Mul on viimaste aastatega tekkinud huvitav hirm: ma kardan konflikte. Sealjuures, eksole, ei takista see hirm mul konflikti minna teistega. Vahe varasemaga on selles, kuidas ma end konflikti ajal ja järel tunnen. Nimelt tahaks ma nurka looteasendisse ronida, pöidla suhu toppida, teki üle pea tõmmata ja vaikselt haliseda.
Privablogi lugejead teavad, et ma puutusin suvel sügavamalt kokku Reichi tüpoloogiaga, mis selles raamis päris huvitavaid mõtteid andis. Minu tüübiks on Reichi tüpoloogia järgi masohhist ja “pealiskihiks” dominantne psühhopaat (a.k.a. bitch).
Novat ja sel aastal olen ma selle teooriaga tegelenud ja tuleb välja, et vaene bitch hakkab… mitte siis lagunema… aga “läbipaistvaks” muutuma. Minu enese jaoks. Ma olen ära tabanud, kust ma selle joonise peale korjasin, kuidas ma seda kasutan. Ja tulemuseks ongi, et ma ei julge enam kakelda! Ma näen ise läbi oma bitchi!
Minu bitchi külg on väga teadlikult* välja arendatud. Peegli ees harjutatud. Aga mulle on alati oluline olnud, et ma KOGEKSIN seda, mida ma näitlen. S.t. ma olen alati päriselt üritanud samastuda sellega, mida ma imiteerin. Fast forward 15+ aastat ja siin ma nüüd olen: bitchi käitumine nii ära samastatud, et ei oska enam muul viisil käituda.
Mul oli väga konkreetne põhjus, miks ma selle joonise välja arendasin. See on kaitse. Mind kasutati väga palju ära. Igas mõttes. IGAS. Sest et ma olin maso ja lasin seda teha. Selle asemel, et õppida end viisakalt kehtestama ja oma piire seadma, tulin ma oma pubekamõistusega teisele ideele: tuli õppida ülbitsema ja inimesi hirmutama. Mõttes, et teate, kui hästi see skeem töötab!
Noh ja nüüd olen ma sellest nii väsinud, füüsiliselt valus on inimestega kakelda, aga MA EI OSKA end muul viisil kaitsta! Täitsa lõpp, noh!
Eile tuli küll mõte, et tegelikult saan ma täpselt samamoodi harjutada end mitte-bitchiks, ainult et see oleks samasugune konstrui ja seega lõppkokkuvõttes sugugi mitte jätkusuutlik.
Aga ilma ma ei saa. Mul on hirm.
* mitte siis jooga mõistes teadlikult, eksole.
Ah et miks ma enam eriti ei blogi – ei siin ega privas.
Lihtne – ma olen elu jooksul nii palju erakordselt lolli juttu ajanud, et endal on hirmus piinlik. Keegi ei garanteeri, et ma kahe aasta pärast ei jõua järeldusele, et mu praegused arusaamad ja veendumused on vähemalt sama infantiilsed.
Kõige narrim lugu on, et nende erakordselt lollide veendumuste pärast on rohkem ja veel igasuguseid sõdasid maha peetud. Oli see siis seda kõike väärt…
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 