See on juba teist korda, kui Rents postitab mingi joogaklipi ja ma teen selle vabalt kaasa. Selle tänase tegin vägivaldselt (st soojenduseta ja samas tempos (iialgi ei tehta nii kiiresti joogat!!!)), k.a. spagaadi. Probleem tekkis alles sellega, millega alati – väikelapse puhkeasendiga, sest mul lihtsalt ei mahu rinnad vastu jalgu ära.

Ma vahepeal komistan otsa nähtustele, millest ma sugugi aru ei saa, aga mis, tuleb välja, on tavalised.

Kunagi joogatundi minnes teada, et mul on ülevenivad liigesed, on alati olnud.

Enne, kui joogaõpetaja seda mulle seletas, ei mõistnud ma iial, miks inimesed (eriti mehed – jälgige teinekord!) rätsepa- või liblikaistes põlvi maha ei pane – põlvi üleval hoida on ju reitele pingutav! Tuleb välja, et normaalse venivusega liigesed ei ole soojenduseta lihtsalt nii lahti, et põlved maha läheks.

Või olin ükskord põlvili, istudes jalgade vahel, kui tuli toonane peika ja lükkas mind mänglevalt. Heitsin sama mänglevalt selili – ikka jalgade vahele ja põlvituses. Peika jäi suurte silmadega vahtima ja küsis, et kas valus pole või. “Miks mul valus peaks olema?” ei taibanud mina, sest ma tundsin selili olles reite peal kerget venitust. Joogaõpetaja hiljem seletas, et normaalne inimene ei saa mugavalt jalgade vahelegi põlvitada, rääkimata selili heitmisest nii, et ka ristluud on vastu põrandat.

Tegelikult on ülevenivus samuti probleem, sest oht endale liiga teha on reaalsem kui jäikade liigestega. Mul on igasugused väänamised ju harilik asi – kord kvartalis ikka midagi nikastan. Jumal tänatud, et mu joogaõpetaja on sünnipäraselt sama probleemiga – ta oskab sellele tähelepanu pöörata. Aga kui paljudes joogatundides olin ma enne seda käinud, ilma et õpetaja oleks mind manitsenud end tagasi hoidma ja kuulama teisi märguandeid, et aru saada,.millal on piir?

Ülevenivad inimesed peavad nimelt joogaharjutusi natuke teistmoodi tegema – koos vastukontraktsiooniga. No nt liblikasse minnes pean ma reie väliskülje ja tuharalihaseid justnimelt pingutama, mitte lõdvestama. Selleks, et liigeseid kaitsta.

Ja kui paljude joogaõpetajad seda teavad? Ah?

Samuti joogaga seotult tegin ma viimati veel ühe avastuse teemal “ma ei teadnudki, et normaalne on seda mitte osata”.

Nimelt sain ma teada, et tavaliste inimeste (sh sportlaste!) kehatunnetus on nii madal, et nad lihtsalt EI SAA ARU sellest, kui neile öelda “lõdvesta lihased”. Hoiavad end pinges ja väidavad, et on lõdvad.

Asi on selles, et ma teen massaaži – aga seda ei saa teha, kui inimene hoiab end pinges! Ja ma ei räägi sellest, et lihas on pinges (mille pärast inimene üldse mudisse tuli) – seda vahet on käe all väga hästi tunda, kas lihas on pinges või seda hoitakse pinges!

Ja ma, eksole, ei räägi joogalikust süvalõdvestusest (nagu lootoslillekese harjutuse puhul), vaid kõige lihtlabasemast aktiivse pingutuse puudumisest.

Ma ei olegi sellele probleemile veel head lahendust leidnud, sest ma lihtviisiliselt ei oska end kujutleda sellisesse situatsiooni. Mingi lahendus on paluda inimesel teadlikult pingutada lihaseid (nt käe puhul käsi maksimaalselt rusikasse suruda) ja siis vabastada. Aga alati ei mõika see ka…

Ja mina ei saa ega saa aru, kuidas nii lihtsat asja ei mõisteta…