled kah kõige enam vaasitüüpi… mis oli see väljavenitatud liivakell. jämeda kondiga pahkluud ei tohiks segada, kui säärejooks on olemas. mu arust lugesid nad ehtpirnilikuks pahkluuks ainult selle, kui on cankle, st kui pahkluu ja sääre vahel pole erilist vahet. sest nad ei võtnud absoluutsuurusi üldse arvesse, ainult proportsioone.
nodsu
a vaasi ja liivakella soovitused olid nii ehk nii üsna sarnased. et kehasse töödeldud on parem kui lotendav, ja et rinnapiirkonda on vaja liigendada (see käis üldse kõigi suurerinnaliste kohta), näiteks dekolteega.
e.
Ei, vaas ma ka ei olnud mingil põhjusel. A ma räägin, et iga inime on lihtsalt enda moodi ja pole vajagi alati kuhugi lahtrisse toppida.
e.
Ehk siis. Nagu mu Meister kunagi ütles: “Reeglid on vajalikud seni, kuni sa poindile pihta pole saanud. Pärast tead juba ise.”
Kehtib ka igasuguste lahtrite kohta 🙂
e.
Ma guugeldasin üle. Vaasi puhul ekstra rõhutatakse proportsionaalselt saledaid jalgu. Mul on jalad – nii reied kui sääred – jämedad nii absoluutsuuruses kui proportsioonis. Tšello ei ole ma ka, kuna olen ikkagi pika kerega. Pealegi rõhutatakse tšello puhul jälle, et sääred on tunduvalt saledamad kui reied (nagu paksudel naistel tõesti sageli on). Nii et mäletasin õigesti – ma ei sobi ühtegi lahtrisse 🙂
nodsu
ma olen ennast üritanud heade riietumisnõksude saamiseks ikka vahel liigitada, aga kui ma praegu järele mõtlesin, siis ega mul praeguses vanuses enam seda probleemi ei ole, et ma ei saaks aru, kas miski sobib või ei sobi. Probleem on hoopis selles, et parajaid riideid on raske leida (ma ise ei õmble ka). ja nii ma kannan vahel ikkagi riideid, mis ainult poolenisti sobivad või üldse eriti ei sobi, aga on muidu nunnud, sest kust neid päris sobivaid võtta.
e.
Eriti OT.
Selles mõttes ma täiega naudin vanemaks saamist, et mingi sügav rahulik enesekindlus hakkab viimaks tekkima. Mõistmine, mis endale meeldib ja sobib. Ja see, et julgen reeglitele vilistama, kui endale nii mugav. Ma mõtlen seda muude asjade kohta, aga ka riietumise juures.
No nt mu sääred, mis on tõesti jämmedad, aga kena kujuga. No RANGELT võttes sobib mulle kõige paremini pikk seelik, mis jalad ära varjab, aga klassikaline täpselt põlveõndlani seelik sobib ka, kui kontsa kannan. Ma olen seda alati teadnud, aga no päris sageli kannan ma põlveni seelikut ka täistallal kingadega, sest et fuck it. Nii on mugav ja mulle meeldib.
nodsu
Ja mulle meeldib vahel oma figuuri iseärasusi üle võimendada. näiteks väga äge on kanda kroogitud passe/värvliga kottpükse, mis teevad tagumiku ekstra suureks. Pagana mugav on nendega ka, aga lisaks veel see faktor, et “vaadake, kui suur uhke tagumik mul on”.
a muide, ma ei ole eriti näinudki reeglit, mis ütleks, et kena kujuga sääred tuleb ära peita, kui nad jämedad on.
mõtlesin kasvõi T&S õuna-tüüpi modellidele – ega ka neil sääred otseselt peenikesed ei olnud, sest tegemist oli üleüldse enam-vähem igalt poolt ümarike naistega, aga kuna neil oli kena vorm, siis tasus juhust kasutada ja nad nähtavale jätta.