Vat selline elukas elab minu sees: laiskuse- ja näljakoll. Ma õpin teda siin viimasel ajal tundma, et hakata temaga koostööd tegema. Panin talle nimeks Kollu 🙂

kollu

Põhjus on sel joonistamisel ka. Teraapiline.

Nimelt jäi mul omal ajal suitsetamine viimaks ilma igasuguste probleemideta maha, kui võtsin hoiaku, et ega mina ega minu keha ometi mürki taha, see, kes tahab, on minu nikotiinisõltuvus* ehk nikotiinikollike. Kujutasin teda väga elavalt ette ka ja joonistasin üles ja puha. Tookord lihtsalt ei leidnud võimalust skännimiseks ja seepärast pole teda jäädvustatud. Kui siis paar korda tuligi mingi aje suitsetada, sain aru, et, näe, koll on näljane. Eriti naljakas oli, et mul tekkis nikotiinikollikese suhtes viimaks ülisuur kaastunne. Lohutasin teda, kui ta näljane oli ja puha.

Ilmselt oli see just kaastunne omaenda nõrkuse vastu, mis sihile viis. Sest ma ei tea kedagi teist, kel suitsetamisest loobumine oleks käinud nii lihtsalt ja eelkõige just kindlalt. Mul ei ole hirmu ka, et ma kunagi veel suitsetama hakkan. Mina ju ei taha mürki 🙂

Nii et ma loodan oma rasva- ja laiskusekolliga midagi sarnast saavutada. Mina ju olen tubli, virk ja kraps ja ei ole mingit põhjust, miks ma enda elukvaliteeti kogu aeg saboteerima peaks. Ma lihtsalt samastun sageli Kolluga 🙂

* Oh, kui kaua võttis aega, et tunnistada endale, et tegu ikkagi oli sõltuvusega. Muidu oli mul väga palju vabandusi suitsetamiseks, peamine muidugi vana hea “ma naudin suitsetamist”. Kui ma siis ükskord avastasin end märtsikuus lõdisedes räästa all kimumas, jõudis kohale, et enese petmine on üks erakordselt loll harjumus, sest et sisimas ma ju ometigi tean, et ma petan end! Mida ma seal lõdisedes nautisin? Mõnda sigaretti (õigemini küll suitsetamise rituaali) nautisin ma kindlasti, aga rõhuvat osa neist mitte. Tegu oli lihtsalt sõltuvusega.