mul on jälle üks teema kaua peas ringelnud, aga ei suuda seda kuidagi ära sõnastada. aga viimase aja sündmused on selle Eriti Aktiivseks teinud.

järgneb Totaalne Uhuu. karmad ja värgid jne, lugeda omal vastutusel.

põhimõtteliselt hoian ma viimasel ajal (tähenduses: viimased aastad) väga omaette, kookonisse.

üheks oluliseks põhjuseks on see, et ma ei suuda hästi seisukohta võtta oma veel paari aasta taguste (või varasemate) väljaütlemiste ja seisukohtade osas. ma olen ikka elus niivõrd palju iba ajanud, et…
teiseks on see, et kuna ma olen erakordselt mõjutatav inimene ja ma olen liiga usaldav olnud, olen ma suhelnud kohati päris katkiste inimestega. mis on omakorda olnud põhjus, miks ma ise olen iba ajanud – olen ju kopeerinud teiste arvamusi.

olen märganud nii enda kui paljude teiste pealt, et sageli käib inimese areng teatud mõttes tsüklitena.
disclaimer: see ei käi kõigi kohta, lihtsalt ma olen järgnevat mustrit näinud päris palju.

esimene aste on see, kus omadega ummikusse jõudnud inimene avastab vaimsuse. hakkab tegelema saja ja ühe asjaga, jooga, vabastav hingamine, praktikad, sütelkõnd, loeb igasugu tarku raamatuid – you name it. ja ta saab abi! ta saab päriselt abi! tal hakkab parem! inimene satub teatud mõttes eufooriasse ja kukub usku kuulutama. ta kuulutab oma vaimsust kõigile, eriti neile, keda näeb ummikus olevat. sest et ta teab tõde!

jubedalt närvidele käiv, aga oma olemuselt absoluutselt süütu usukuulutamine.

ja siis juhtub mingil hetkel see, et inimene lajatatakse algusesse tagasi, ta pea samasuguses ummikus, kus oli alguses, enne vaimlema hakkamist. sest et esimese eufooriaga ei jõudnud ta midagi teha sisuliselt, ainult väga pinnapealselt.

siis hakkab vaimleja kõigega otsast pihta, aga seekord päriselt. ta näeb sittakanti vaeva, uurib ja puurib teemat, teoretiseerib, üritab mõista, mis toimub. ja aeglaselt, aga kindlalt, hakkab tal parem. ta jõuab kuhugi, tal on tulemusi.

ja siis muutub vaimleja üleolevaks nende suhtes, kes asjaga EI TEGELE. sest et tema, eksole, teab, kuidas asjad käivad. tal on kogemused. ta on VAEVA NÄINUD.
seega need, kes on ummikus, ei näe vaeva. nad ei tahagi välja ronida! hah!
totaalne ülbus. ja kõige hullem on see, et tegemist on vaimse ülbusega. vaimsust kasutatakse relvana millekski, mis on kogu idee täpne vastand – vaimsust kasutatakse oma ego kergitamiseks.

roosad tädid.
ja mina.
jah, mina olin roosa tädi. ja kuna ma kardan, et olen siiani, siis olengi vait, sest minu arvamus sellise käitumise kohta pole muutunud. ma lihtsalt ei suutnud enda silmas pindu näha varem.

siis juhtub see, et vaimleja kukub algusesse tagasi.
ei, mitte ülbitsemise pärast. vaid seepärast, et töö, mis ta seni teinud on, on pooleli.
tegelikult on tulemused olemas igas astmes, kunagi pole tagasikukkumine 100%. alati on midagi Päriselt Ära Õpitud.

lihtsalt et…

mingil hetkel, piisavalt sügavale jõudes, tuleb silmitsi olla sellega, mis on pärit suguvõsast. igasugused veendumused ja hoiakud, mida antakse edasi põlvest põlve. need veendumused, sageli sõnatud, pigem sellised ideed, on identiteedi tasandil – ja see on sügavam kui uskumused, käitumine, taipamised vms. ehk siis – vaimleja võib olla päriselt taibanud mingeid sügavaid tõdesid, aga kui sellised Eriti Raudsed Uskumused lähevad vastuollu identiteedi tasandil olevate sõnatute hoiakutega, siis võib enesele mantrana korrata misiganes vaimset tõde, see lihtsalt ei tööta, sest konflikt tekib olemasolemise tasandil.

ja eriti kui siis näiteks jõuda olukorda, kus kaks säärast sõnatut ideed lähevad omavahel vastuollu ning samal ajal tähendab emmast-kummast loobumine kas seda, et vaimlejat ei tohi olemas olla või et ta PEAB end tapma (ja kogu see konflikt käib identiteedi tasandil), on suht peetis seis. vaimleja kasutab siis kõiki teadaolevaid praktikaid ja muid vahendeid, et seda lahendada, aga, eksole, need ei lähe piisavalt sügavale.

vaimleja avastab, et ta on vaimeldes teinud mingil eriti fundamentaalsel tasandil läbiva vea. no nt tundeid lahendades ja alla surudes on pealtnäha sama tulemus, vahet teeb teadlikkusega, aga teadlikkus, eksole, kasvab ainult siis, kui tunded on lahendatud. mis tähendab, et kui lahendamise asemel päriselt tegeleda tunnete allasurumisega, tegeleb vaimleja soovmõtlemisega (oh, kus ma nüüd muudkui aga lahendan!) ja, mis kõige hullem, vaimleja loob sellega enda peas korraliku “sõlme”.

seista silmitsi sellega, et suurem osa sinu viimaste aastate tegevusest on olnud enesepettus, on päris kole.

siis võib tekkida olukord, kus hulluks minemise eest hakkab vaimleja kasutama mingit hirmus ebavaimset meetodit. no näiteks hoiab ta end täiesti teadlikult kogu aeg pea hullumeelselt mõtlemas, ükskõik, millest, sest kui pähe saabub vaikus, tähendab see enesele surmaotsust. tal on surmahirm.

inimesel lihtsalt ei ole seda julgust või jõudu, et läbi minna. ta teab teoreetiliselt, et sealt SAAB läbi, aga seda surmahirm on täiesti seljaaju tasandil ja selle vastu ei saa. tal on kogemusi, et seda ignoreerida püüdes tegeleb ta enesepetmisega ja “sõlmib” muudkui “sõlmi” juurde oma peas.

intelligentsemad isendid on juba varem selleni jõudnud (päris intelligentsed pole muidugi kunagi alustanudki), aga lollimad taipavad alles nüüd, et. nad. ei. tea. sittagi.

ei endast ega teistest, rääkimata vaimsest arengust.
hiljemalt siis lõpetab inimene vaimse möla ajamise igal võimalikul ja võimatul juhul ja päris kindlasti lõpetab ta teiste inimeste ja nende tegude kommenteerimise ja arvustamise.

ta on näinud, et ummikusse võib jõuda ka siis, kui olla PÄRISELT endaga tööd teinud, ta on näinud, et igasuguste mittevaimsete võtete kasutamisel võib olla mingi väga oluline põhjus. ta on näinud, et isegi idee järgi hea tunnetuse, taipamise ja läbinägelikkusega inimesed võivad väga korralikult puusse panna oma hinnangutega. ta on näinud, et inimesed, kes elu sees ühtki Tarka Raamatut lugenud pole või mingit praktikat teinud, võivad olla rohkem Päris ja oma taipamistega kaugemal kui vaimsusest kaagutajad. ta on näinud (väga palju!), kuidas vaimsed ülbitsejad, kes räägivad teadlikkusest ja sellest, kuidas keskmine inimene on automaat, võivad olla väga hullud emotsioneerijad. et inimesed, kes räägivad teadlikkusest ja oma hirmudele otsa vaatamisest, ei suuda enda suhtes ausad olla, kui see paneb kahtluse alla nende pildi enestest.

ta ei tea kunagi, mis seisus on teine inimene. ta ei tea, kui palju ta on läbi teinud. ta ei tea iialgi, mis põhjusel teine teeb midagi. täiesti absurdsed asjad võivad olla vajalikud ja kasulikud.
põhimõtteliselt taandubki asi sellele, et kui teine sind otse ei kahjusta, siis ei ole see sinu asi. ära arvusta teise valikuid ja tegevusi. sa ei tea tausta. sa ei tea midagi.

ja loomulikult tulevad siis, kui ta on kaks aastat hoidunud end sidumast igasuguse vaimlemisega, üritades eelkõige mingitki sotti saada oma seisust, pekki see lahendamine, roosad tädid, kes on faasis üks või kaks ja kukuvad kaagutama, õpetama, arvustama ning hinnanguid jagama.

karma kuubis, ütleks selle peale…